[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

mõnu ‹11› ‹s›

1. rahuldus-, heaolu-, lõbutunne, nauding. Sööb, joob, vihtleb, ringutab mõnuga. Vihmastest puhkepäevadest pole õiget, täit mõnu. Tunneb elust mõnu. Milline mõnu on istuda küdeva ahju ees! Kass lööb mõnust, mõnu pärast nurru. Jutustas kuuldust suure, ilmse mõnuga. Mis mõnu see sulle pakub, valmistab? Sai sadistlikku mõnu teise mõnitamisest. Maalib enese mõnuks, mitte näituste jaoks. Ta näis elavat täielikus õnnes ja mõnus. *Vahel ootavad nad [= artistid] publikult tasu, kuid peamine näib siiski olevat enda näitamise ja esinemise mõnu. J. Kangilaski.
▷ Liitsõnad: meelemõnu.
2. miski meeldivat, rõõmu, rahuldust pakkuv asjaolu v. omadus; mõnusus, meeldivus. Külma ilmaga pole suplusel mingit mõnu. Suvel on matkamisel hoopis teine mõnu kui hilissügisel. Saladuses hoidmine selle asja mõnu oligi. Hea jutumehe lugudes, juba tema hääleski on eriline mõnu. Oskab oma sõnadele, ettekandele imelise mõnu anda. *Meile on jäetud kolm mõnu: töö, naised ja viin. O. Tooming. *.. see armsus, mis paistab tal silmist, ja see mõnu, mis kuuldub ta kõnest. E. Vilde. || ‹hrl. pl.› elukondlikud hüved, mugavused. Maaelu, puhkekodu mõnud. Ühiskorteri „mõnusid” ei soovitaks küll kellelegi.
▷ Liitsõnad: elu|mõnu, talvemõnu.
3. van toon, meloodia. *„Nii kui armuline preili soovivad!” ütles Martin oma häälele veidi naljakat mõnu andes. Chr. Kannike.