[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

nojah ‹adv›
jaatust, möönmist väljendav v. seletavat, täpsustavat lauseosa sissejuhatav modaalsõna
1. kasut. jaatavas vastuses küsimusele v. kinnitusena (jutukaaslase) eelnenud väitele. Kas tõesti? – Nojah! Kas Jaan kukkus eksamil läbi? – Nojah, noh! Kas said noomida? – Nojah, sain muidugi! Nojah, nii ütleski. Nojah, tema oli, kes siis muu. Nojah, valetas muidugi, ma sain aru küll. *„Ähvardavad lahti lasta,” ütles Melanie pliidi juurest. – „Nojah, nägite, nimekirjadki juba väljas.” V. Gross.
2. kasut. möönmist, nõustumist väljendava sõnana: hea küll, hästi, hüva; ka taipamist, mõistmist väljendavana: selge, teadagi. Nojah, minge siis pealegi. Nojah, eks ta ise tea paremini. Nojah, siis on hästi. Nojah, olgu nii. Nojah, küllap tõmbasin raha koos taskurätiga taskust välja. *Kui Valli oli .. kõik vennale pikalt-laialt ära seletanud, ütles Volli: „Nojah, aitüma!” H. Pukk. *Alles nüüd mõistsin tema käele vaadata [et kas ta on abielus]. Nojah, sõrmuse kandmine ei ole praegu moes! R. Kaugver.
3. kasut. kahtluse, kõhkluse v. rahulolematuse väljendamisel. Nojah, võiksin ju tulla. Nojah, mine sa tea. Nojah, oota sa, et tema sulle võla ära maksab! Nojah, kes see minu juttu usub! Nojah, ei võinud siis mulle ka märku anda! Nojah, nüüd mängid veel kannatajat!
4. kasut. seletuse v. täpsustuse sissejuhatava sõnana. Kui aega on, nojah ja raha, siis ehitaksin suvila. Sel sügisel, kui vanaisa suri, nojah, sellest on juba oma kolmkümmend aastat .. Nojah, lähen mina siis mööda teed .. Nojah, kuhu ma nüüd jutuga jäingi? *.. sain aru, et Peeter on vahepeal moosipurkide kallal käinud. Nojah, suu oligi tal kõik moosiga koos. E. Raud.