[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

luule ‹18› ‹s›

1. värsskõne, seotud kõne, teksti erilise liigendusega, rütmil rajaneva struktuuriga sõnakunst, poeesia; (mõnikord ka:) lüürika. Vabavärsiline, klassikaline, modernistlik, modernne luule. Eepiline ehk jutustav luule. Paljud inimesed ei mõista, armasta, loe luulet. Juhan Liivi, Marie Underi luule.
▷ Liitsõnad: aja|luule, antiik|luule, armastus|luule, isamaa|luule, isiku|luule, juhu|luule, karjuse|luule, kodaniku|luule, kodu|luule, kunst|luule, laste|luule, lembe|luule, loodus|luule, murde|luule, mõtte|luule, nüüdis|luule, rahva|luule, rüütli|luule, tunde|luule, tõlke|luule, tähtpäeva|luule, värssluule.
2. piltl (salapärane) võlu, romantika, hingestatud tunnetus. Metsade, kõnnumaa, looduse luule. *.. kõlavaid sõnu võib koguda, aga luule, elu muinasjutt põgeneb pakku. A. H. Tammsaare. *Armastus sääl ehtis elu – / oli vaikne, püha luule / vaikses, lihtsas eesti talus. A. Haava.
3. piltl fantaasia(looming), väljamõeldis; pettus, vale. Kes teab, mis siin on tõsi, mis luule. *Nõnda kogunes tõetera ümber paks kord luulet .. E. Vilde. *Jutt vangimaja põlemisest oli luule – kellegi ahnuri või ulaka väljamõeldis .. R. Sirge.