[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

afekteerima ‹42›
‹hrl. tud-partitsiibis› tehtult, teeseldult, (tunnete mõjul) ülepakutult käituma. Afekteeritud kõne, naer.

ajenduma ‹37›
ajendist johtuma, mingi ajendi mõjul tekkima. Armukadedusest ajendunud tülid, stseenid.

anti|keha
biol med organismis antigeeni mõjul tekkiv kaitseaine, kaitsekeha, immuunkeha

atsidofiilne ‹-se 2› ‹adj›
biol happelembene; happelise värvaine mõjul värvuv

autogenees ‹-i 21› ‹s›
biol isetekkimine, isearenemine; arusaam v. õpetus organismide arenemisest sisemiste, enamasti mittemateriaalsete tegurite määraval mõjul

bakteriolüüs ‹-i 21› ‹s›
biol bakterite hävimine faagide toimel v. nende lahustumine näit. bakteriolüsiinide mõjul

basofiilne ‹-se 2› ‹adj›
biol aluselise värvaine mõjul värvuv

drapeeruma ‹37›
tekst (riide, kanga kohta:) rippuvas olekus oma raskuse mõjul volte moodustama, voltidesse langema. Drapeeruv riie, kangas. Raske siid drapeerub kaunitesse voltidesse.

dünaamika ‹1› ‹s›

1. füüs mehaanika osa, mis uurib kehade liikumist neile rakendatud jõudude mõjul. Klassikaline, relativistlik dünaamika.
▷ Liitsõnad: aero|dünaamika, gaasi|dünaamika, hüdro|dünaamika, termodünaamika.
2. (jõuline, hoogne) liikumine; arenemis- v. muutumiskäik. Elu, ajaloo dünaamika. Näidendis peab olema pinget ja dünaamikat.
▷ Liitsõnad: kasvu|dünaamika, populatsioonidünaamika.
3. muus kõlajõud; õpetus helitugevusest. Sel kooril on hea dünaamika.

dünaamiline ‹-se 5› ‹adj›
dünaamikasse puutuv, dünaamikaga seotud, sellega iseloomustuv jne.. a. jõudude mõjul toimuva liikumisega seotud. Dünaamiline rõhk tekib vedeliku- või gaasiosakeste liikumisel. Dünaamiline geoloogia uurib jõude, mille tegevusest areneb Maa geoloogiline ehitus tervikuna. Dünaamiline meteoroloogia uurib atmosfääri liikumist. b. liikumise, arenemise, muutumisega seotud; hoogne, jõuline; liikuv, arenev. Dünaamiline sündmustik, jutustus, näidend. Dünaamilised sõjamaalid. Tema rahutu ning dünaamiline iseloom. Keel on arenev, dünaamiline struktuur. c. kõlajõu, helitugevusega seotud
▷ Liitsõnad: aero|dünaamiline, hüdro|dünaamiline, termodünaamiline.

elektri|väli
el elektrilaengute mõjul tekkiv ja neid mõjutav väli, osa elektromagnetväljast

elektroforees ‹-i 21› ‹s›
kolloidosakeste liikumine elektrivälja mõjul katoodile v. anoodile

elektrolüütiline ‹-se 5› ‹adj›
elektrolüüsiga v. elektrolüüdiga seotud. Elektrolüütiline 'keskkonna mõjul toimuv' dissotsiatsioon. Elektrolüütiline 'elektrolüüsiga saadud' vask, raud.

flokkul ‹-i, -it 2› ‹s›
astr faklite mõjul helendav piirkond Päikese kromosfääris

foto|emissioon
füüs elektronide väljumine ainest elektromagnetkiirguse mõjul

foto|takisti
el pooljuhtseadis, mille elektritakistus väheneb valguse mõjul

foto|taksis
biol organismide suundliikumine valgusärrituse mõjul

galvano|taksis
biol vabalt liikuvate alamate taim- ja loomorganismide suundliikumine vees seda läbiva elektrivoolu mõjul

gravitatsiooni|vesi
geol maakoore õõntes raskusjõu mõjul liikuv tilkvesi, vaba vesi

hauduma ‹37›

1. hautav olema (loote arenemisest munas vastava temperatuuri mõjul). Munad hauduvad kana, linnu all. Hauduma pandud munad. Kilpkonna munad hauduvad päikese soojuse mõjul.
2. soojuse, ka niiskuse mõju all olema, sellele mõjule alluma. a. (toiduainetest:) (suletud nõus) aeglasel kuumutamisel pehmeks muutuma. Hapukapsad ja sealiha pandi potiga ahju hauduma. Kala, juurvili on hästi pehmeks haudunud. Praeahjus haudub part. Naerid ja kartulid haudusid tuhas. Tangupuder jäeti pliidile hauduma. b. kuumutamise mõjul pehmeks, painduvaks (v. puhtaks) muutuma. Pistis viha kerisele hauduma. Loogapuu haudub lõkke kohal pikkamööda pehmeks ja painduvaks. Pesu on katlas haudumas. c. soojuse ja niiskuse (eriti higi) toimel põletikulisse seisundisse sattuma. Kummikutes kippusid jalad hauduma. Märgades mähkmetes haudub imik kergesti. Varbavahed on haudunud. Selg lamamisest haudunud. Haudunud ihu, nahk. d. mädanema, kõdunema. *..ja sügisel tõmbaks [= künnaks] söötijäänud põllud ümber, talveks hauduma. A. H. Tammsaare. e. piltl. *Kirr, mis sa toas haudud. Käi välja! O. Tooming. *Kas te tõesti kogu õndsa suve tahate haududa linna kuumade müüride vahel? O. Luts.

hõõguma ‹37›

1. ilma leegita põlema; tugeva kuumuse mõjul (punakalt) helendama. Söed, tukid hõõguvad. Tuli hõõgub tuha all ka piltl. Hõõguv piip, pabeross, taht, elektripliit. Hõõguv sulametall, laava, gaasijuga. *Varsti hubises leek vastu [pliidi] raudu, mis lõid hõõguma, levitades mõnusat sooja madalasse tuppa. R. Sirge. *Kohmetanud sõrmedega tsäksis ta pimedas niikaua, kui sai taela hõõguma. J. Peegel. || kiirgama, õhkuma, endast levitama (hrl. soojust). Radiaatorid akna all lausa hõõgusid (kuumusest). Köögis hõõgus hubaselt kuumaks köetud soemüür. Päikesest hõõguv rannaliiv, maapind. *Läbi katkise akna hõõgus lume jahedus.. F. Tuglas. *Päris talvekülmus hõõgub siis veel metsast vastu. K. Põldmaa.
2. piltl (tugeva ning visa tundmuse, soovi, tahte, kire avaldumise kohta). Soov, iha, armastus, vaen hõõgub tema rinnas, südames, hinges. Minus lõi hõõguma uus lootus. Meeste vahele jäi hõõguma salavimm. Luuletusest hõõgub koduarmastust ja vabadusiha. Nooruk otse hõõgub vaimustusest, teotahtest, protestivaimust. Silmad hõõguvad vihast, tigedusest. Ämma silmadest hõõgub selgesti mõistetavat põlgust.
3. (hrl. inimese füüsilise seisundi kohta). a. punakalt õhetama. Nägu hõõgub erutusest, külmast, veinist. Punastas, ägestus nii, et kõrvalestad, põsed ja kael hakkasid hõõguma. Silmad hõõguvad, hiilgavad, läigivad. *..seevastu hõõguvad nende kinnastamata käed, mida nad alatasa ..puhumisega soojendavad, otse sarlakivärvilises haiglases punas. R. Roht. b. valulikult õhkuma, kuumama. Suu hõõgub tugevatest vürtsidest. Keha, pea hõõgub palavikust. Õlad lausa hõõgusid valust. Hõõgun üleni palavikus. *Ta nahk oli kuiv, kuum, näis lausa hõõguvat. A. Jakobson.
4. värvuselt (ere)punane olema, punetama; eretama. Idataevas hõõgus nagu tulekahjukumas. *Keset kullakat, küpsevat nisu / hõõgub tuliselt punane moon. K. Merilaas. *Värvidest hõõguva lapitud vaibaga / hakkab september taigat katma. U. Laht.

hüdrauliline ‹-se 5› ‹adj›

1. füüs tehn vedeliku surve mõjul liikuv v. toimuv, vedeliku surve kasutamisel põhinev. Hüdrauliline press, pidur, tungraud, transportöör.
2. ehit vees kõvastuv. Hüdrauliline sideaine, lisand. Hüdrauliline lubi, tsement, kukermiit, mört.

impulss ‹-pulsi 21› ‹s›

1. (äkiline sisemine v. väline) aje, tõuge millegi tegemiseks; tundepuhangu mõjul tehtud hetkeotsus. Viljastav, värskendav impulss. Esimeseks impulsiks oli tüdrukut kõnetada. Impulsse maalimiseks andis loodus. Kunstnik on impulsse saanud impressionistidelt. Uusi impulsse spordi arengule andsid olümpiamängud. Langetas otsuse mingi välise impulsi mõjul.
▷ Liitsõnad: alg|impulss, arengu|impulss, loomis|impulss, mõtte|impulss, sise|impulss, tegutsemis|impulss, tunde|impulss, välisimpulss.
2. millegi lühiajaline mõjumine v. intensiivsuse lühiajaline muutus; el elektrivoolu v. pinge lühiajaline kõrvalekaldumine püsiväärtusest
▷ Liitsõnad: elektri|impulss, magnet|impulss, närvi|impulss, pinge|impulss, valgus|impulss, vooluimpulss.
3. füüs liikuva keha massi ja kiiruse korrutis, liikumishulk
▷ Liitsõnad: pöördeimpulss.

inter|aktiivne
vastastikmõjuline, vastastikusel mõjul v. suhtlusel põhinev. Interaktiivne mäng, televisioon, etendus, õppemeetod.

järele
I. ‹postp› [gen]
1. (ruumiliselt) taha. Asusin ritta tema järele. *Kui Väleküüs [= rebane] ..enam ei märatsenud, võttis tante Vilhelmine ta aeg-ajalt kettipidi enda järele ja viis teistessegi tubadesse jalutama. R. Roht.
2. osutab objektile, mida minnakse v. tullakse kusagilt saama, hankima, ära viima vms. Ema saatis poisi poodi leiva järele. Kassapidaja läks panka raha järele. Tulin oma raamatu, asjade järele. Auto sõitis linna ehitusmaterjali järele. Lippa tööle isa järele ja ütle, et tulgu kohe koju! Vanakurat tulnud ahne peremehe hinge järele.
3. osutab objektile, mida sirutatakse kuskilt võtma, haarama vms. Ulatas, sirutas käe raamatu järele. Sirutas käe juba ukselingi järele, kuid peatus siis. Kobas taskus tikkude järele. Sõdurid haarasid kiiresti püsside järele. *..karjamaal muutus rohi karedaks nagu tema järele asjatult ahmiva lehma keel. J. Saar. | piltl. *Normaalne ja terve inimene haarab instinktiivselt hea järele ja tugevatele toetudes muutub tugevamaks. J. Smuul.
4. osutab taotluste, soovide, igatsuste, vajaduste jne. objektile. Tal on tahtmine televiisori, uue korteri järele. Mehel käisid neelud õlle järele. Selle raamatu järele oli suur nõudmine. Rahval oli tung hariduse järele. Praegu on tungiv vajadus tööjõu järele. Tunneb otse füüsilist vajadust tegutsemise järele. Poisid olid nagu hullud selle tüdruku järele. Pidas end elumeheks, kelle järele naised jooksevad. Tundsin juba igatsust sinu järele! *Kõige ahnemad lämmastiku järele on liblikõielised taimed.. H. Kiik. *Majad kisendavad uute katuste järele. H. Sergo.
5. osutab isikule v. asjaolule, kelle v. mille kohta midagi teada tahetakse. Ta küsis ka Aadu ja ta pere järele. Mis sa nuhid minu järele? Ta päris igas kirjas ema tervise järele. Olin kodust kaua ära olnud, seepärast pärisin kodukandi elu-olu järele. Peremees ei küsi selle järele, kas sulasele see töö meeldib või mitte.
6. osutab elusolendile v. olukorrale, kelle v. mille eest hoolt kantakse. Koduhoidjaks ja laste järele vaatajaks kutsuti üks vanainimene. Politseinikud valvavad korra järele. *Kõik me vaatame selle järele, et nad [= lapsed] pestud ja söönud oleksid.. L. Promet.
7. osutab ainele v. esemele, mille lõhn v. lehk on kellegi v. millegi küljes. Metsaalune lõhnas vaigu ja sambla järele. Pargis lõhnab sirelite ja jasmiinide järele. Haigla koridorid lehkasid kergelt arstimite, värske värvi järele. Mehe riided lehkasid tubaka, higi järele. Vanamees haises liikva järele. | piltl. Siin lõhnab kuriteo järele. *See lugu lõhnas juba nagu nöökimise järele! H. Väli.
8. osutab millelegi v. kellelegi sobivusele v. vastavusele. Mu töö on mulle meele järele. Ta püüdis kõikidele meele järele olla. Üritus näis talle väga südame järele olevat. *..loeb piiblit prillidega, mis mitte enam tema silmade järele ei ole. K. A. Hindrey.
9. järel. a. (ruumiliselt). *..[rebane] pani liduma metsa. Koer tema järele. R. Roht. b. (ajaliselt). *Nägin teda uuesti paari aasta järele. K. A. Hindrey. *„Ise tegid seda või?” küsis Mari natukese mõtlemise järele. A. H. Tammsaare. *Pilt pildi järele endisest ajast kerkib tema vaimusilma ette. O. Luts.
10. millestki lähtudes, millegi põhjal, järgi. *Talita neil nõrkuse momentidel minu eeskuju järele.. O. Tooming. *Mis läks see tütarlaps, keda ta vaevalt tundis näo ja nime järele, talle üldse korda. J. Kärner. *Ning töö järele saadakse ka palka. J. Oks.
11. van osutab kuuluvusele millegi juurde v. alluvusse, järgi. *Aga kümmekond versta eemal või veelgi kaugemal oli Vargamäe koha järele suurem metsaheinamaa.. A. H. Tammsaare. *„Kelle mõisa järele see maa on?” – „Tõõtsi mõisa järele.” A. Kitzberg.
12. van millegi poolest, mingis suhtes, järgi. *Heinamaad aru järele päratu hulk, kõõbi teda või mihklipäini, heina ennast aga ikka vähe ja vähe.. A. H. Tammsaare.
13. esineb fraseologismides, näit.:. Oma käe järele panema. Kellegi pilli, tujude järele tantsima. Suud seki järele seadma.
II. ‹adv›
1. osutab kellelegi v. millelegi liikudes järgnemisele. Tule aga mulle järele! Kihutas ratsahobusega põgenikule järele. Koerad jooksid sõitjaile natuke maad järele. Rühkis eelkõndijatele kõigest väest järele. Ta lonkis sõbrale tusaselt järele. Hiilisin talle silmnäolt järele. Võttis hobuse ohelikuga järele. Vedas longates paremat jalga järele. || (üldisemalt, liikudes järgnemata). Talle tulistati järele. Poisid vaatasid talle vaimustusega järele. Kõik jäid talle tänaval järele vahtima. Pilkesõnu ja sajatusi hüüti talle järele. „Õige jah,” kiitis ta teistele järele. || osutab järgnemisel kellenigi jõudmisele. Jõudsin talle poolel teel järele. Astume aga kiiremini, siis saame neile järele! Puu otsa ei pääse talle keegi järele. Oodake meid ka järele! Läksin talle tuppa järele. || osutab millegi v. kellegi teat. isiku juurde toimetamisele pärast asjaomase isiku enese päralejõudmist. Isa viis linnas õppivale pojale toidumoona järele. Laskis endale mõned raamatud järele saata. *Pere tõi ta [Laekverre] aga järele alles nüüd, vastu kevadet. R. Vaidlo.
2. osutab arengult, tasemelt, saavutustelt kellenigi v. millenigi jõudmist v. viimist. Tuleb töödega naabritele järele jõuda. Poeg on kasvus isale järele võtnud. Poiss oli tükk aega haige, ta peab nüüd järele õppima. Meeskond oli mõne punktiga kaotusseisus, kuid võttis siis järele. Otsis inimest, kes tema poega matemaatikas järele aitaks. *Kulmud isegi mustad, neid järele aidata pole vaja. E. Rannet.
3. osutab kuhugi minekule, et sealt kedagi v. midagi ära viia, ära toimetada. Laupäeval tuldi lastele kooli järele. Kui sul läheb mind vaja, saada kedagi järele! Miks sa oma raamatutele järele ei tule? *Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. A. H. Tammsaare.
4. osutab millegi ajaliselt hilisemale toimumisele. Mine sa pealegi ees, ma tulen pärast järele. Need tunnid tuleb hiljem järele teha. *Oli hea, kui selle hommikul magamata jäänud une said järele magada lõunatundidel.. J. Kärner. *..aga kes meist ei ole nii või teisiti pitsitada saanud, ega me sellepärast ööd-päevad järele soiu. I. Sikemäe.
5. alles, säilinuks. Eilsest oli veel pisut toitu järele jäänud. Unistustest ei jäänud midagi järele. Sula ei jäta sellest lumest kübetki järele. *Võttis ühe linnunokatäie [liha] ja jättis suurema osa kõik järele.. O. Münther.
6. ‹hrl. koos verbidega jääma, jätma› tulemuseks, tagajärjeks. Näpistas, nii et sinised plekid jäid järele. *Paistis, et tema nuga jookseb iseäralikult hõlpsasti läbi puu ning jätab järele laitmatult sileda pinna. H. Pukk.
7. osutab millegi lakkamisele, vaibumisele. Vihm, sadu, tuisk jäi järele. Külm, pakane andis järele. Hambavalu, palavik, paistetus annab juba pisut järele. Pahameel, meelekibedus annab järele. Laps jättis nutu järele. Jättis vanemas eas teiste kiusamise järele.
8. osutab millegi paigast lahtitulekule, lõdvenemisele vm. nihkumisele mingi surve mõjul. Uks, värav andis peagi löökidele järele. Ankrutross andis järele ja laev paiskus randa. Mees laskis püksirihma järele. Kleit oli kitsaks jäänud, seda tuli õmblustest järele lasta. || koos verbiga andma osutab mingile vastuseisust loobumisele. Andis kõiges naisele, naise tahtmistele järele. Kokkuleppele ei jõutudki, sest kumbki pool ei andnud järele. Andis kiusatusele järele. Targem annab järele.
9. osutab, et midagi tehakse v. on tehtud mingi eeskuju põhjal, seda imiteerides. Siin pole midagi ehtsat, kõik on järele tehtud. Allkiri on väga osavalt järele tehtud. Tee kõik järele, mis mina ees teen! Ta aimas, tegi järele käokukkumist. Pole mõtet moeveidrusi järele ahvida.
10. osutab mingi asjaolu väljaselgitamisele v. omapoolsele kontrollivale kindlakstegemisele. Ma vaatan entsüklopeediast järele! Vaata järele, kes seal tuli! Kuulas järele, kas maja on veel müüa. Tuleb lähemalt järele uurida, kuidas see kõik juhtus. *Taavet oli õhinal nõus, ta tahtis paljukiidetud suurlinna ööelu ise järele katsuda. M. Traat. || (ühenduses mõtlemisega). Selle võimaluse üle peab veel järele mõtlema. Mõtle enne hästi järele ja siis alles otsusta! *..iga sõna, mis ta ütles, näis ta enne ettevaatlikult järele kaaluvat. A. Jakobson.
11. tahapoole, maha. Auto jättis järele paksu tolmupilve. || ‹koos andma-verbiga› mingilt omaduselt kellestki v. millestki maha (jääma). *Pärast Salme surma.. ostis isa jutluseraamatu, mis oma suuruse poolest küll piiblile järele andis.. J. Lapp.

