[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

meeletu ‹adv›
kõnek tohutult, pööraselt, meeletult. Meeletu kallis, suur. Nad olid meeletu julged mehed. *.. 16-aastane paruness aga on meeletu ilus ja koketne .. E. Bornhöhe.

meeletu ‹1› ‹adj›

1. ilma aruta; pöörane, ohjeldamatu. Viin tegi mehed meeletuks. Ta oli raevust, vihast, hirmust, armukadedusest meeletu. Läks murest, ahastusest meeletuks, põgenes kuriteopaigalt meeletuna. Meeletu inimene, mis sa nüüd tegid! Kaarel oli selle naise järele lausa meeletu. Vahtis tulijaid meeletute silmadega, meeletu pilguga. Vanamees sõimas ja karjus kui meeletu. Rabeles vastu kui meeletu. Nuttis kummuli voodis nagu meeletu. Koer kargles keti otsas nagu meeletu. Ta on meeletu seikleja, pillaja. Meeletu tegu. Algas meeletu joomine, pidutsemine. Meeletu mõte, kavatsus. Tants läks järjest meeletumaks. Meeletud suudlused, kallistused. *.. maa painajana [torm] oma alla vaotab, / ja meri meeletuna märatseb. J. Smuul. | ‹substantiivselt›. Mõned meeletud püüdsid laagrist põgeneda. Sinusuguse meeletuga ei saa midagi mõistlikku ette võtta.
2. tohutu, määratu. Poisid põgenesid meeletus hirmus. Temas lõi lõkkele meeletu viha. Tundsin meeletut rõõmu. Meeletu omavoli, ülekohus. Meeletu vaimustus, uudishimu, julgus. Meeletu igatsus kodumaa järele. Meeletu kihutamine, tormamime, tempo. Kõike tehti meeletu kiirusega. Meeletu töörügamine. Haavatu ajas end meeletu pingutusega püsti. Meeletu järjekord. Kisa ja lärm oli meeletu. Kaupa oli, kuid hinnad olid meeletud. Meeletu sadu kestis mitu tundi.