[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

mõistatus ‹-e 5› ‹s›

1. folkl olendi, eseme, nähtuse v. tegevuse kohta mõne tunnusega antav kujundlik (ühelauseline), hrl. küsimusena sõnastatud kirjeldus, mille järgi tuleb ära arvata, kelle v. millega on tegemist. Rahvapärased mõistatused. Vanaema annab lastele mõistatusi mõistatada. Mõtleb, otsib mõistatuse(le) vastust. || muu lahendamiseks, äraarvamiseks antav nuputamisülesanne, teravmeelne küsimus vms.
▷ Liitsõnad: arv|mõistatus, pilt|mõistatus, rahva|mõistatus, ristsõna|mõistatus, silp|mõistatus, sõna|mõistatus, tähtmõistatus.
2. miski v. keegi seletamatu, äraarvamatu. Looduse, universumi, atmosfääri mõistatused. Hieroglüüfide mõistatus lahendati. Kuidas ta minu käikudest teada sai, see on mulle küll mõistatus. Seda ei oska seletada, see on kõigile mõistatuseks. Tehnika on mulle täielik Hiina mõistatus 'midagi täiesti arusaamatut, segast, väga keerulist'. *Ma tunnen, ta on otsast otsani naine, selline, kes mehi segadusse ajab, neile mõistatuseks jääb .. L. Hainsalu.