kamarduma ‹37›

1. kamaraga kattuma. Kamardunud liivaluited, pinnas.
2. rohttaimestiku mõjul huumusega rikastuma. Nõrgalt, keskmiselt, tugevasti kamardunud mullad.

katarsis ‹-e 4› ‹s›

1. kirj (Aristotelese õpetuses:) tragöödia ettekandmise mõjul vaatajais toimuv hingeline puhastumine ja õilistumine
2. sisemise pinge v. konflikti lakkamine, sellest vabanemine. *Viimaks on jonn mehehakatisest välja pääsenud – katarsis on käes. M. Traat.
3. med soolte puhastus, kõhulahtisus

kemo|taksis
biol vabalt liikuvate organismide v. rakkude suundliikumine keemiliste ärrituste mõjul

kollabeeruma ‹37›

1. med kordituma, kokku langema. Kops kollabeerus.
2. astr (omaenda) gravitatsioonijõu mõjul kokku varisema. Kollabeerunud täht.

kollaps ‹-i 2› ‹s›

1. med ringleva verehulga vähesusest tingitud äge vereringe nõrkus
2. med mingi elundi kokkulangemine, korditus
3. astr taevakeha kokkuvarisemine tema enda tekitatud gravitatsioonijõu mõjul. Gravitatsiooniline kollaps.
4. piltl täielik, järsk kokkulangemine, kokkuvarisemine. Majanduslik, poliitiline kollaps.

konvergents ‹-i 21› ‹s›

1. lähenemine, sarnastumine. a. biol sarnaste tunnuste kujunemine päritolult kaugete organismide evolutsioonis b. etn sarnaste kultuurinähtuste kujunemine eri paikkondades samalaadsete keskkonnatingimuste mõjul
2. koondumine, kokkuvoolamine || füsiol mõlema silma nägemistelje koondumine lähedal asetsevale fikseeritavale objektile

kostuma2 ‹37›
murd soojuse v. niiskuse mõjul üles sulama, pehmenema, pehmeks minema. *Maa kostus, muhenes, auras päikesepaistel.. R. Sirge.

kreooli indekl
(< kreool). Kreooli keeled 'Ameerikas, Aafrikas ja Aasias prantsuse, hispaania ja portugali, osalt ka inglise ja hollandi keelest kohalike keelte mõjul kujunenud segakeeled, mis on saanud sealse elanikkonna peamiseks suhtlemisvahendiks v. koguni emakeeleks'.

kurrutus ‹-e 5› ‹s›

1. kurrutamine; selle tulemus, (riideeseme) kurrutatud koht. Käiste kurrutus. *..naeratas, nagu ainult tema seda oskas – vaevalt-vaevalt, paksude huulte kerge kurrutusega.. H. Rajandi (tlk).
2. geol kurdude tekkimine maakoore deformeerumisel tektooniliste liikumiste mõjul; kurdude tekkimise tsükkel; kurdude rühmitus maakoores

kõrbema ‹37›

1. leegita põlemisel v. kuumuse mõjul (pinnalt) söestuma v. mustaks tõmbuma. Pliidil kõrbeb midagi. Kotletid läksid kõrbema. Liha kõrbes söele. Puder kõrbes põhja. Piparkoogid kõrbesid päris mustaks. Ahi oli liiga käre, leivad kõrbesid ära. Pannkoogid on ühelt poolelt kõrbenud. Kõrbenud rasv, leib, toit. Tulekahju kuumusest kõrbes naabermajal värv. Ta juuksed ja habe on kõrbenud. Kassil on karvad ühelt küljelt kõrbenud. Rohi on tuleaseme ümber mustaks kõrbenud. || tugevasti päevituma. Heinateol kõrbesid nägu ja sääred pruuniks. Päikesest punaseks kõrbenud käsivarred. Ta on kõrbenud tõmmuks nagu neeger.
2. kõnek (maha) põlema. Pistan su maja põlema, et sa kõigega tükkis sisse kõrbeksid! *Umbsed täiskiilutud raudteevagunid vedasid suures tapluses tuhaks kõrbenud linnade ning külade räbaldunud toiduhankijaid .. E. Tennov.
3. põuaga päikese käes väga ära kuivama. Maapind kõrbes päikese käes praguliseks. Nõmm on nii kõrbenud, nagu oleks tuli üle käinud. Vili kõrbeb põllul. Kollaseks kõrbenud rohi. Kuiva käes kõrbenud lilled, lehed.
4. kõnek tugevat janu väljendavates, eeskätt rahvapärastes ütlustes (harvemini verb üksi). Keel kõrbeb suulakke, kurku. Ulata kaljakapp, kurk kõrbeb. Sisikond kõrbeb sees. Süda kõrbeb, juua tahaks. *Ruta, kallis! Ma kõrben. Õlut oleks tarvis. V. Gross.
5. kõnek läbi kukkuma, ebaõnnestuma, vahele kukkuma, põhja kõrbema. Plaan kõrbeb. Kaks küsimust vastasin õigesti, aga kolmandaga kõrbesin. Sõdur läks kasarmust hüppesse ja kõrbes.

kätte
I. ‹adv›
1. käsutusse, kasutusse, omandusse, valdusse, osaks vms. Asula käis lahingutes käest kätte. Uusasukatele mõõdeti maatükid kätte. Sai selle riide odavalt kätte. Sain palga, päranduse kätte. Nõuab võla kätte. Õpilastele anti koolitunnistused kätte. Isa andis alt heinu kätte. Jüts ei saanud riiulilt moosipurki kätte. Luges, sõi seda, mis kätte juhtus. Telegramm, kiri, kutse ei läinud kätte. Varastatud asjad saadi kätte. Küll ma toimetan selle paki talle kätte. Poiss sai käsu kätte karja minna. Töömeestele jagati ülesanded kätte. Ta sai oma nahatäie, karistuse kätte. Koer tiris kõik ära, mis kätte sai. | (abstraktsemas ühenduses). Asumaadel tuli iseseisvus kätte võidelda. Raha andis talle kätte piiramatu võimu. Mul ei õnnestunud tõde, selgust kätte saada. Sai alles paari tunni pärast õige tööhoo, hea tuju kätte.
2. (hrl. kinnipüüdmise, tabamisega seoses:) meelevalda, võimusesse. Kurjategija, bandiidid, põgenik saadi kätte. Siit peiduurkast ei saa meid keegi kätte. Põgeneme, muidu jääme vaenlasele kätte. Sain õngega ainult paar viidikat kätte. Ta saadi varguse pealt kätte. Hobune ei andnud end karjamaal kätte. Koer sai jänese kätte. Äikesepilv kerkib, viimaks jääme veel kätte.
3. sellisesse olukorda, kus keegi v. miski on (ruumiliselt v. ajaliselt) tabatud v. tabatavas seisus. Sain eesminejad varsti kätte. Ta sai mind veel kodust kätte. Leidis maja, õige tee juhatuse järgi kergesti kätte. Sind polnud kuigi hõlpus kätte leida. Helistasin mitmele sõbrale, kuid ei saanud kedagi kätte. Kallas, rand, tuletorn, küla paistis kätte. Koerte haukumine kostis selgesti kätte. || saabunud v. saabumas. Õhtu, öö, videvik, suvi, heinaaeg jõudis kätte. On jõudnud kätte aeg tõde teatavaks teha. Vanadus kipub kätte. Rahast tuleb puudus kätte. Toiduga tuleb kitsas kätte. *Vihm jõuab enne kätte, kui heina jõuame üles korjata. J. Mändmets. *Pimedus tuli ruttu kätte.. A. Saal.
4. ‹ühendverbi osana› esineb osutamist, tutvustamist, teatavaks tegemist väljendavais ühendverbides. Näita külalisele tema tuba kätte! Jäljed juhatasid kätte põgeniku peidupaiga. Meister näitas töövõtted kätte. Dirigent andis lauljatele hääle kätte. Ta võib ülemustele kätte rääkida, mis sa ütlesid. *„Volmer on surnud,” seletab Tahvet. „Unes näidati kätte..” A. Mägi.
5. (ühenduses oskuste omandamisega, harjutamisega:) selgeks, täielikult omandatuks. Õpetab poisile ameti kätte. Töövõtted tuleb kätte õppida, õpetada. Sai koolis lugemisoskuse, saksa ja inglise keele kätte. Harjutas klaveril paar pala kätte.
6. ‹koos verbidega minema, jääma, surema jms.› käes, valduses, käsutuses. Hobune lõppes kätte ära. Tomatid lähevad kätte mädanema. Piim läheb hapuks kätte. Poiss läheb laisaks kätte. *..küll oleks aeg meite Taavilgi naine võtta, muidu kipub vaata et vanapoisiks kätte jääma teine. E. Maasik.
7. käsile, tegemiseks. Sa võta kätte ja käi linnas ära. *Kui ukse- ja aknapiidad korda said, siis võttis peremees kätte põrsasulu. R. Roht. *Teisel ega kolmandal päeval ei võtnud sepp tööd kättegi, vaid hulkus külasid kaudu ümber. E. Bornhöhe.
8. ‹ühendverbi osana› näit. kätte maksma, kätte tasuma
II. ‹postp› [gen]
1. kellegi omanduseks, valdusse, kasutusse, käsutusse. Stenby lepinguga läks Põhja-Eesti Taani kätte. Poeg võttis talu enda kätte. Varandus läks võõraste kätte. Maa läks riigi kätte. Andis raha sõbra kätte hoiule. Anna raamat tema kätte! Ta kahmab, haarab kõik enda kätte. Viskas lihatüki kassi, koera kätte. Seltsi juhtimine läks konservatiivsete ringkondade kätte. Ülekaal läks vastaste kätte. Haaras jutuotsa enda kätte. || ülesandeks, tehtavaks, sooritada, korraldada. Seda tööd, ülesannet ei usaldata iga inimese kätte. *Kahju, et jõudu polnud üksinda tselluloositehase ehitustöid enda kätte võtta. P. Kuusberg.
2. võimusesse, meelevalda. Linn langes vaenlase kätte. Ta langes sakslaste kätte vangi. Kurjategija anti võimude, kohtu kätte. Ära jäta mind kiskjate kätte! *Pidi see Kosta noorest peast ka just selle naise kätte sattuma. H. Kiik.
3. millegi (hrl. ilmastikunähtuste) mõju v. toime alla. Laev sattus tormi kätte. Teelised jäid pimeda kätte. Jäi saju, vihma, tuisu kätte. Riputas riided päikese kätte kuivama. Läksin välja värske õhu kätte. Lilli ei tohi pakase kätte viia. Tuleb nurgast valguse kätte. Ma ei saa sind jätta siia nälja ja külma kätte. *Kas sa usud, et me jääme sõja kätte? J. Sütiste.
4. millegi tagajärjel, tõttu, mõjul, mingil põhjusel, millestki tingituna. Koolera, katku, sõjas saadud haavade kätte suri palju inimesi. Loomad lõppesid toidupuuduse kätte. Ma olin nõrkemas janu kätte. Ma suren häbi, igavuse kätte! 'mul on hirmus häbi, igav'. Nad olid lämbumas naeru kätte. Vili kõrbes päikese kätte.
5. märgib, et mingis järjestuses v. reas jõutakse kellenigi v. millenigi. Vastamise järg jõudis minu kätte. Mis sa kibeled, küll tuleb kord ka sinu kätte! *..viimaks tuli [söögilauas] järg magustoidu kätte.. E. Särgava.
6. piiblipärases pruugis märgib, et mingi karistus langeb kellegi osaks, kellegi arvele. *Mõtlesime kibedalt muiates, et vanemate patud nuheldakse laste kätte. T. Vint.

lagunema ‹37›

1. oma terviklikkust v. struktuuri ning vormi kaotama. a. (kulumise, ajahamba mõjul). Vanad hooned lagunevad. Ahi on nii lagunenud, et ei julgegi enam kütta. Lagunenud diivanilogu. Lagunenud saapad. Lagunenud katus, tara, kartulikorv. Lagunenud raamat viidi köita. Lagunenud hammas tõmmati välja. b. mingi füüsikalise teguri mõjul purunema, koost lahti minema, laiali valguma. Vanker, jalgratas lagunes teel ära. Parv põrkas vastu kivi ning lagunes. Paat lagunes jää survel, jää survest. Köis läks lahti ning heinakoorem lagunes koost. Mullakamakas lagunes tükkideks. Jõel hakkas jää lagunema. Teed lagunevad ning muutuvad läbipääsmatuks. Tsüklon lagunes. Pilved hakkasid lagunema. Udu lagunes laiali. c. kõnek poegima; sünnitama. *Tont teab neid – poegib / lehm või mära / või laguneb ehk ruigav tõug. M. Traat. *.. pruut pidanud otse altari ees koost ära lagunema. H. Sergo.
2. osadeks, gruppideks jagunema, selliselt jagunedes laiali valguma. Ühing, selts, laulukoor hakkas lagunema. Perekond lagunes. Nende kamp lagunes mõne kuuga. Rongkäik lagunes kirevaks rahvamassiks. Korvpallimeeskond lagunes lahkhelide tõttu. Lagunev armee ei suutnud enam vaenlast tõrjuda. *.. poisid tulid väikestes troppides mööda Munkade tänavat üles Vanale turule ja lagunesid seal kes kuhu. J. Kross. || (aeglaselt) kaduma, kustuma, hääbuma. Üksmeel kipub lagunema. Feodaalühiskond, aadlikultuur lagunes. *Tardumus, millesse ta oli vajunud, lagunes. P. Kuusberg. *Laguneb nende armastus samuti nagu see vana küün? A. H. Tammsaare.
3. kõnek levima, laiali valguma. Kuulujutud lagunesid kui kulutuli üle kihelkonna (laiali). Tuli lagunes kiiresti laiali. *Ta tunneb seljas hõõguvat, põletavat valu, mis iga jalaastega kogu keha üle laguneb .. E. Vilde. *Peagi lagunes kitsas toas laiali vastik, terav jalahigi hais. J. Mändmets.
4. keem lihtsamateks ühenditeks, lähteaineteks v. algaineteks lahutuma. Kuumutamisel askorbiinhape laguneb. Huumus laguneb bakterite toimel. Paljud tööstusjäätmed on mürgised ega lagune. || kõdunema. Laip laguneb. Turvas koosneb osaliselt lagunenud taimejäänustest ja huumusest.

laine ‹18› ‹s›

1. ka füüs ruumis leviv energiat edasi kandev võnkumine. a. veekogudes tuule, õhurõhu muutumise, loodete jms. mõjul tekkiv veemasside võnkumine; sellisel võnkumisel tekkiv veevall. Madalad, kõrged, vahuharjalised lained. Lained veerevad pahinal, kohinal randa. Laine tõuseb, vajub. Lained peksavad vastu kaldajärsakut. Lainete lokse. Lained pillutavad paati. Laine käib kõrgelt, lööb üle parda. Hoiab paadi laines, vastu lainet. Laev kõigub kõrges, teravas laines. Laevukene lainete turjal. Luht on lausa laines 'üle ujutatud'. *Järvepind virvendas väikestes lainetes. J. Vahtra. | piltl. *Algul oli Martin arvanud, et aegade lained uhuvad nooruse unenäod ja mälestused oma teed .. H. Sergo. b. võnkliikumine muus elastses keskkonnas; üks sellise liikumise võngetest. Ballistiline laine. Heli levib lainetena. Maavärinast tekitatud lained maakoore pinnakihtides. c. ruumis võnkliikumisena leviv elektromagnetväli; elektromagnetvälja võnge. Elektromagnetilised lained kannavad edasi energiat ja impulssi. Laine kiirus, sagedus, elektri- ja magnetväli. Kiirguste levik lainetena. d. kõnek raadiolaine lainepikkus. Mis lainel see saatja on? Saade tuleb ühelt teiselt lainelt. Oleme temaga ühel lainel 'mõtleme, tunneme, mõistame ühtmoodi'. Ma ei ole praegu nalja lainel 'mul ei ole naljatuju'.
▷ Liitsõnad: hiid|laine, hiigel|laine, loode|laine, mere|laine, murd|laine, mõõna|laine, piki|laine, pinna|laine, rist|laine, sise|laine, säbar|laine, tuule|laine, tõusu|laine, ummiklaine; detonatsiooni|laine, elastsus|laine, heli|laine, hääle|laine, keeris|laine, löök|laine, maavärina|laine, nihke|laine, paisumis|laine, õhulaine; detsimeeter|laine, elektromagnet|laine, kesk|laine, lühi|laine, meeter|laine, millimeeter|laine, pikk|laine, raadio|laine, sentimeeter|laine, ultralühi|laine, valguslaine.
2. miski kujult veelainet meenutav. Kaunid lained juustesse vajutatud. Tal on veidi lainesse hoidvad, laines juuksed. Eterniitplaadi, lainepapi lained. Katuseplaadid peavad üksteist katma vähemalt ühe laine võrra. Märgunud vineer tõmbub kuivades lainesse.
▷ Liitsõnad: juukse|laine, loki|laine, vesilaine.
3. miski perioodilise, hootise ilmumise, levimise, liikumise v. tegutsemise poolest veelainet meenutav. a. (rühma, üksikjuhtude kogumi jm. kohta). Pommituslennukid tulid linna peale lainetena, mitme lainena, laine laine järel. Pagulasi, sõjapõgenikke tuli, saabus lainetena. Talurahvarahutuste, streikide laine. Uus arreteerimiste laine. Gripp levib lainetena. Päev algas lausa äparduste lainega. Rändlinnud saabuvad meile lainete viisi, mitmes laines. Esimeste öökülmade laine. | piltl. Kirjanike uus laine. Uue laine luuletajad, lavastajad. Uus laine arhitektuuris. b. tunnete, meeleliigutuse hoog, vahk. Heldimuse laine. Erutus lõi, uhkas lainena näkku. Kuum laine voogas üle ihu, jooksis üle selja. Valulisi laineid käis tal üle näo. Tundmuste laine mattis ta enda alla. *Kogu Orut oleks nagu tabanud meeleraskuse, tusasuse ja nukruse laine. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: aja|laine, arreteerimis|laine, gripi|laine, inflatsiooni|laine, invasiooni|laine, kuuma|laine, külma|laine, moe|laine, pahameele|laine, protesti|laine, rände|laine, ründe|laine, sooja|laine, taudi|laine, terrori|laine, viha|laine, ülestõusulaine.

langema ‹37›

1. hrl. oma raskuse mõjul allapoole liikuma. a. kukkuma. Maale langeb aastas umbes 1000 meteoriiti. Pommid langesid küladele ja linnadele. Niagara joa veemassid langevad 50 meetri kõrguselt. Lennuk langes õhuauku. Nägin unes, et langesin kuristikku. Luuk langes prantsatades kinni. Vihmapiisad langevad robinal katusele. Tasa langeb laia lund. Vabalt langev keha. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. b. hooga alla liikudes lööma. Puuraiuja kirves tõuseb ja langeb. Isa rusikas langes raksatades lauale. Hoop langes hoobi järele. c. vajuma. Külm õhk langeb allapoole, soe õhk kerkib ülespoole. Udu langeb (alla, maha). Kaste langeb maha. Eesriie langeb. Püksid on rebadele, sukad on lonti langenud. Juuksesalk langes jälle laubale. Haige põsed on lohku, silmad auku langenud. *.. pisarad hakkasid langema üle mu põskede .. J. Vahtra. d. alla vajununa rippuma. See on hea raske riie, langeb hästi. Rasketes voltides põrandani langev kardin. Ta paksud juuksed langevad kaunilt õlgadele. Taadi pikk habe langeb rinnale. e. (valguse ja varju kohta:) mingist suunast kuhugi v. millegi peale paistma. Kirjutamisel peab valgus langema vasakult või eest. Läbi paksude võrade langes metsa alla vaid ähmast valgust. Pliidisuust langeb ta näole punakat paistust. Puudest langesid teele pikad varjud. Küljelt langev valgusvihk. *Suur valgus on halastamatu, kui ta otse vanasse näkku langeb. E. Krusten. f. piltl. Kate, soomus langes silmadelt – mulle oli kõik selge. Vaekauss langes minu kasuks. Kodused tööd langesid ema õlgadele. Unustusehõlma, unustusse langema. Raske koorem langes südamelt. Uni langeb laugudele. Külale langeb õhtu, videvik, hämarus.
2. püsti- vm. normaalasendit kaotama, allapoole, kaldu, maha v. ümber kukkuma v. vajuma. a. (inimese v. looma kohta). Käpuli, kõhuli, ninuli, pikali, selili langema. Langes põlvili ema hauale. Langeb räntsatades toolile, voodile. Langes hoobist kössi, küüru. Haavatu langes lumme kummuli. Sõbrannad langesid ahhetades teineteisele kaela. Buss pidurdas järsult ja püstiseisjad langesid ettepoole. Jooksis, kuni langes hingetult maha. Pea langeb rinnale, longu, norgu. Käed langevad jõuetult rüppe, sülle. Kõht langeb üle püksivärvli. Hobusel langesid kõrvad lonti. *Siis langes ta oma armsale koldekivile puhkama, uinus lõpuks .. F. Tuglas (tlk). b. (esemete, rajatiste jms. kohta). Tõkkepuu langes ja sulges tee. Puuriit langes kolinal laiali. Vana küün on viltu, längakile, tiidakile langenud. Puu langes raginal. Mets langeb kirveste ja saagide all. Rohi langeb vikati all. See müür võib varsti kaela langeda. c. piltl oma positsiooni, seisu kaotama. Langes konkurentsis tahapoole, edetabelis teiselt kohalt kümnendale. Brigadir langes lihttööliseks. Riigid tekkisid ja langesid. Valitsus langes, tekkis valitsuskriis. *On ümber riike, troone, kroone langend .. G. Suits.
3. sõjas, võitluses, lahingus surma saama. Poeg langes tal sõjas, kodumaa eest. Au langenud kangelastele. Langes snaiperi kuulist. Lembitu langes Madisepäeva lahingus. || hrl van tapetuna surma saama. Langes vihamehe kuuli läbi. Olovernes langes Juuditi käe läbi. || vallutatuna võitja valdusse siirduma. Konstantinoopol langes türklaste kätte 1453. aastal. Muistsete eestlaste vabadusvõitluses langes viimasena Saaremaa.
4. laskuma, alanema; madalduma. a. (rõhtpinnaga teat. nurga all) laskuma. Maapind langeb laugelt, järsult mere suunas. Taevaskoja liivakivipaljandid langevad püstloodis jõkke. Lõuna poole langevatelt veerjatelt nõlvadelt oli lumi sulanud. Tee langeb orgu ning tõuseb jälle mäkke. Põlevkivikiht on paiguti maapinna lähedal, paiguti langeb sügavamale. Rind tõuseb ja langeb ärevusest. b. (hääle, tooni, intonatsiooni kohta). Hääl langeb pooltooni võrra. Tõusev, langev intonatsioon. *Ta hakkas ärevalt rääkima, kusjuures hääl langes kähisevaks sosinaks. P. Kuusberg. c. (mingi konkreetse v. abstraktse taseme kohta:) alanema, madalduma. Kuivaperioodil veepind jõgedes langeb. Põhjavee tase langeb suviti ning talviti. Elavhõbedasammas kraadiklaasis langeb. Õhutemperatuur langeb alla nulli. Õhurõhk, baromeeter langeb. Pinge vooluringis langes. Närvipinge, erutus, vererõhk langeb. Hommikuks palavik langes. Õppeedukus on langenud. Dollari kurss langes. Elatustase langeb, elukallidus tõuseb. Tööde tempo langeb. Uues koolis ta hinded halvenesid, matemaatika langes koguni kahe peale. Kardab, et tema prestiiž, autoriteet langeb. Meeleolu, tuju kippus langema. d. (kõlbeliselt, moraalselt) alla käima. Kuidas võib inimene nii sügavale, madalale langeda? On langenud looma tasemele. Ta pole veel nii kaugele langenud, et vargile läheks. Langenud hing, naisterahvas. *.. ähvardas sõrme tõstes: ".. Vaata ette, et sa ei lange! Au on kerge kaotada ..” J. Pärn.
5. sattuma. a. (millegi objektiks). Teiste pilke, põlu, viha alla langema. Niimoodi võid ilma naeruks langeda. Kohtu, karistuse, nuhtluse alla langema. Romaan langes ägeda kriitika alla. Pettuse, tagakiusamise, atentaadi ohvriks langema. Rahvas langes ikke, rõhumise alla. Talu langes haamri alla. Maja langes tuleroaks. b. (mingile objektile). Kahtlus langes temale, tema peale. Meile langes osaks suur õnn, au. Kogu vastutus langeb esimehele. Kellele liisk langes? Otsus langes mineku kasuks. Teatri valik langes noore autori näidendile. Eesti keeles langeb rõhk üldiselt esimesele silbile. Satub hämmeldusse, kui seltskonna tähelepanu temale langeb. Ehmatasin, kui mu pilk kellale langes. *Mulle langes [ankruvahi] esimene kolmandik, kella kaheksast kaheteistkümneni. H. Sergo. c. (mingisse olekusse, seisundisse; mingisugustesse tingimustesse). Minestusse, lovesse, sügavasse unne langema. Ta langeb kergesti kurvameelsusse, enesehaletsusse. Ära lange äärmusse, liialdusse. Ta on kaaslaste halva mõju alla langenud. Majanduslikesse raskustesse, viletsusse, võlgadesse langema. d. (kellegi valdusse, võimusesse, meelevalda). Sõjas vangi langema. Linn langes vaenlase kätte. Mitu kana langes rebase saagiks. Varitsejate küüsi, võimude kätte langema. Langes petise võrku. e. (mingile ajamomendile v. -lõigule). Vastlapäev langes sel aastal 20. veebruarile. Nendesse aastatesse langevad ta esimesed kirjanduslikud katsetused. Õunapuude õitsemine langes tänavu juunisse. Mitmed tähtsad sündmused langesid aasta viimastele päevadele. Ekskursioon langes nii kiirele ajale, et mul polnud võimalik sellest osa võtta.
6. kostma, kõlama. Järsult ning teravalt langesid käsklused. Tema kohta langes mõnitusi siit ja sealt. *Iga sõna, mis täna õhtul siin Kuressaare linnas meie vahel langeb, muudab maailma kaarti. L. Meri. *Nad kolm olid kohe, kui mõisaõues esimesed paugud langesid, jäneseväledusega metsa poole pakku pannud .. E. Vilde.
7. hrv jagunema. Hääled langesid pooleks. *Sellega olid vaidlejad kahte jakku langenud .. E. Särgava. *Sellest seisukohast langeb Liivi lüürika viide eri rühma .. F. Tuglas.

libisema ‹37›

1. (raskustungi v. inertsi mõjul) mööda siledat, libedat v. veerjat pinda liikuma. Korralikult määritud suusad libisevad hästi. Kaubapakid libisevad kaldpinda mööda keldrikorruse lattu. Koorem libises teepervelt kraavi. Pidurdamisel libiseb auto veel tüki maad edasi. Märg seep libises peost maha. Traksid kippusid üle õlgade alla libisema. Palgivirn libises laiali. Jalg libises ning olingi pikali. Juuksed kipuvad silmadele, silmade ette libisema.
2. kergelt (kiiresti) ning vaikselt liikuma. Libises märkamatult uksest välja, ühe põõsa tagant teise taha. Vari libiseb üle õue – vaatan: suur kull lendab. Hääletult libiseb paat kalda poole. Vaevalt uimi liigutades libiseb haug kõrkjate vahel. Käsi libises taskusse, ümber tüdruku piha, paitades üle lapse juuste. Parketil libisevad tantsupaarid. Sulg libiseb kergelt paberil, üle paberi. Põllud ja metsad libisevad vaguniaknast mööda. Laseb silmadel üle kirjaridade libiseda. Naeruvine libises haige näole. Lapsepõlvemälestused libisesid vaimusilma eest mööda. | piltl. Suust, üle huulte, keelelt libises tahtmatu vandesõna, oie, küsimus. Jutt libises poliitikale, ühelt teemalt teisele. Mees kipub vildakale teele libisema. Ärge laske head võimalust mööda libiseda. *Sõdade ning rahutuste ajal libises ka veski Kadri käest võõrale. A. Gailit.

ligunema ‹37›
vees vm. vedelikus (pikemat aega) olema; selle mõjul pehmuma v. paisuma; (sademeist) läbimärjaks saama. Pesu lastakse liguneda. Vees liguneb mustus pesu küljest lahti. Põhjakõrbenud pudrunõu jäetakse veega ligunema. Herned ligunesid pehmeks ja suureks. Värvised pintslid ligunevad tärpentinis. Mees armastab pikalt vannis liguneda. Vihma sadas, rõivad ligunesid läbimärjaks. Kartulivõtjatel tuli vihma käes liguneda.

liiva|tuisk
liiva edasikandumine tuule mõjul mööda maapinda. Liivatuisust tekkinud liivahanged.

liustik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›
geogr mäestikes lumepiirist kõrgemal v. polaaraladel lumest ja sõmerlumest moodustunud ning raskusjõu mõjul allapoole liikuv jäävool
▷ Liitsõnad: mandri|liustik, mäeliustik.

lume|tuisk
lume edasiliikumine tuule mõjul, tuisk. Talvised lumetuisud.

lõhke|aine
soojuse, surve, löögi, hõõrdumise, elektrisädeme, leegi, valguse v. keemilise reaktsiooni mõjul plahvatav keemiline ühend v. ühendite segu. Viskav, purustav, pihustav lõhkeaine.

läkastama ‹37›
hrl. mingi välise ärrituse mõjul kramplikult köhima. Kurku läinud leivapuru ajas, pani läkastama. Läkastas kalaluu kurgust välja. Naeris nii, et hakkas läkastama. Läkastab suurest naerust. Läkastab kui puuslakis hobune. *.. läheb valitsejale suits nii õnnetult kurku, et vana, harjunud suitsumees läkastama hakkab ja kaua läkastab. O. Luts. | piltl. Mootor läkastas ja jäi vait.

mehaanika ‹1› ‹s›
teadus, mis käsitleb kehade paigalseisu ja liikumist neile rakendatud jõudude mõjul. Klassikaline mehaanika. Mehaanika seadused. Relativistlik mehaanika. Teoreetiline mehaanika jaguneb staatikaks, dünaamikaks ja kinemaatikaks. Tugevusõpetus on üks mehaanika rakendusliku kallakuga harusid. Galilei sõnastas mehaanika kuldse reegli: nii mitu korda kui lihtmasinate kasutamisel võidetakse jõus, kaotatakse selle jõu rakenduspunkti poolt läbitava tee pikkuses.
▷ Liitsõnad: bio|mehaanika, ehitus|mehaanika, elektro|mehaanika, foto|mehaanika, hüdro|mehaanika, kvant|mehaanika, peen|mehaanika, pinnase|mehaanika, rakendus|mehaanika, taevamehaanika.

metafoonia ‹1› ‹s›
keel järgmise silbi vokaali mõjul toimuv vokaalivaheldus, umlaut

mobiil ‹-i 21› ‹s›

1. mobiiltelefon. Räägib mobiiliga. Lülitab mobiili sisse, välja. Mobiili mällu salvestatud numbrid.
2. kunst kerge konstruktsioon, mis liigub vähimagi puudutuse, õhuvoolu vms. mõjul.

moone ‹moonde 18› ‹s›
moondumine, muutus, metamorfoos. a. zool suur kuju- ja eluviisimuutus isendi arengus, metaboolia. Kalade, kahepaiksete, putukate moone. Nukufaasiga moone on täismoone. b. geol kivimi koostise, ehituse ja tekstuuri muutumine maa sees kõrge temperatuuri, kõrge rõhu v. keemiliselt aktiivsete ainete mõjul, metamorfism c. (muid juhte). *Rubéni nägu oli valust krimpsus, huuled kõverdunud veidras moondes. J. Talvet (tlk).
▷ Liitsõnad: täis|moone, vaegmoone; puutemoone.

mulje ‹18› ‹s›
kellestki v. millestki selle vahetul mõjul tekkinud üldine ettekujutus teadvuses; sellest johtuv vaistlik eritlematu arusaam, arvamus jms. Uute muljete tulv väsitab turisti. Kunstnikule on tähtis vahetu mulje. Inimene tahab kõike kogeda, ihkab uusi muljeid. Esimene mulje võib olla petlik, ekslik. Võib-olla ma eksin, aga minu mulje on selline. Jaanist jäi mulle juba esmakohtumisel kõige parem mulje. Püüab jätta endast head, meeldivat, soodsat, sümpaatset muljet. Mingi häiriv üksikasi võib muljet rikkuda, rikub mulje ära. Jaa, niisugune ehitis avaldab muljet! Kas lugesid läbi – mis mulje sul jäi? Pärast kontserti vahetati muljeid. Ta tuli äsja Pariisist ning jagas meile oma muljeid. Püüab oma muljed nähtust kokku võtta. Tahtmatult tekib mulje, nagu varjataks meie eest midagi. Pealtnägijate muljed olid üsna vastandlikud. Purustatud linnast jäi rusuv mulje. Mees jättis allakäinud, laostunud inimese mulje.
▷ Liitsõnad: esma|mulje, hetke|mulje, kogu|mulje, nägemis|mulje, reisi|mulje, sõja|mulje, üldmulje.

murduma ‹37›

1. surve, painde, väände mõjul oma terviklikkust kaotama, kuju v. asendit muutma. a. terviklikkust kaotama, katkema, purunema. Hanguvars, reejalas, mast murdus. Aer murdus järsust tõmbest. Laud murdus painutamisel pooleks. Riiulid olid raamatute raskuse all murdumas. Aed oli maha murdunud. Noatera murdus lõikamisel. Jää on nõrk, võib murduda. Oksad murdusid lumekoorma all. Puud murdusid tormi käes. Tal olevat käeluu murdunud. Vitamiinivaegusest lähevad küüned hapraks ja murduvad kergesti. Paelahmaka küljest oli tükk lahti murdunud. Paakunud muld murdus kündmisel kamakateks. b. (hrl. inimese kohta:) kõveraks, looka painduma, küüru vajuma vms. Käed reumast kõveraks murdunud ja konksu kiskunud. Kooku, küüru murdunud vanake. *Nende [= toiduainete] eest murdu mõisaväljal päevi tehes kas või pooleks. F. Tuglas. *Dag oli kaugel, kui Truutu üle jalgratta murdus. Nuttis oiates. L. Promet. c. (murdlainete kohta). Lained murdusid mühinal karidel, rannakividel, vastu laeva käila. *Sealtsamast paadi külje kõrvalt tõusis lainelatv ja murdus üle paadi .. A. Mälk.
2. ka füüs ühest keskkonnast teise siirdumisel levimissuunda muutma. Valguskiired, raadiolained murduvad ja peegelduvad. Prismas murduv valgus. *.. nagu oleks päike kitsast pilust sisse tunginud ja seitsmeks vikerkaarevärviks murdunud. K. Ristikivi.
3. (hääle kohta:) ärritusest, hingevalust vms. katkema v. tämbrit (ja kõrgust) muutma. Poisi teeseldult räme mehehääl murdub aeg-ajalt heledaks lapsehääleks. Ahastava naise hääl murdus arusaamatuks kähinaks. Ta ütles seda murduva häälega. Rääkis erutusest, liigutusest murduval häälel. *Urmas oli seda rääkides erutatud ja ta hääl oli nagu katkine. See aina murdus ja murdus. S. Rannamaa.
4. piltl olematuks muutuma, hävima, katkema; vaimselt, füüsiliselt kokku varisema. Tema raudne tahe, tahtejõud, meelekindlus, mehine meel, uhkus, enesekindlus ei murdu kunagi. Ta ei murdunud ka kõige rängemates kannatustes ja katsumustes. Elujõud, ramm, jaks murdus. Ränga mure- ja töökoorma all murdus ta tervis. Midagi tema hinges murdus, ta kaotas elutahte. Vaenlase vastupanu murdus. Talv, pakane murdus järsku. Hakkas kumama aovalgus: öö murdus kuidagi järsku. *Mehed, kes võitlusest maailmaga kõrvale ei hiili, murduvad tihtipeale liiga vara. I. Jaks.
5. piltl järsku (millekski) muutuma, üle minema. *Karini viha murdus suureks nutuks .. A. H. Tammsaare. *Ta pilk viibis tihti just neiuks murduval tüdrukul .. A. Mälk. || (esile, välja) tungima. Mäda murdus tekkinud uurisest keha pinnale. *.. kallas murdub pankrannikuna Hadi lahte .. L. Meri. *Ta huultelt murdus raske oie. A. Mälk.

murrutus ‹-e 5› ‹s›
geol maismaa purustumine rannal lainetuse mõjul, abrasioon

neutralisatsioon ‹-i 21› ‹s›
neutraliseerimine; neutraliseerumine. Keemiline neutralisatsioon tähendab happe ja aluse vahelist reaktsiooni, mille tulemusel tekib keskkonna neutraalsus. || keel tähendust eristava keelelise vastanduse kadumine mingis positsioonis v. mingi keelelise ümbruse mõjul

neutrofiilne ‹-se 2› ‹adj›
biol nii happelise kui ka aluselise värvaine mõjul värvuv. Neutrofiilne leukotsüüt.

nägemis|purpur
füsiol üks silma võrkkesta valgustundlikke aineid, mis valguskiirte mõjul lagunedes põhjustab võrkkestas nägemisaistingut tekitava elektrilise erutuse, rodopsiin

närvi|erutus
füsiol välisärrituse mõjul meeleorgani retseptorites tekkiv erutus

painde|pinge
füüs tehn paindejõu mõjul kehas tekkiv pinge. Paindepinge müüritise kivides. Mäerõhu mõjul võivad kaevanduse toestikus tekkida paindepinged.

painduma ‹37›

1. (jõu, surve mõjul) esialgsest asendist v. kujust kõrvale kalduma, paindesse minema, paindu tõmbuma; kõverduma, kaarduma (2. täh.), koolduma (1. täh.); elastne olema, vetruma. Kasevibalik, pilliroog paindus tuule käes looka. Oja kohale paindunud paju. Põõsad on paindunud maani, vastu maad. Raskest lumekoormast maadligi painduvad oksad. Vibu paindus sirgeks. Sooja käes on küünal kõveraks paindunud. Saeleht, fiiberteivas annab hästi painduma. Iga otstest toetatud tala paindub mingil määral. Jää ainult paindus kergelt, aga ei murdunud. Laud otse paindus roogade külluse all. *..hea mõõk võis painduda rõngaks ja jälle sirgeks vetruda. L. Meri. || (elusolendiga ühenduses). Ettepoole paindunud keha. Sissepoole paindunud pöid. Jalg ei anna põlvest painduma. Vanamees paindub vaevalt kummardama. Selg paindus nõgusaks nagu kassil. Paindub istudes ette. Paindus löögi eest alla, kõrvale, tahapoole. Kael ei andnud enam põrmugi painduma. Ta sõrmed painduvad juba asju pihku võtma. Nii kaua, kui selg veel kummardama paindus, võis ta ise briketti tuua. | piltl. *Tema hing oli olnud haige. Ta oli maani paindunud oma sügava alanduse all. M. Pedajas (tlk). || (kummardamist, alandlikkust, aupaklikkust vms. väljendavates ühendites). Ta pea, selg ei paindu andeks paluma. *.. see saksa varganägu! Ei paindu [kütet paluma] temataolise ees ei minu seljaroots ega minu põlvekont. A. Jakobson. || kaart, kõverust moodustama, kaarduma (1. täh.) Jooned painduvad ühte punkti. Ornament paindus sümmeetriliselt mõlemale poole. *Kiriku tagapõhjast tõusevad määratu suurtena üles akende piidad ja painduvad lae all kokku teravkaarteks. J. Semper. || sirgjoonelisest liikumisest kõrvale kalduma, difraktsioonile alluma. Pikad raadiolained painduvad eriti tugevasti. Valguskiir paindub taevakehast möödudes.
2. piltl kellegi v. millegi survele järele andma, millegagi sunnitult leppima v. nõustuma. See mees pigem murdub kui paindub. Pidime nende tahte, võimu alla painduma. Tema sõna paneb kõige kangekaelsemagi painduma. Liiga kergesti paindus ta oma mehe tahte, tujude järgi. Moe mõju alla painduvad isegi lapsed. Need juhtumid ei paindu üldse reegli alla. Kunstnikud ei taha ju painduda tavaliste elunormide alla. *Hans ei paindunud, ta jäi oma otsuses kindlaks. A. H. Tammsaare. *Uhke olen ja ei mõtlegi kedagi paluda, kellegi ees painduda! B. Alver.

läbi painduma
painde mõjul läbi vajuma. *Ja kui tala paindus läbi vaid kolm tolli, jätkus ehitus juba kahtlusteta. H. Matve.

papi|meelsus
kiriku mõjul juurdunud religioossed eelarvamused. Kreutzwaldi võitlus papimeelsuse vastu.

parkuma ‹37›

1. (toornaha kohta:) parkvedelikus ligunedes parkainete mõjul kasutamiskõlblikuks muutuma. *.. parkalitöökotta, kus tõrtes hapnesid ning parkusid nahad. F. Tuglas (tlk).
2. piltl parkainete, päikese vm. mõjul tumedamaks värvuma. Ta peod parkusid rohu kitkumisest roheliseks. Madruste näod on tuules(t) ja päikeses(t) tumepruuniks parkunud. Marjakorjamisest, kartulikoorimisest, õlidest parkunud käed. Tubakast parkunud pöial. Mustaks parkunud puulusikas. || kõvaks, paksuks, tundetuks muutuma. Ta paljad parkunud käed ei karda külma ega kuuma. Süda on sul tuimaks parkunud. Paljajalu käies parkus jalatalla nahk paksuks nagu saapatald.

pendel ‹-dli, -dlit 2› ‹s›
ka füüs raskusjõu mõjul mingi punkti v. rõhttelje ümber võnkuv jäik keha; selline tööelement paljudes (aja)mõõteriistades. Füüsikaline, matemaatiline pendel. Foucault' pendel 'seadeldis Maa pöörlemise näitlikustamiseks'. Pendli võnkeperiood. Katses kasutati reguleeritava raskusega pendlit. Seinakella raske, ümmarguse otsaga pendel jäi seisma. Kuuldus vaid pendli ühtlast tiksumist. Metronoomi pendel. Mees kõikus nagu pendel kahe võimaluse vahel.
▷ Liitsõnad: kellapendel.

perseveratsioon ‹-i 21› ‹s›
psühh kujutluste, mõtete, sõnade, tundmuste ja toimingute pidev kordumine sisesunni mõjul

perturbatsioon ‹-i 21› ‹s›
ootamatu muutus asjade käigus, segadus, häire || astr planeedi kõrvalekaldumine oma orbiidilt mingi teise planeedi tõmbejõu mõjul

pidžin ‹-i, -it 2› ‹s›
algelise suhtlusvahendina kasutatav segakeel, mis on kujunenud hrl. asumaades kohalike keelte mõjul mingi Euroopa keele alusel. Kohapeal räägitavast pidžinist saime üsna hästi aru.

pidurduma ‹37›

1. piduri vm. takistuse mõjul liikumisel aeglustuma v. seisma jääma. Hoog, liikumine pidurdub. Meteoorkeha pidurdus atmosfääri tihedamates kihtides. *Auto pidurdus kõrge maja ees. M. Raud.
2. piltl takistatud olema, aeglustuma v. peatuma, pärssuma. Taimede kasv, areng pidurdus. Kõigusoojastel loomadel ainevahetus pidurdub, kui keskkonna temperatuur langeb. Reaktsioon on pidurdunud. Töö ehitusel on pidurdunud. Majanduskriisi tulemusena pidurdus ka hariduse ja kultuuri areng. Inimeste vool linnadesse on hakanud pidurduma.
3. füsiol pidurdusseisundisse minema, pärssuma. Ajukoor pidurdub magamise ajal.

plast ‹-i 21› ‹s›
soojuse ja rõhu mõjul kergesti töödeldav polümeerne tehismaterjal, plastmass. Dekoratiivne kihiline plast. Plastist anumad, lelud. Mingi läikiva plastiga kaetud laud, uks.
▷ Liitsõnad: amino|plast, feno|plast, kiht|plast, klaas|plast, puit|plast, termo|plast, termoreaktiiv|plast, vahtplast.

plastilisus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. plastsus. Savide, ravimuda, vaha plastilisus. || füüs keha võime välisjõu v. sisepinge mõjul jäävalt deformeeruda
2. (< as plastiline (2. täh.)) Näitleja liigutuste plastilisus. Selles tantsus on graatsiat ja plastilisust. Teose kujutuspiltide plastilisus. Naapoli laulude vokaalne plastilisus. Vasest figuuride plastilisus.
3. (ökoloogias:) organismi võime keskkonna muutudes morfoloogiliselt, füsioloogiliselt v. etoloogiliselt muutuda. *.. nüüdisaegne keskkond nõuab kõigilt elusolendeilt teatavat plastilisust, kohanemisvõimet uute elutingimustega ja maastikes toimunud muutustega. H. Veromann.

plutonism ‹-i 21› ‹s›
geol õpetus, mille kohaselt on kõik kivimid tekkinud Maa sisesoojuse mõjul

pursk|kaev
kaunistav rajatis, millest purskab rõhu mõjul ühest v. mitmest avast veejuga, fontään. Purskkaev suliseb. Purskkaevude pladin. Skulptuuridega purskkaev. Keset lilleklumpi niriseb purskkaev. Purskkaevud heidavad vett kõrgele. Purskkaevust hooga langev vesi. Purskkaev on ääreni vett täis. Purskkaevud ei tööta.

puute|moone
geol magma sissetungi mõjul toimuv moone, kontaktmetamorfism

põhja|vesi
maakoore poorides, lõhedes jm. tühemetes sisalduv raskusjõu mõjul liikuv vesi. Mage, soolakas, soolane põhjavesi. Surveline, surveta põhjavesi. Põhjavee mineraliseerumine. Põhjavee alanemine, äravool, ärajuhtimine. Põhjavee ilmumine maapinnale. Jõed toituvad ka põhjaveest. Põhjavesi on siin väga sügaval. Tuleb hoiduda, et lautade virts ei satuks põhjavetesse.

põim|kihilisus ‹s›
geol vooluvee, hoovuse v. tuule mõjul tekkinud põimidega kihilisus. Liivakivide põimkihilisus. Põimkihilisusega setted.

põlema ‹37›

1. süttinuna leekides olema, leegitsema. Puud põlevad ahjus. Suitsedes, lõõmates, mühinal, nõrgalt, loiult põlema. Oksad lõid, lahvatasid heledalt põlema. Märjad, toored puud ei taha kuidagi põleda, hästi põleda. Tuli ei tahtnud pliidi all põlema hakata. Ma ei saa ahjus puid põlema. Ahi põleb 'köeb'. Puud olid juba peaaegu söele, söeks põlenud. Pane priimus 'kütus priimuses' põlema. Tuleriit süüdati põlema. Mäe otsas põleb lõke, jaanituli. Tikku põlema tõmbama, kra(a)psama. Lõi tulerauast taelatüki põlema. Küünlad on peaaegu lõpuni põlenud. Põlev 'kütusena kasutatav, tuld võttev' maavara. Kööki valgustas ainult põlev peerg. Rongkäik põlevate tõrvikutega. Korstnas on tahm põlema süttinud. Poisid pistsid kulu põlema. Lapsed panid tikkudega mängides maja põlema. Vaenlane tulistas linna põlema. Pikne lõi küüni põlema. Ait läks põlema. Ümberringi lõõmab mets põleda. Lõhkesid pommid, põlesid külad ja linnad. Põlevaid hooneid ei suudetud päästa. Kütus plahvatas põlema. Paberid põlesid tuhaks. Varga peas põleb müts. *.. neis pommides oli midagi, mis kõik põlema pani, seda nimetati vist termiidiks.. E. Org (tlk). || (kahju)tules hävima v. kahjustuma. Linn on mitu korda maatasa põlenud. Paljaks, puupaljaks põlema 'tulekahjus kogu vara kaotama'. Tal polnud muud selga panna kui põlenud vatikuub. Kolm korda kolida on niisama hea kui üks kord põleda. *Siis vaatas ta käsi: põlenud peopesad olid verised, seal ei olnud nahka olemaski. E. Krusten. | piltl. Maailm põleb sõjatules. Kõik lootused põlesid tuhaks. *Poleks kunagi uskunud, et pean enne nii mitmes tules põlema, kui minust saab vähegi sobiv õpetaja. V. Saar. || (tubaka kohta:) suitsetamisel hõõguma. Panin, süütasin uue sigareti, suitsu põlema. Piip põleb 'tubakas põleb piibus'. Viskas põleva suitsuotsa maha. || väga kuum olema, kuuma hõõgama. Päike põleb (armutult) pea kohal. Rannaliiv lausa põles jalge all. Keskpäeval katuseplaadid päris põlevad.
2. tulekeelena v. elektritulena helendama, valgust andma; (elektri)tuledes särama. Pane lamp põlema! Laual põles lamp. Laes põleb üksainus elektripirn. Pliidiserval põles tattnina. Keeras, vajutas elektri põlema. Toas, akendes põleb veel tuli. On nii pime, et lamp põleb päevad läbi. Jõulukuusk põles (elektri)tuledes. Järsku lõi helgiheitja põlema. *Ema teadis, et Peeter pole valgust mitte unustanud põlema, vaid meelega jätnud. M. Unt.
3. (keemilise nähtuse kohta:) hapnikuga ühinedes kiirelt oksüdeeruma. Ainevahetuse käigus põlevad organismis valgud, süsivesikud ja rasvad. || käärides kuumaks minema ja riknema. Niiskem vili kippus salvedes põlema minema. *Siis [vihmaga], ütleb rahvas, ei sünni enam heina hunnikusse panna – läheb põlema. J. Mändmets.
4. suure kuumuse mõjul kõrbema. Liha põles ühelt küljelt mustaks. Kartulid on lõkkes söeks, söele põlenud. Koogid läksid pannil põlema. Oma taadi põlenud kooruke on parem kui võõra võileib. *Küpsetusahi on kroopa põlenud, puhastan ammoniaagiga.. H. Nõu. || tugevasti päevituma. Ta põleb suviti kergesti pruuniks. Tuultest pargitud ja päikeses(t) põlenud nägu. Lapse nägu ja kael olid (päikesest) päris punaseks põlenud. Poisid on põlenud tumedaks, tõmmuks kui neegrid. *.. šillersärgi avatud rinnaesisest paistis narmendama põlenud ihunahk. V. Uibopuu. || päikese käes väga ära kuivama. Savimuld põleb põuaga lõhki. Kuumusest põlesid stepid pruuniks. *Põua-aastatel põlesid aga põllud täiesti tühjaks. M. Raud.
5. teravalt v. kipitavalt valutama, tulitama; (valulikult) kuumama, hõõguma v. õhkuma. Selg põleb liigsest päikesest. Põsk põleb tugevast löögist. Käed põlevad nõgestest, okaste torkeist. Paistetanud jalg lausa põleb all. Põlesin öö otsa palaviku käes, palavikus(t). Suu põleb vürtsidest. Esimene naps võttis suulae, sisikonna põlema. | piltl. Lahkumissuudlus põles veel kaua neiu huulil. Temas põles tuline viha mehe vastu. || õhetama. Nägu põleb häbipunas. Põsed põlevad kui tuletukid. || teravalt janutama, kõrbema. Kurk põleb, juua tahaks. Keel põleb janust.
6. piltl eredates (punastes-kollastes) värvitoonides paistma, helendama v. särama. Läänetaevas põleb tumedas purpuris, violetsetes tuledes, punakais värvides, loojangu järelkumast. Mäed põlevad loojuva päikese kullas. Valgus lausa põleb päikesest. Sügisene mets põleb värvikülluses. Aedades põlevad roosid. Taevavõlvil süttisid põlema esimesed tähed. Heinamaa põleb jaaniussidest. Hundi, kassi silmad põlevad pimedas. Silmad põlesid peas kui vanakurjal. *.. lõi mõlemad käed ta peenikese kaela ümber ja suudles mitu, mitu korda neid põlevaid punajuukseid.. E. Vilde.
7. piltl (mingist intensiivsest, tugevast tundest haaratuse v. sellise tunde avaldumise kohta). a. kirglikult, innukalt midagi (teha) tahtma. Kärsitusest, kannatamatusest, tegutsemisihast, teotahtest, tasumishimust põlema. Lapsed põlesid soovist kaasa sõita. Noorukid põlesid innust midagi suurt korda saata. Poiss põles huvist tüdrukuga juttu alustada. Tüdruk lausa põleb uudishimust kõike teada saada. Tema pilgus põleb uudishimu. Mul otse põles keelel talle midagi nähvata. *Tõldsepp nägi, et poiss lihtsalt põleb kõige selle järele, mis traktori kallal teha saab. E. Rannet. b. innuga, vaimustudes, andunult, tugevasti läbi v. kaasa elama; tugeva tunde võimuses olema, selle käes piinlema v. kannatama. Elada tuleb põledes. Sisemiselt põlemata ei looda suuri teoseid. Tüdruk etles sugestiivselt, põledes. Publik põles vaimustuses. „Ja meie omad said esimese koha?” lõi, läks poiss põlema. Kuulajate näod, pilgud põlesid vaimustuses(t). Vihast, armukadedusest, kahjurõõmust põlema. Oli näha, et poiss põleb armutules. Mihklis põles rahutus, kirg. Poisid kuulasid vana meremehe juttu põlevate silmadega, põlevi silmi. Vanamehe silmad põlesid õelalt. Hing põleb kiivuses. Süda põleb murest. Tahtsin talle rääkida, mis mul südames põles. Elasin talle kaasa, põlesin ja kannatasin koos temaga. *Olen põlenud kõigis ideedes, mis meie rahvast haarasid ta suurtel silmapilkudel. H. Raudsepp. || (koos seisundi järsku algust märkivate sõnadega minema, lööma jms.:) ägestuma, vihastama. Mees läks raevust, vihast põlema. Ta on äkkvihaga, võib ootamatult põlema minna. Naine lõi põlema nagu kadakapõõsas, õletuli. „Ah et sina ei tea midagi!” süttis õpetaja põlema. See teade pani mehed põlema. Solvangu peale lõi mehe veri põlema. *Ta oli ka väga äkilise meelega ja võis nagu põlema karata. L. Kibuvits. c. süümepiinadega segatud vastikustunnet tekitama; piinama, vaevama. Varastatud raha põles poisi taskus. See patt jääb mu südame peale, hingele põlema. *Pehme sohva põles tal külje all.. Kas ei olnud kõik see jõleda häbiraha eest ostetud! E. Vilde.
8. kõnek esineb mitmetes kiirustamise, tormamisega seotud ütlustes. Mis tal siis nõnda põleb selle asjaga? Mis tal põleb, et nii kiire on? Kus sul siis põleb, et põrmugi aega pole? Kas kodus põleb, et nii kangesti sinna kipud? Ega see asi põlema lähe ega eest ära jookse. Tormab, nagu põleks tal tuli takus. *Aga kellel see nii väga põles Karvuti Kaarliga kokku minna! A. Maripuu.

põrkama ‹põrgata 48›

1. hooga millegi vastu minema; selle mõjul kuhugi paiskuma. Laev põrkas vastu jäämäge. Lained põrkavad vastu kaljusid. Sahk, paat põrkas vastu kivi. Pimedas ruumis põrkasin vastu lauda, ühe tooli otsa, millegi vastu. Põrkas peaga vastu uksepiita. Lakas ronimisel põrkas mitu korda vastu sarikaid. Lennuki rattad põrkasid sujuvalt vastu betoonrada. Mürsk põrkas vastu veepinda ja sealt rikošetiga üles. Kuulid põrkasid kiivrilt kõrvale. Kastanimuna plaksatas maapinnale põrgates katki. Pall põrkas aknasse. Uksed põrkavad lahti. | piltl. Hääl põrkab vastu kiviseina ja hääbub. Meie pilgud põrkasid vastamisi. || (ootamatult) kellegagi kokku sattuma v. millelegi juhtuma. Uksel põrkasin otsitavaga vastamisi, silm silma vastu. Ajalehti sirvides, arhiivis põrkasin huvitavatele sündmustele. *Seegi kord põrkasime teineteisele juhuslikult, üle pikkade aastate, meenutasime ülikoolipäevi.. O. Tooming.
2. millegi tõttu kuhugi kiiruga (suunda muutes) sööstma, kargama v. tõmbuma. Jänes põrkas üle tee võsasse. Põgenik põrkas maja varju. Ründaja eest õnnestus mul kõrvale põrgata. Vastutulijad põrkasid ehmunult eemale. *Maksab akvalangistil paar korda käega vehkida, kui kalad minema põrkavad.. V. Beekman. | piltl. Selline suli, kes ei põrka kõige räpasemagi asja eest kõrvale. || kõnek (korraks) kuhugi minema, mööda minnes sisse astuma. Põrkan õhtul sisse, siis räägime pikemalt. *Kui midagi ei klapi, põrgake töökojast läbi, olen päev läbi seal. O. Tooming.
3. piltl mingile takistusele sattuma, vastuseisu v. vastupanu kohtama. Hoone ehitamisel põrgati ootamatutele raskustele. Selle plaani elluviimisel oleme põrganud paljude takistuste vastu. Ettepanek, taotlus põrkas tugevale vastuseisule. || konflikti, vastuollu sattuma. Varanduse jagamisel põrkasid vennad vastamisi. Meeste arvamused põrkasid vastamisi.
4. kõnek põnnama; kõhklema. *„Kuule, Johannes, võta mind endaga kaasa.” – „Võid tulla, kui põrkama ei löö.” V. Panso.
5. kõnek pahandama, põrkima, peale põrkama. *„Mis sa seal jälle lobised?” põrkas Kristjan.. R. Janno.

pööris|vool [-u]
füüs el magnetvälja mõjul indutseerunud pöörisetaoline elektrivool, Foucault' vool

pürogeenne ‹-geense 2› ‹adj›

1. tehn kõrge temperatuuri mõjul toimuv
2. med palavikku tekitav

ranna|moodustis
geol rannavööndi piires peam. lainetuse mõjul kujunenud kulutus- v. kuhjevorm. Rannaastang, rannavall, pank, maasäär jm. rannamoodustised. Läänemere vanad rannamoodustised.

ranna|setted pl
peam. lainetuse mõjul rannal moodustunud mineraalsed setted. Peamised rannasetted on liiv, kruus ja veerised.

rebenema ‹37›
rebiva, kiskuva jõu mõjul korrapäratu kujuga servi jättes katkema; katki kärisema. Püksisäär jäi naela taha kinni ja rebenes. Kitsas pintsak kipub õmblustest rebenema. Õmblused rebenesid mitmest kohast. Käis on õlast rebenenud. Pluus rebenes kaenla alt kärinal lõhki, katki. Õmble rebenenud koht kinni. Rüseluses on kuuenööp eest rebenenud. Purjed rebenevad tormis. Viljakoti põhi, viljakott rebenes ja terad valgusid laiali. Põllepaelad, ohjad rebenesid. Põllesse on kolmnurkne auk rebenenud. Sitkes poris rebenes saapatald lahti. Võililled tuleb välja kitkuda nii, et juured ei rebeneks. Kergesti rebenev pehme paber. Näruste kaante ja rebenenud lehtedega raamat. Suurest mürast ähvardasid kõrva trumminahad rebeneda. Sportlasel rebenes lihas. Sünnitusel rebenenud lahkliha. Enne rebenegu vats, kui hüva rooga üle jääb! Söödi ja joodi, nii et vats rebenemas 'kõht kõvasti, viimse võimaluseni täis'. Udu rebenes, pilved rebenesid ja päike tuli välja. Noor nahk venib, vana rebeneb. *.. ikka oli raskemate tõstmiste juures tundmus, nagu peaks sees midagi rebenema. A. H. Tammsaare. | piltl. Vaikus rebenes püssipaugust. Hinges, rinnus miski rebenes. Nõrk oie rebeneb haige rinnust. *Ta suu jäi lahti, silmad rebenesid pärani .. E. Vilde.

rippuma ‹ripun 42›

1. ülaltpoolt kinnitatuna v. millelegi toetuvana vabalt, oma raskuse mõjul allapoole langema, niiviisi õhus püsima; kasvades allapoole pöörduma v. kaarduma, allapoole kasvama. Lamp ripub laes. Aampalgi küljes rippusid singid. Pada ripub tule kohal konksu otsas. Pesu pandi nöörile rippuma. Ukse ees ripub tabalukk. Käe otsas rippus tal väike kohver. Loodiks kasutati niidi otsas rippuvat tinakuulikest. Pilt, maakaart ripub seinal. Parimate õpilaste fotod ripuvad autahvlil. Keti otsas rippus tal väike medaljon. Nagis, varnas ripuvad mantlid. Toolileenil, toolikorjul rippus kuub. Arsti õlgadel rippus valge kittel. Miks sul akna ees katkised kardinad ripuvad? Oksa küljes ripub häll. Aias rippus võrkkiik. Üle kogu lava rippus suur loosung. Teomees seoti karistuseks käsipidi põikpalgi külge rippuma. Suured vargad istuvad tõllas, väikesed ripuvad võllas. Mees tahtis end penni külge rippuma tõmmata 'üles puua'. Ta on kirglik suitsetaja, piip ripub tal alati suus. Puss ripub vöö küljes. Meestel ripuvad automaadid kaelas, kaheraudsed õlal. Rippuvad kõrvarõngad. Katuseräästast ripuvad alla jämedad jääpurikad. Põõsa okste küljes ripuvad rasked marjakobarad. Osa õunu ripub ladvas, kõrgel. Liaanid rippusid okstelt alla. Rippuvate okstega leinapaju. Rippuvate lehtede ja vartega ilutaimed. Okstel rippus pärlitena vihmapiisku. Paksud patsid rippusid üle selja puusadeni. Rippuvad vurrud. Pika rippuva lakaga hobune. Rippuvate 'lontis' kõrvadega koer, siga. *Tema talu õues kasvas suur saarepuu, mille okstes heina ajal rippusid vikatid ja rehad. E. Krusten. | (taimenimetustes). Rippuv põisrohi, sebralill. || piltl mingis ebamäärases v. ebakindlas seisundis püsima. Rippus kaua une ja ärkveloleku piirimail. Rippusime ahastuse ja lootuse vahel. || kuskilt (kõvasti) kinni hoidma v. tirima (ja liikuma), kõõluma vms. Ema käe otsas rippus aastane tüdrukuke. Valjusti nuttes rippus poisike ema kaela ümber. Neiu ripub noormehe käevangus. Poisse ei lubatud trepi käsipuude küljes rippuda. Heitja nagu ripub vasara küljes. Jäin puuoksa külge rippuma. Sel ajal rippusin mina alles ema rinna küljes. Nahkhiir ripub, pea alaspidi. Tihased võivad okstel rippuda ka selg allapoole. *.. koolivend Heino rippus trammi ukse käepideme küljes, kukkus maha ja murdis jalaluu.. A. Kaskneem. || millegi kohale v. kuskilt üle ulatuma. Siin-seal ripuvad mägitee kohal kivipangad. Pea kohal ripuvad kõrged kaljuseinad. *Kohati on oma töö teinud vooluvesi – tammehiiglased ripuvad juurtega vee kohal.. A. Toht. || lõdvana alla (v. volti) vajuma, lotendama, ripnema. Rippuvate põskedega vanaeit. Silmade all rippusid kuni poole põseni mustad kotid. Tal on lõdvad, rippuvad rinnad. Kolmekordne rippuv lõug. Mehe alahuul rippus madalale alla. Hobuse rippuv mokk. Koeral ripub palavaga keel pikalt suust välja(s). Haavatu pea rippus lõdvalt õlale. Käed ripuvad elutult külgedel, lõdvalt alla. Seisab abitult rippuvi käsi. Riided ripuvad kõhna keha ümber. Tuult ei olnud ja purjed rippusid lõdvalt alla. *Ainult üks käsi paistis olevat sel sõduril, teine varrukas rippus tühjalt. A. Kork.
2. (hrl. seoses loodusnähtustega:) millegi kohal v. üle olema v. hõljuma, justkui õhus seisma. Taevas, lagendiku kohal, üle õue ripub suur kollane kuu. Päike ripub juba õige madalal, madalas. Pea kohal rippusid tumedad, rasked pilved. Silmapiiril ripub ähvardavalt äikesepilv. Tihe pilvevaip ripub mägede kohal. Suitsupilved ripuvad linna kohal. Udu ei langenud maapinnani, vaid jäi õhku rippuma. Eesti kohal ripub suur madalrõhkkond. Väljade kohal rippus kõrvetav leitsak. Tolm rippus hulk aega õhus, enne kui alla tagasi vajus. Sinitaevas ripub üksik lennuk. *.. nagu taeva külge kinni naelutatud, rippus tuuletallaja ülal lagendiku kohal. O. Tooming. || piltl (millegi otseselt ähvardava v. halvaendelise kohta). Vihm ripub juba lausa pea kohal, ega me kuivalt koju saa. Kodumaa kohal ripub oht. Õhus rippus pidevalt kodusõda. Saali jäi rippuma kurjakuulutav, rusuv vaikus. Haigus rippus raskelt küla kohal.
3. piltl kellestki v. millestki (visalt) kinni hoidma, kelleski v. milleski kinni olema, kellessegi v. millessegi kiindunud olema. Noored ripuvad väga teineteise küljes. Ta ripub kogu südamega oma kodu, perekonna küljes. Vanaema süda rippus lastelaste küljes. Ega nad nii väga asjade, varanduse küljes rippunudki. Peremees rippus küünte ja hammastega talu küljes. Miks sa nii kangesti raamatute küljes ripud? Haavatu rippus kramplikult elu küljes. Ega sa lõpmatuseni saa ema põllepaela külge, põllepaela rippuma jääda. Teismelised ripuvad sageli tundide kaupa telefonitoru otsas. *Nii rippusin ma Helenes, et ükski teine naine meeldegi ei tulnud! F. Tuglas. *Ma ei tea, miks ma üldse su sabas ripun, kui sa nii selgesti mulle korvi annad. I. Viiding. || visalt püsima; hoolega v. pingsalt jälgima v. kuulama. Mõte ripub eelseisva töö küljes. Poisi silmad rippusid himukalt tüdruku küljes. Tunnen, kuidas möödujate pilgud mu rõivaste küljes ripuvad. Kuulajad rippusid silmade ja kõrvadega kõneleja huulte küljes. *Kõigi silmad rippusid Vargamäe Eespere peremehel endal.. A. H. Tammsaare.
4. sõltuma, olenema. Vastus ripub (ära) mõningatest asjaoludest. Tema otsusest ripub mitme inimese saatus. Palju ripub pilgust, millega maailma vaadatakse. Kõik ripub ainuüksi teist enestest. Ega ei tahaks teisest inimesest rippuvaks saada. *Inimese mõistusest ja arusaamisest ripub kõik: tema usk, tema tegevus, tema kultuur.. E. Särgava. *Aga oma rikka naise kaasavarast olevat härra Lauw pääsmatult ära rippunud... J. Kross.

roiskuma ‹37›
riknema, halvaks minema; biol roisubakterite mõjul anaeroobselt lagunema. Liha, kala roiskub kuumaga kergesti. Suvel kipuvad paljud toiduained roiskuma. Roiskunud konservid, munad. Raisakotkas vajab roiskuvat sööta. || piltl manduma, känguma, alla käima. Kurjategijate roiskunud maailmapilt, moraal.

seedimine ‹-se 5› ‹s›

1. seedeelundite tegevus. Kas seedimine on korras? Liigsöömine koormab seedimist.
2. toiduainete lõhustumine ensüümide mõjul seedekulglas. Toidu, liha, valkude seedimine.

seksuaalsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
bioloogiliste ja sotsiaalpsühholoogiliste tegurite mõjul kujunenud isiksuse omadus, mis avaldub suguelus. Kõrgenenud seksuaalsus. Seksuaalsusel on suur osa abielu harmoonia tagamisel. || vastassugupoole ligitõmbavus, seksapiil. Paistab silma oma seksuaalsusega.

sette|vool [-u]
paduvihma vm. mõjul nõlva mööda alla liikuv lahtine aines

settima ‹settin 37 või setin 42›

1. vedelikust v. gaasist raskusjõu mõjul eralduma ning põhja vajuma. Settekivimid on tekkinud veekogude põhja settinud ainest. Veest setib kivimilõhesse mitmesugust materjali. Mere põhja on settinud paks liivakiht. Jämedamad osad setivad, peenemad jäävad hõljuma. Pressimisel mahla sisse sattunud viljaosakesed setivad nõu põhjale. Lahusest väljalangenud sool kristalliseerub ja setib nõu põhja. Õhust settib ainult purdmaterjal. | piltl. *Igamehel on midagi hingepõhja settinud, mida teiste omasugustega jagada tahaks. H. Sergo.
2. seistes selgima, hõljuvate osakeste põhjavajumise teel puhastuma. Õlu peab settima. Pressitud mahlal tuleb lasta settida. *Vesi kandus kaugetest rabadest, kuid teel settis ning mida kaugemale jõudis, seda selgemaks muutus. P. Kajari.

sula|jää
sulailma mõjul pehmeks, rabedaks muutunud jää. Jõge mööda ujusid sulajää tükid.

sula|lumi
sulailma mõjul tekkinud märg lumi. Sajab pehmet sulalund. Õhus on tunda sulalume lõhna. Sulalumi kleepus suuskade külge ja takistas libisemist. Lapsed tegid sulalumest palle.

sulama ‹37›

1. soojuse mõjul tahkest olekust vedelasse siirduma v. pehmenema. Kevadel sulab lumi, jää. Maa on juba paarikümne sentimeetri sügavuselt sulanud. Maapind ei ole veel jõudnud sulada. Mida enam teed tallati, seda rohkem hakkas ta sulama. Metall, klaas sulab kõrgel kuumusel. Päikese käes hakkas asfalt sulama. Või, rasv sulas pannil. Vaha sulab kuumal kivil. | piltl. Ma lausa sulan kuumusest. || lahustuma. Suhkur sulab vees, kohvitassis. || piltl (väga maitsva toidu kohta). Kook on nii hea, et lausa sulab suus. Õun otse sulas suus. *.. pirnid sulavad suhu, magus mahl jookseb suuveeri mööda alla. R. Roht. *Ja maitse oli maasikatel: oi-oi, sulasid keele peal! H. Jõgisalu.
2. piltl (inimloomuse ja selle väljenduste kohta:) (ülevoolavalt) tundeliseks, hellaks, lahkeks muutuma v. selline olema; heldima. Süda sulab õnnest, heameelest, õrnusest. Tüdruku meelitused panid poisi kiiresti sulama. Selle naise ees sulab iga mees, olgu ta kuitahes vana. Perenaine otse sulab lahkusest, sõbralikkusest. Muusika mõjus nii, et kuulajad lausa sulasid liigutusest.
3. millessegi hajuma, sujuvalt millekski üle minema; segunedes ühtset tervikut moodustama. Kaugenev kallas sulab õhtuhämarusse. Metsaserv sulab uduhämusse. Sõjaväeauto pruunid ja rohelised laigud sulasid maastikku. Kanga triibud sulavad pehmelt üksteisesse. Üksikud uued ehitised sulavad hästi üldisesse pilti ega muuda vanalinna üldilmet. Silmapiiril sulas meri matthalliks taevaks. Meri ja taevas on sulanud halliks kauguseks. Pimeduses sulasid puud ühtseks tumedaks müüriks. Tähed raamatus sulasid silme ees üheks halliks triibuks. Lasud, mütsatused ja karjed – kõik sulas üheks võimsaks kooriks. Kõneleja sõnad sulasid ühtlaseks pominaks. Hobune ja ratsanik sulasid kauguses üheksainsaks koguks. Arhitektuur ja kaljud on siin sulanud maaliliseks tervikuks. *Kleitide sahin, värvilised tuled, lõhnad ja lausekatkendid sulasid pidumeeleoluks. L. Metsar. *Märkamatult sulavad õhtud ööks, aovalgusest kasvab päev.. B. Alver. || (inimeste, inimrühmade kohta). Turistid sulasid peatänava rahvavoolu. Ühtseks pereks sulas matkarühm alles mägedes. Ta ei sulanudki seltskonda, millest ta võrsunud on. *Igatahes oli juba nüüd vahe põliste Helsingi eestlaste ja pagulaste vahel kadumas ning kõik üheks eesti kolooniaks sulamas. F. Tuglas. || (rasside, rahvaste, hõimude segunemise kohta). Vähesed epideemiast ellujäänud sulasid naaberhõimudesse. Nüüdseks on liivlased peaaegu täiesti sulanud läti rahvasse. *Ida- ja Kirde-Eestis sulas ajapikku eestlaste hulka vadjalasi. E. Tõnisson.
4. piltl (tasapisi) vähenema, kahanema; olematuks muutuma, kaduma. Raha sulab ta käes, näppude vahel kiiresti. Saadud ehituslaen otse sulas kätte. Päeval teenitud summad sulasid õhtul kõrtsiarvetes. Rasketes lahingutes viibinud pataljon oli sulanud paarikümnemeheliseks rühmaks. *Normipäevade eest saadud jahunatuke sulas imekiiresti. J. Sarapuu. *Tunnid sulavad ja ükski meist ei saa elust midagi jätta oma pihku! L. Kibuvits. || lahtuma. Mehe sünge olek hakkas tasapisi sulama. Kallistuse peale sulas kogu pahameel. Viha sulas pikkamööda ja süda sai taas kergeks. *Ta tundis, kuidas kõik kalk ja karm temas sulas ja suur õnnestav armastus ta südamesse voolas. S. Kabur.

sulatama ‹37›

1. soojuse mõjul sulama (1. täh.) panema. a. (ilmastikuga seoses). Päike sulatas põldudelt lume. Märtsipäike sulatab jää rabedaks. *Lõkked olid endale jää ja lume sisse sügavad augud sulatanud.. M. Lott (tlk). | ‹impers.› Öösel külmetab, päeval sulatab 'on sula'. b. (tegijaks on inimene). Metalli, malmi, tina sulatama. Sulatab maagist rauda. Vee saamiseks sulatati tulel jäätükke. Joogi- ja keeduvett tuli sulatada lumest. Sulatas jäätunud aknaklaasile hingeõhuga sõõri, et välja vaadata. Vaha sulatati kuumas vees. Või sulatati pannil. Rasv sulatati ja valati savipottidesse. Sulatatud juust 'võidejuust'. || lahustama. Sulatas mee soojas piimas. Enne sissevõtmist sulatage pulber klaasitäies leiges vees.
2. piltl tundeliseks, hellaks tegema, heldima panema. Muusika on nii ilus, et sulatab südame. Ta häälest kostis sulatavat soojust. *Kuid lävelt veel üks sõbralik pealiigutus, üks naeratus, mis sulatab noormehe hinge. O. Luts.
3. millessegi liitma, sujuvalt ühtseks tervikuks ühendama. Helilooja on oma meloodiatesse sulatanud rahvamuusika elemente. Keeled ja kultuurid sulatavad endasse võõraid elemente ja mõjusid. Uutele aladele levides sulatasid soomeugrilased endasse seal varem elanud rahvastiku. Ta ei ole osanud isiklikku elu ja tööd harmooniliseks tervikuks sulatada. Udu sulatas maa, metsa ja taeva üheks. *.. kirjutasin ühe hooga ühe peatüki, kuigi ei tea, kuhu seda paigutada ja kuidas see üldisesse konteksti sulatada. T. Kallas.
4. piltl lahtuma panema, hajutama. Pisarad sulatasid kõik selle, mis hingele vaeva valmistas. Oma hea tujuga oskas ta sõbra meelepaha sulatada.

taganema ‹37›

1. tahapoole, tagasi liikuma, eemalduma, tagasi tõmbuma, taanduma (1. täh.). a. (tagurpidi) käies, kõndides vms. Laps taganes nurka. Rongkäigu lähenedes taganes rahvamass tee äärde. Jäär taganes ja ründas siis. Taganeb paar sammu. Hobune ajas taganedes vankri kummuli. Külaline taganes kummardustega ukse poole. Poiss taganes tagurpidi roomates. Tagane minust, saatan! Taganes esimesel võimalusel tagatuppa lapse juurde. *Villu taganeb, taganeb. Selg põrkub vastu ust. H. Pukk. *Pommer taganeb meeleheitlikult hoope jagades kodu poole. M. Traat. b. hrl. vastase surve mõjul oma positsioone maha jätma; põgenema, pagema. Väesalk taganes vaenlase eest. Anti käsk taganeda. Ülepeakaela, võideldes, vastupanuta taganema. *.. Berthold langes, võõrad põgenesid, / üle mere kõik nad taganesid. C. R. Jakobson. c. (looduses toimuvate muutuste kohta:) alanema; aja jooksul kaugenema, eemalduma, pinnalt vähenema. Jõgi taganes oma sängi. Maa tungib peale ja meri taganeb. Mandrijää levis ja taganes taas. Soorohi taganeb aruheina ees(t). Küla kerkis ja mets taganes. || (muid juhte). Taganev juuksepiir. Koobastesse taganenud silmad. d. piltl. Öö taganeb hommiku ees. Ta loomingus on luule taganenud proosa ees.
2. nõrgenema, vähenema, järele andma (ja kaduma); tähtsust kaotama, tagaplaanile jääma; sün. taanduma (2. täh.) Talvekülmad taganevad. Haigus taganes iseenesest. Uni ei tahtnud taganeda. Reisiväsimus on taganenud. Hirm ja häbi taganesid. Koduigatsus taganes uute elamuste mõjul. *Noorusluules sagedane isamaaline idee taganes Suitsul 1904. aasta kestel .. N. Andresen.
3. loobuma, lahti ütlema, ära salgama; kõrvale tõmbuma. Kavatsusest, ettevõtmisest, seisukohtadest, raskuste ees taganema. Taganes lepingust, kaubast, sõnast, lubadusest, tõest. Ta on usust taganenud. Oma rahvusest taganema. Oled kord otsustanud, siis ära tagane. Ei mõelnudki tülis taganeda. Vaidlus läks nii ägedaks, et taganesin. *Ma ütlen: ma ei tagane majadest. Sest need on raad ise mu kadunud Margarethe tahtel minu omaks tunnistanud .. J. Kross.

tektoonika ‹1› ‹s›

1. geol maakoore ehitus ja selles Maa sisejõudude mõjul toimuvad muutused. Ida-Euroopa platvormi, Eesti ala tektoonika. Murenemiskooriku paksus oleneb kliimast, pinnamoest, tektoonikast ja kivimitüübist.
▷ Liitsõnad: soolatektoonika.
2. maakoore ehitust ja arengut ning selles Maa sisejõudude mõjul toimuvat uuriv geoloogia haru. Morfoloogiline, regionaalne, ajalooline ja üldine ehk teoreetiline tektoonika. Tektoonika kujunes välja 19. ja 20. sajandi vahetusel.
▷ Liitsõnad: geo|tektoonika, laam|tektoonika, neotektoonika.
3. kunst ehitise v. skulptuuri rõhtsete ja püstsete osade kooskõlaline korraldatus
4. kirj hrv teose väline ülesehitus (liigendus peatükkideks, vaatusteks, stroofideks jm.). Teose struktuur ja tektoonika.

telg|kompressor
tehn kompressor, milles gaasi rõhk suureneb pöörleva rootori sabade mõjul

temperatuuri|aisting
psühh naha temperatuurist erineva soojusega esemete v. nähtuste mõjul tekkiv nahaaisting

termo|taksis
biol organismide suundliikumine temperatuuriärrituse mõjul

tsentrifugaal|valu
tehn valandite saamise viis, mille puhul sula materjal vormitakse valandeiks tsentrifugaaljõu mõjul. Malm- ja terastorude tootmine tsentrifugaalvalu teel.

tuisk ‹tuisu 21› ‹s›

1. ka meteor lahtise v. sadava lume edasikandumine tuule mõjul. Tugev, suur, kõva, kange, metsik tuisk. Selle talve esimene tuisk. Tuisk möllab, tuhiseb, vihiseb. Hirmus tuisk matab hinge, peksab lund näkku. Tuisk pühkis lume hangedesse, ajas kõrged hanged kokku. Öine tuisk müttas kõik teed, jäljed kinni. Ootame, kuni tuisk vaibub, järele jääb. Ilm kisub, läheb, pöörab tuisule. Läks koledaks tuisuks. Õhtu eel tõstis pisut tuiskugi. Kuhu sa säärase tuisuga lähed! Tihedas tuisus eksisime teelt. Läbi tuisu andis päris rühkida. Jahimees jäi tuisku 'tuisu kätte'. Valge tuisk mähkis majad lumekeerisesse, ajas teed hange. Ratsasalk kihutas suure tuisuga, nagu tuisk, nii et tuisk taga 'väga kiiresti'.
▷ Liitsõnad: hinge|tuisk, laus|tuisk, lume|tuisk, madal|tuisk, märtsi|tuisk, pilu|tuisk, pinna|tuisk, pööris|tuisk, sala|tuisk, vastla|tuisk, veebruari|tuisk, üldtuisk.
2. millegi hoogne rohkearvuline lend v. (laiali)paiskumine. Sügisene lehtede tuisk. Käis plahvatus, kõik mattus mulla ja sopa tuisku. *Ka kõige vägevamad lained murduvad nende [= jäämägede] vastu miljoniteks piiskadeks, mis raevuka soolase tuisuna õhku hajuvad. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: liiva|tuisk, mulla|tuisk, tolmu|tuisk, vahu|tuisk, vee|tuisk, vihmatuisk.

tuiskama ‹tuisata 48›

1. ‹ka impers.› (lume kohta:) tuule mõjul hooga edasi kanduma. Õhtul hakkas tugevasti tuiskama. Väljas sajab ja tuiskab. See on hea märk, kui jõulu ajal tuiskab ja tormab. Öösel oli kõvasti (lund) tuisanud. Näkku tuiskas tihedat kihulund, jääkübemeid. Ilm tuiskas talviselt veel aprilliski. *Öö on kottpime, sajab tuiskavat lobjakat. A. Gailit. || (tulemust, tagajärge osutades). Talvel tuiskas siin läbipääsmatuid hangi kokku. Üleni lumme tuisanud heinaküün. Külateed olid kõik täis, umbe, hange tuisanud. Tuul on jää pealt lume ära tuisanud.
2. (suurel hulgal) laiali lendama, tugevasti mitmes suunas paiskuma. Kihutas mootorrattal minema, nii et pori tuiskas kahele poole. Löödi tantsu, nii et tolm tuiskas. Tuul pani luited tuiskama. Lained tuiskasid vastu kaldakaljut. Üle parda tuiskab vett, pritsmeid. Meeste ümber tuiskas kuule nagu rahet. Lume tuisates ajab sahk teed lahti. Valget vahtu tuiskas kõrgele. Meri tuiskas tuule käes. Linnuparve järsust lendutõusmisest lõi vesi lausa tuiskama. *Mulda, rohututte ja kamaratükke tuiskas laiali, maa [võitlevate] loomade jalge all muutus mustaks. O. Tooming. || piltl (tunnete kohta:) möllama. Põues tuiskavad tunded ei lasknud tal uinuda. Esimene armastus pani vere tuiskama ja tormama.
3. midagi hooga üles v. laiali paiskama. Püssid tuiskasid tuld. Šrapnellid olid kaevikusse killurahet tuisanud. Helikopter tõusis õhku, lumetolmu pilvi üles tuisates. Küla oli pommidest laiali, segi tuisatud. Plahvatus tuiskas mehed üleni mulla alla, liiva ja kildudega üle. Vaateaknad tuiskavad valgust. Lapsed tuiskasid üksteist lumega, veega. | piltl. *Kui eestlane sõimu tuiskas, siis polnud ka lätlase suu korvis. K. Rumor.
4. kiiresti, suure hooga liikuma, kihutama, tormama, sööstma. a. (liiklusvahendite, loodusnähtuste jm. kohta). Jõel tuiskav kiirkaater. Hävitajad tuiskasid madallennul linnast üle. Üks auto teise järel tuiskas meist mööda. Mis mõte on kümne päevaga Euroopa lihtsalt läbi tuisata! Narta tuiskab üle lumevälja. Meteoriit tuiskas taevas, üle taeva. Kosk tuiskab järsakust alla. Majakõrgused lained tulid tuisates laevale vastu. Aknast tuiskas tuppa pahvak värsket õhku. Pärast üleskeeramist hakkas vurr jälle tuiskama 'hooga keerlema'. Kuul tuiskas vaid vaksakauguselt kõrvust mööda. Mõtted tuiskavad tuhatnelja peast läbi. *.. ja selline uudis tuiskab hullemini kui kulutuli üle koguduse laiali. O. Tooming. b. (elusolendite kohta). Tuiskab talust tallu, et inimesi kokku kutsuda. Veebel tuiskas ees, rühm tema järel. Olin kingituse leidmiseks kõik poed läbi tuisanud. Me ei jõudnudki näha, kes meist mööda tuiskas. Tuiskas ühe hooga nõlvast üles. Lausa lennates tuiskas kohale laevaarst. Kuhu sa nõnda kiiruga tuiskad? Virgats tuiskas kohe staabi poole minema. Inimesed tuiskasid põgenema, kes kuhu. Kurvi tuiskas järgmine jooksja. Tantsupaar tuiskab üle põranda. Sellest nõlvast on hea alla tuisata nii suuskadel kui kelguga. Ratsasalk tuiskas metsikus galopis lähemale. Hobusekari tuiskab mööda steppi. Rebane tuiskas kanakarja keskele. Nugis tuiskas nagu nool orava kannul. Üle laste peade tuiskas linnuparv. Kohmakas pingviin tuiskab vees kiiresti kui delfiin.
5. piltl midagi hooga, rutates tegema; tuisakalt tegutsema. Tuiskasime kogu aeg tööd teha. Talgulised tuiskasid heinu kokku panna, et kiiremini õhtule saaks. Ei maksa ülepeakaela tuisata igat käsku täitma. Oota nüüd ometi, mis sa selle asjaga nõnda tuiskad!
6. hrv pillama, raiskama. *Või arvad, et minulgi neid kroonisid nõnda tuisata on? H. Sergo.

tuksuma ‹42›

1. (südame, veresoonte kohta:) kokkutõmbumise ja lõtvumise vahelduvas rütmis pidevalt, tajutavalt pulseerima. Süda tuksub valjusti, tugevasti, kiiresti, aeglaselt. Haige süda tuksus ebaühtlaselt, nõrgalt. Tema süda on lakanud tuksumast 'ta on surnud'. Süda lõi ärevusest, rõõmust kiiremini, valjemini tuksuma. Erutusest tuksuval südamel, tuksuva südamega läks ta lavale. Neiu läheduses tuksus noormehe rind kirglikult. Lonks viina pani vere soontes kiiremini tuksuma. Tuiksoon tuksus paljal kaelal. Nägi ta laubal tuksumas vihasoont. Meelekohtades, peas tuksub pingutusest. | piltl. Mu süda tuksub igavesti sulle. Rinnus tuksus rõõmuärevus. || (hingeliste elamuste mõjul ka mõne muu kehaosaga seoses). Liisi suunurgad tuksusid – nutt polnud enam kaugel. Huuled tuksusid tagasihoitud naerust. Keha tuksus nutukrampides. | piltl. *Valus kurbus tuksus ta õhukesil huulil. F. Tuglas.
2. elama, elus olema. Jäägu seni kõik vanaviisi, kuni vanamees veel tuksub. Tema kehas tuksub veel elu. Kunstniku modelleeritud naisekeha on nii ehtne, et tundub otse tuksuvat. Kevadine maa tuksub ja pakitseb. *Kõikjal lume all oleksid nagu surisenud ja tuksunud kevadised elusooned. A. Kalmus. || piltl (reaalse tegelikkuse rütmilise kulgemise kohta). Tegelikult tuksus elu ka tühjana näival saarel. Suurlinna elu tuksub hoogsamalt kui provintsilinnas. Hommikul hakkas vabrik jälle tuksuma. Tsiviliseeritud maailma pulss tuksub järjest kiiremini.
3. (mootorite, masinate kohta:) rütmilisi popsuvaid v. põksuvaid helisid kuuldavale tooma; selliselt töötama. Mootor tuksub paadipäras kellamehhanismina. Masinate tuksudes manööverdas laev kai äärde. Süüteseade lakkas tuksumast. Hoolsa mehe auto tuksus veel vanuigi nagu õmblusmasin.

tunne ‹tunde 18› ‹s›

1. ka psühh hrl. kehast endast pärinevate ärritajate mõjul tekkiv aisting. Kurgus on juba mitu päeva kibe tunne. Nälg oli nii suur, seda tunnet ei saa unustada. Sees on õõnes tunne, peaks sööma minema. Preparaat tekitab täis kõhu tunde. Maos on mingi näriv tunne. Rinde, südame all hakkas vaevama õõnes tunne. || nii kehaline kui vaimne seisund, olemine, enesetunne. Pärast sauna on kohe teine tunne. *Tekib sama tunne nagu pärast pingutavat tööpäeva – oled liiga palju suitsetanud, aju on tühi, iga tõsisema .. mõtte eest kohkud tagasi. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: iiveldus|tunne, janu|tunne, jõuetus|tunne, kergus(e)|tunne, kihelus|tunne, kipitus|tunne, kirvendus|tunne, kratsimis|tunne, kuivus|tunne, kuuma|tunne, kuumus|tunne, küllastus|tunne, külma|tunne, lämbumis|tunne, märja|tunne, nõrkus|tunne, nälja|tunne, palaviku|tunne, pigistus|tunne, puhitus|tunne, pööritus|tunne, rammestus|tunne, raskus|tunne, rõhumis|tunne, soojus|tunne, tuimus|tunne, täitumus|tunne, valu|tunne, väsimustunne; enesetunne.
2. see, mida tuntakse läbielatava suhtumise korral ümbritsevasse ning iseendasse, tundmus; emotsionaalne seisund. Rõõm, vaimustus, tüdimus, vastumeelsus jt. tunded. Usulised tunded. Ülevad tunded. Kadedus on madal tunne. Vihkamine on tugev tunne. Film tekitas segaseid, vastakaid tundeid. Oma tundeid avaldama, väljendama, valitsema, ohjeldama, talitsema, alla suruma, tagasi hoidma. Andis oma tunnetele voli. Ära häbene oma tundeid. Püüa oma tundeid analüüsida. Tahtis kellelegi oma tundeid usaldada. Tunded keevad üle (seoses suutmatusega ennast valitseda). Tüdruku nägu ei reetnud temas mässavaid tundeid. Tundeid ei saa käskida ega keelata. Teiste tundeid tuleb säästa. Sõbralikud, vaenulikud tunded. Mõtlen sulle soojade tunnetega. Südamesse asus rõõmus tunne. Lapsel oli üksi kodus olles veidi kõhe tunne. Mis tunne sul oli, kui asjast teada said? Oli ikka uhke tunne küll. Sinuga koos on hea ja kerge tunne. Tore tunne oli kodust kirja saada. Teda valdas imelik tühi tunne. Sõnul seletamatu tunne. *Kristest ei teadnud kunagi, kas ta oli rõõmus või kurb, tema hoidis oma tunded endale. A. Kalmus. || ‹ka pl.› (armutunnete kohta). Mehel olid naise vastu sügavad, tugevad tunded. Tüdruk ei vastanud poisi tunnetele. Loodan, et su tunded minu vastu on endised! *Ma ei usu, et minu tunne tema vastu oleks nii suur, et veaksin kaabakale vanglasse pakke. T. Vint.
▷ Liitsõnad: ahistus|tunne, alandus|tunne, armastus|tunne, armu|tunne, haledus|tunne, hellus|tunne, hirmu|tunne, häbi|tunne, härdus|tunne, igavus|tunne, jubedus|tunne, jäledus|tunne, jälestus|tunne, jälkus|tunne, kadedus|tunne, kahetsus|tunne, kahju|tunne, kahtlus|tunne, kartus|tunne, kibedus|tunne, kibestus|tunne, kiindumus|tunne, kiivus|tunne, kurbus|tunne, kõhedus|tunne, leina|tunne, lõbu|tunne, masendus|tunne, mõnu|tunne, noru|tunne, nukrus|tunne, nördimus|tunne, pettumus|tunne, pieteedi|tunne, piinlikkus|tunne, poolehoiu|tunne, protesti|tunne, põlastus|tunne, põlgus|tunne, rahuldamatus|tunne, rahuldus|tunne, rahulolematus|tunne, rahulolu|tunne, rahutus|tunne, rusu|tunne, rõõmu|tunne, solvumis|tunne, sõprus|tunne, sümpaatia|tunne, tänu|tunne, tüdimus|tunne, tülgastus|tunne, uhkus|tunne, usaldamatus|tunne, usaldus|tunne, vastikus|tunne, vastumeelsus|tunne, võikus|tunne, õndsus|tunne, õnne|tunne, õudus|tunne, ängistus|tunne, ärevustunne; abitus|tunne, alamus|tunne, alaväärsus|tunne, austus|tunne, ebamugavus|tunne, eneseväärtus|tunne, heaolu|tunne, hubasus|tunne, hüljatus|tunne, julgeoleku|tunne, kergendus|tunne, kergus(e)|tunne, kindlus(e)|tunne, kindlusetus|tunne, kodu|tunne, kokkukuuluvus|tunne, küünarnuki|tunne, mahajäetus(e)|tunne, mugavus|tunne, perspektiivitus|tunne, rahu|tunne, saamatuse|tunne, solidaarsus|tunne, süü|tunne, süüme|tunne, turva|tunne, turvalisus|tunne, tühjus|tunne, ummiku|tunne, vabanemis|tunne, võimu|tunne, võla|tunne, väärikus|tunne, ühis|tunne, ühtekuuluvus|tunne, ühtsus|tunne, üksildus|tunne, üksindus|tunne, ülemus|tunne, üleolekutunne; ema|tunne, inim|tunne, kodaniku|tunne, meeskonna|tunne, omandi|tunne, omaniku|tunne, peremehe|tunne, rahvus|tunne, vennatunne; jõulu|tunne, kevade|tunne, pühapäevatunne.
3. ‹hrl. pl.› psüühika vastav valdkond. Mõistus, tahe ja tunded. Kõneleja ei kasutanud loogilisi argumente, vaid apelleeris kuulajate tunnetele. Laps elab rohkem tunnete kui mõistusega. Üht inimest valitseb mõistus, teist tunded. Mõistuse ja tunnete harmoonia. Konflikt mõtte ja tunde vahel.
4. (vaistlik) taju, aim, intuitiivne teadmine millestki; ‹liitsõna järelosana› vaist, meel, oskus. Mingi tunne ütleb, et see asi ei lõpe heaga. Mul on tunne, et keegi kuulab meid pealt. Ärkas tundega, et uks on lahti. Tema jutust jäi tunne, et olukord on halb. Nüüd on neil tunne, et direktoriks sai õige mees. Ei saa kuidagi lahti tundest, et keegi jälitab mind. Siin peab tunne ütlema, kuidas toimida. Taigna tegemisel ma retsepti ei vaata, aineid lisan tunde järgi. Kella ei viitsi vaadata, tunde järgi on alles sügav öö.
▷ Liitsõnad: eeltunne; elutunne; au|tunne, kaas|tunne, kohuse|tunne, kõlblus|tunne, sündsus(e)|tunne, takti|tunne, vastutus|tunne, õiglustunne; aja|tunne, huumori|tunne, hädaohu|tunne, ilu|tunne, keele|tunne, korra|tunne, kõrguse|tunne, mõõdu|tunne, nalja|tunne, ohu|tunne, perspektiivi|tunne, piiri|tunne, proportsiooni|tunne, reaalsus|tunne, realiteedi|tunne, rütmi|tunne, stiili|tunne, tasakaalu|tunne, tõe|tunne, vormi|tunne, värvitunne; kõhu|tunne, sisetunne.

tuulduma ‹37›

1. välisõhu, tuule mõjul puhastuma ja värskenema. Voodiriided viidi välja tuulduma. Pani vaibad õue päikesepaistele tuulduma. Nööridel tuuldusid villased esemed. Aknale olid padjad tuulduma pandud. Võrgud laotati tühjalt tuulduma. Märg vili tõstetakse rõuguredelitele tuulduma. Lükka aken lahti, et tuba tuulduks. Laut tuuldub, kõik väravad on avatud. Kevadel tuuldub 'õhustub' muld kiiresti. || ‹hrl. nud-partitsiibis› tuule toimel (tumedamaks, karedaks) muutuma. Meremeeste tuuldunud näod. Punaseks, pruuniks tuuldunud põsed. Vabas õhus tõmmuks tuuldunud lapsed. Valge pluus tõstis hästi esile tüdruku tuuldunud jume. *Jalad ja käed hakkasid külmetama, tuuldunud ninaalune kipitas. V. Luik.
2. värskes õhus puhkama, end värskendama; lõdvestuma, meelt lahutama. Järvel paadis oli mõnus tuulduda. Pea valutab, lähen välja tuulduma. Tüdrukud sõitsid paariks päevaks pealinna tuulduma.

tuule|lohe

1. maalt hoitava nööri veojõu ja tuule tekitatud tõstejõu mõjul õhus püsiv lennuvahend. Värvilisest paberist tuulelohe. Tuulelohet meisterdama, ehitama. Rannas lennutati tuulelohesid. Tuulelohe takerdus traatidesse. Lenduläinud tuulelohe.
2. van tuulispask, tromb

tõlv|tõbi
põll kõrreliste heintaimede seenhaigus, mille mõjul kõrred moonduvad tõlvjaks. Timuti ja keraheina seemnepõldusid ohustab tõlvtõbi.

tõmbe|pinge
tehn tõmbejõu mõjul kehas tekkiv pinge. Koormatud talas tekivad tõmbepinged. Mäerõhu mõjul tekkisid kaevanduse toestikus tõmbepinged.

tõmbuma ‹37›

1. tahapoole liikuma (astuma, nihkuma vms.), eemalduma, taanduma vms.; kuskile eralduma. Tõmbusin aknast eemale. Lapsed on vaikselt nurka, teiste selja taha tõmbunud. Tõmbub teise tuppa puhkama. Isa tõmbus oma kabinetti töötama. Laps tõmbus põõsa varju (peitu). Nädalavahetuseks tõmbuvad kõik oma nelja seina vahele. Karu tõmbus kartlikult tagumisse puurinurka. Tigu tõmbus oma karpi. *Aga teised valivad eraldumise, tõmbuvad kuskile maakolkasse või mägedesse või kloostritesse. Ü. Mattheus. || piltl endasse sulguma, iseloomult, käitumiselt kinniseks muutuma (hrl. koos enesekohase asesõnaga). Mees muutus süngeks ja tõmbus endasse. Mure sundis teda endasse tõmbuma. Võõrdus teistest ja tõmbus iseendasse. Koolipõlves oli ta arglik ja enesesse tõmbunud. Tüdruk jäi vaikseks ja tõmbus oma kesta.
2. (magnetismi vm. külgetõmbejõu mõjul toimuva liikumise kohta). Kõik kehad maailmas tõmbuvad üksteise poole. Kuu tõmbub Maa poole. Samanimelised laengud tõmbuvad (omavahel), erinimelised tõukuvad.
3. (märgib asendi v. seisundi, olukorra muutumist); kiskuma. a. (näoilme, keha v. selle osadega toimuvate muutuste kohta). Nägu tõmbus naerule, muigele, irvele, mossi, nutuseks, virilaks. Huuled tõmbusid põlglikult prunti. Laps tõmbus näost tulipunaseks. Naise nägu tõmbus pilve. Koosolijad tõmbusid tõsiseks, morniks, süngeks. Silmad tõmbuvad ereda valguse käes kissi. Pilk tõmbus uduseks. Silmad on niiskeks, märjaks tõmbunud. Isa kulm tõmbus kipra, kortsu. Ta on vanadusest kühmu, küüru, kööku, köötsi tõmbunud. Mees tõmbus külmast kössi. Selg, turi on vimma tõmbunud. Vasak jalg tõmbub krampi. Vanainimese sõrmed hakkavad konksu, kõverasse tõmbuma. Solvumise peale tõmbusid tal käed rusikasse. Lihased tõmbusid pingule. Näonahk on kortsu, krimpsu tõmbunud. Juuksed on hakanud halliks tõmbuma. Käed tõmbusid külmast siniseks. Surnu on kangeks tõmbunud. Otsaesine, pealagi, selg tõmbus higiseks. Sõdur tõmbus valveseisangusse. Haige tõmbus valust kõverasse. Siil tõmbus kerra. Kännul lamab rõngasse tõmbunud rästik. Kass tõmbub küüru. Hobuse kõrvad tõmbusid ligi pead. *Ainult korraks tundus tal kurk nagu umbe tõmbuvat ja ta pidi mitu korda kuivalt köhatama .. M. Raud. b. (elutute objektide, esemete, nähtuste kohta). Märjad lauad tõmbusid kuivamisel kaardu. Kasetoht tõmbus põledes krussi. Filmiriba tõmbub rulli. Aknad, prilliklaasid tõmbusid uduseks. Puhus hea tuul ja puri tõmbus pingule. Verivorstid on mõnusasti krõbedaks tõmbunud. Niiskeks tõmbunud sool, suhkur. Tammepakud tõmbuvad vees seistes täiesti mustaks. Kollakaks tõmbunud paber. Roheliseks tõmbunud vasknõud. Ühe nädalaga on õuemuru roheliseks tõmbunud. Pihlakad tõmbuvad punaseks. Varjud tõmbuvad tumedamaks. Põhjataevas tõmbub heledaks, selgeks. Taevas on pilve tõmbunud. Ilm tõmbub jahedaks, järjest külmemaks, vihmale, kuivale. Pikkamisi tõmbub päev õhtule. Tuul tõmbus kagusse. Ring tõmbus põgeniku ümber koomale. *Veri hüübis samas, tõmbudes mustaks koorikuks .. L. Merzin. | ‹impers.› Juba hakkab õhtusse tõmbuma. Akna taga tõmbus hämaraks. Iga minutiga tõmbub pimedamaks. Õhtul tõmbus veidi jahedamaks.

tõusu|allikas
geogr surve mõjul alt üles voolav allikas, mis tekitab väikese loodusliku veekogu; ant. langeallikas

uhal
‹postp› [gen]
1. võistu, võidu. *Plikad võtnud tõsiselt, hakanud üksteise uhal poisse meelitama. R. Kaugver.
2. mõjul, tõukel, tõttu. Väsimuse uhal kainenesid meeled. *Kainelt on mõlemad vaiksevõitu mehed, aga viina uhal saavad hoopis teiseks. H. Kiik. *Mingi tuju või koeruse uhal tõmmati kuurialusest välja kaks vana sõiduvankrit .. O. Jõgi (tlk).

vaju|kaev
ehit õõnes, alt ja pealt lahtine (raudbetoon)tarind, mis vajub omaenda raskuse mõjul pinnasesse

valgus|aisting
psühh valguse mõjul tekkiv nägemisaisting

venima ‹37›

1. tõmbe, surve vms. mõjul pikenema v. laienema, pindalalt suurenema (aine kogust ja kaalu säilitades). Kummipael venib. Kumm venis ja venis, kuni tuli konksu tagant plaksuga lahti. Veniv riie, kile, nöör. Õmblus andis hästi venima. Laps kiskus kampsunit allapoole, nii et see venis põlvini. Sirutamisel lihased venivad. Noor nahk venib, vana rebeneb. *Laisalt sirutasid nad [= kassid] oma liikmeid, mõni venis nagu uss mitu sentimeetrit pikemaks, et siis jälle kokku tõmbuda. R. Roht. | piltl. Mõõdukus on teadagi veniv mõiste. || (seoses kleepja, sitke, limaja ainega v. piima halvaksminemisega). Puhas kärjemesi on veniva konsistentsiga. Iiriskomm venib nagu näts. Utmise lõppjärgus eraldus veniv tõrv. Veniv taigen. Taldrikus on mingi pruun veniv ollus, ilmselt karamellkissell. Suunurgast venis süljenire. Koeral venis ila mööda lõuga alla. Vanarahvas uskus, et kui konn üle piima hüppab, läheb piim venima. Kuri silm võis lehmapiima venima panna, ajada. *.. piimasse ei puutu keegi, sest see venib kui kummi, üks ots ulatub suhu, teine jääb kaussi. J. Parijõgi.
2. ka piltl (esineb näoilme muutumist märkivates ütlustes). Nägu venis pettumusest, ehmatusest pikaks. Mokk venis kadedusest pikaks. Silja silmad venisid üllatusest suureks. Poisi nägu venis laiale irvele. Nägu venis naeru täis, veidi rõõmsamaks. Suu venis muigele. Kui keegi talle otsa vaatas, venis ta suu irveks. Palganumbrit kuuldes venis mehel suu kõrvuni. Näole venis irooniline muie. Üle näo venis lai naeratus.
3. ‹hrl. täpsustava laiendiga› millegi v. kellegi lisandumise arvel pikenema v. laienema. a. (inimeste, taimede kohta:) kasvama. Suve jooksul oli poiss pikaks veninud ja mehistunud. Ta on juba oma isa pikkuseks veninud. Oled sa aga volaskiks veninud! Tüdruk on kõvasti kasvada visanud, jalad on päris pikaks veninud. Noorukieas venis ta õlgadest pisut laiemaks. Õunapuu oli minu äraolekul palju pikemaks veninud. Varjulisel kasvukohal venivad porganditaimed pikaks ja jäävad kiduma. *Kõik luud-liikmed venisid kasvada .. A. Maripuu. b. (muudel juhtudel). Järjekord oli veninud mitme meetri pikkuseks. Kolonn venis järjest pikemaks. Vahemaa võistlejate vahel on juba üsna pikaks veninud. Iga korraga venis jooksuring suuremaks. Vastu õhtut venisid puude varjud pikaks. Küntud põlluviilakas venis üha laiemaks. Raamat on veninud pikemaks, kui algul sai kavatsetud.
4. (ajaliselt). a. ‹täpsustava laiendiga› pikenema, (liiga) pikaks minema; mingi ajani jätkuma. Peale toomapäeva hakkavad päevad pikemaks venima. Sel aastal venis sügis pikale. Lõunaaeg venis tööaja sisse. Kuidas need puhkepausid nii pikaks on veninud? Lahusolek venis aastapikkuseks. Vaidlus, kemplus venis õhtuni. Külasolek venis keskööni. Vihmasel suvel venis heinategu augustisse. Üle aja veninud kohtuprotsess. Külaskäik, teekond, asja uurimine venis pikale. Jutt on kaunis pikale veninud. Pikale veninud koosolek, õpingud, haigus. Sõit venis pikemaks, kui võis arvata. b. liiga kaua kestma, loiult edenema. Sõda, lahing venib. Läbirääkimised kipuvad venima. Asjaajamine muudkui venis. Paraku jäid ehitustööd venima. Remont venib, seetõttu lükkub muuseumi avamine edasi. Pikk ja veniv ettekanne. Kohati lavastus venib. Näidendi teine vaatus kippus venima. c. viibima, hilinema; edasi lükkuma. Koosoleku, kontserdi algus venis. Küttesüsteemi käikulaskmine, lõplike tulemuste teatamine, tööde alustamine venib. Kirja saabumine venis. Väljasõit venis mitu tundi. Kõik ootasid sõja lõppu, see aga venis. d. (aja aeglase kulgemise, möödumise kohta). Aeg venis teosammul, nagu tigu. Kuidas küll minutid venivad! Ootajal venivad minutid tundidena. Mõnikord venivad sekundid talumatu aeglusega. Tunnid venisid ja närvipinge kasvas. Päev venis lõpmatult. Öö muudkui venis ja venis. Kuud ja aastad venisid armutult pikkadena. Siiski venis päev kuidagimoodi õhtule. *Venis tükk aega, enne kui peremees lugemise lõpetas .. A. Gailit.
5. (heli v. hääle kohta:) aeglaselt ja pikalt kõlama. Veniv vile. Pikad venivad sarvehelid. Nukralt veniv lauluviis. Kuskilt kostis kummalist venivat ulgumist. Värav sulgus veniva kääksatusega. Räägib iniseva, veniva falsetiga. *Ent siis kõlas poisi kurgust meeleheitlik, ragisev, veniv köha. M. Unt.
6. pika joonena, pikkamisi edasi liikuma; aeglaselt, loiult, laisalt midagi tegema (minema, tulema, tõusma vms.). Hanede kolmnurk venis lõuna poole. Rong venis aeglaselt edasi. Pikk autokolonn venis üle silla. Kaariku taga venisid pikas rodus veovankrid. Auto venis ülesmäge. Kari venib kodu poole. Mööda teid venivad lõputud põgenikevoorid. Hobused venisid äkete ees. Mis te venite, liigutage ometi jalgu! Tule kiiremini, ära veni! Lõpuks venisid kõik kohale. Taevas venivad madalad hallid pilved. Uks venis aeglaselt lahti. *Kalle venib pingist püsti, nagu peaks ta mitmekümnekilolist raskust üles ajama. H. Pukk. || pika joonena, aeglaselt levima. Korstnast venis musta suitsu. Suits venis otsejoones taevasse. Sigarist venis pikk suitsujuga. | piltl. *Ent rohkem kui peks vihastas kiusatavat just too inetu kuulujutt, mis hakkas korraga venima majast majja. A. Jakobson.
7. (staatiliselt:) pika joonena kulgema; ulatuma, laiuma. Paiguti teerajad ristlesid, paiguti venisid kõrvuti. Maantee venis tolmuse lindina kaugusse. Vaod venivad nii kaugele, kui silm seletab. Piki kallast venib kollane liivariba. *Ta pühapäevavesti taskust venis üle rinna jäme keerdus kett. E. Tegova. *Taevas on selge, ühest kaarest teiseni venib sinine laotus ilma ühegi pilveta .. J. Tuulik.

venitus ‹-e 5› ‹s›

1. venitamine. a. (materjalide, esemete kohta). Jalatsite venitus. b. ka sport lihas(t)e venimist põhjustav sirutus v. painutus. Staatiline venitus. Soojenduseks teeme kõhulihaste venitust. Kõigepealt veidi jõuharjutusi, seejärel venitus ning lõdvestus. c. med jäsemele vm. kehaosale rakendatud tõmme (näit. luumurru ravis), ekstensioon. Selja, lülisamba venitus.
2. med pehmete kudede, kõõluste, lihaste vms. ülemäärane venimine (vigastusena). Hüppeliigese, liigesesidemete venitus. Põlvekõõluse tugev venitus. Kiirjooksul tuleb ette reielihaste venitusi ja rebendeid. Venituse korral aitas saunas kadakatega vihtlemine.
3. füüs venitava jõu mõjul tekkiv elastne deformatsioon

vettima ‹vettin 37 või vetin 42›

1. ligunema, veest (vm. vedelikust) läbi imbuma; selle mõjul pehmuma vms. Vettinud puunotid. Lõkkeasemel visisesid mõned vettinud kännud. Vettinud rondid ei taha tuld võtta. Vettinud õlekuhi, puuriit, turbapätsid. Sügisene tuul keerutab vettinud lehti. Põllud püsisid vee all ja taimed vettisid. Vettinud köis, kalavõrgud. Vihmast vettinud pinnas. Pani vettinud saapad tule äärde tahenema. Poiss lõdises vettinud riietes. Üdini vettinud, jõudsime viimaks koju. Matkajatel tuli pool päeva vihma käes vettida. Aiateiba otsas istus vettinud vares. Higist vettinud kuub. *Vettinud mets lõhnab seente ja hallituse järele. L. Meri. *Suitsusink oli hukkuda ähvardanud paadis ligaseks vettinud .. I. Jaks. | piltl. Hoiab oma viinast vettinud keha vaevu püsti.
2. piltl vedelema, vinduma. Mine tööle, mis sa kodus vettid! *Tema saab hakkama ka siis, kui on tarvis mõned nädalad Virtsus vettida. R. Vellend.

vibro|konveier
tehn veovahendita konveier, kus last liigub võnkumise mõjul

vigastus ‹-e 5› ‹s›
välis(t)e teguri(te) mõjul tekkinud füüsiline kahjustus. Eluohtlik vigastus. Lülisamba, küünarliigese vigastus. Sportlane ravib kannakõõluse vigastust. Vigastuse tõttu ei saanud ta võistelda. Vigastus lõpetas ta sportlasekarjääri. Vigastus paranes kiiresti. Vigastusest paranenud rekordiomanik on taas rivis. Haiglasse toodi üliraskete vigastustega mootorrattur. Autojuht suri vigastustesse kohapeal. Tööõnnetuse tagajärjel saadud vigastus. Tööülesande täitmisel tekkinud vigastus. Kaabli vigastus põhjustas elektririkke. Laeva vigastused ei olnud suured.
▷ Liitsõnad: aju|vigastus, jala|vigastus, keha|vigastus, killu|vigastus, koore|vigastus, kõõluse|vigastus, käe|vigastus, naha|vigastus, pea|vigastus, puute|vigastus, põlve|vigastus, pöia|vigastus, pöidla|vigastus, selgroo|vigastus, selja|vigastus, silma|vigastus, spordi|vigastus, sõja|vigastus, sõra|vigastus, töövigastus; pisivigastus.

viina|segane
viina mõjul segane. Pea oli vähe viinasegane. Vahtis teist viinasegaste silmadega.

virmaline ‹-se 5› ‹s›
‹hrl. pl.› meteor atmosfääri ülemiste kihtide helendamine peam. päikesetuule mõjul, polaarvalgus, põhjavalgus. Sinakasvalged, kollakasrohelised virmalised. Virmalised vehklevad, tantsivad, mängivad. Taevaserv helendas, leegitses virmalistest. Polaaruurijad toimetasid virmaliste valgel. Vanasti usuti, et inimese hing käib tulihännaks, hundiks või virmaliseks. *.. kui virmaline vingerdab / mäe musta harja seest. H. Adamson.

voolavus ‹-e 5› ‹s›

1. omadus voolata; sujuvus, ladusus. Elu voolavus. Herakleitose õpetus asjade voolavusest. Imetleti laulja hääle voolavust. Värsi kergus ja voolavus. Kirjaniku stiilile on omane rahulik voolavus. Kõne voolavus. || füüs tehn vedeliku, gaasi ja tahkise omadus pingete mõjul viskoosselt v. plastselt deformeeruda, voole. Liimi, sulametalli, betoonisegu voolavus. Vedelike voolavus suureneb koos temperatuuri tõusuga.
2. maj tööjõu (liiga suur) liikuvus ühelt töökohalt teisele; töötajaskonna (liiga kiire) vahetumine; aasta jooksul vahetunud töötajate suhtosa. Töötajate suur, väike voolavus. Ebakindlas firmas on tööjõu voolavus suurem. Personali voolavus on 5% aastas.

õppima ‹õpin 42›

1. harjutades ja korrates teadmisi, oskusi, vilumusi omandama (koolis käies, kellegi juhendamisel v. iseseisvalt); harjutades, treenides mingit konkreetset oskust omandama. Õpib algkoolis, gümnaasiumis, õhtukoolis. Õppis ülikoolis matemaatikat. Tütar õpib muusikakoolis klaverit. Nad õppisid samas klassis, samal kursusel. Läks kutsekooli ametit õppima. Mu vanaisa õppis rätsepaks. Hakkas omal käel itaalia keelt õppima. Ilma õppimata ei saa ühtegi ametit selgeks. Poiss õpib kontrolltööks, eksamiteks. Homseks ei antud midagi õppida (koduste ülesannete kohta). Püüdsin õppida, kuid pea valutas ja midagi ei jäänud meelde. Luuletust, teksti pähe õppima 'korrates sõna-sõnalt meelde jätma'. Tüdruk õpib hästi, halvasti (õppeedukust silmas pidades). Ta on alati õppinud viitele, viite peale. Laps õppis lugema, ujuma, jalgrattaga sõitma. Õppis veel vanas eas arvutit kasutama. Vanaemalt õpitud laul. Tähed olid poisil juba selgeks õpitud. Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. || õppinud väljaõppinud; haritud. Õppinud aednik, põllumees. Õppinud tööline van oskustööline. Maale oli vaja õppinud inimesi.
2. eeskuju v. kogemuse mõjul mingit kommet, harjumust, hoiakut, käitumisviisi vms. omandama. Lapsed õpivad üksteiselt igasuguseid rumalusi. Olen õppinud teda usaldama. Olen õppinud hindama rahulikku üksiolekut. Sul on temalt palju õppida. Tahaksin teda paremini tundma õppida. Õpitud abitus 'indiviidi passiivsus, mis kujuneb korduval sunnitud viibimisel ebameeldivas olukorras, mida ta ei saa muuta'. || millestki õppust võtma. Ajaloost on nii mõndagi õppida. Vigadest tuleb õppida. Ta pole teiste kogemustest karvavõrdki õppinud.

ärritus ‹-e 5› ‹s›

1. füsiol ärritaja mõju; ärritaja mõjul tekkinud reaktsioon. Tugev, nõrk ärritus. Mehaaniline, keemiline, elektriline, termiline ärritus. Nahas asuvad närvilõpmed võtavad väliskeskkonnast vastu ärritusi. Närvisüsteem reageerib ärritustele. Toksilistest ainetest põhjustatud ärritus. Nina limaskesta ärritus. Kui ärritus püsib, siis tuleb pöörduda arsti poole.
▷ Liitsõnad: naha|ärritus, nägemis|ärritus, puute|ärritus, temperatuuri|ärritus, valgus|ärritus, valu|ärritus, välisärritus.
2. ärritatud olek, vihasegune närvilisus. Teda haaras tugev ärritus. Püüab oma ärritust varjata. Suu kuivas, nägu punetas, süda peksles ärritusest. Ärritusest kippusid käed värisema. Esimese ärritusega pahvatasin naerma. Ta ei saanud ärrituse tõttu, ärritusest sõnagi suust. Jälgis teist kasvava ärritusega. Ärritust maha surudes kõndis ta toas edasi-tagasi. Ärritus lahtus peagi.