[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

oma|moodi ‹adv›

1. erinevalt, isemoodi, omapäraselt. a. ‹adverbiaalselt›. Teeb, toimib, talitab ikka omamoodi. Kumbki mõtleb, arvab asjast omamoodi. Seletab, tõlgendab öeldut omamoodi. Poiss sai jutust omamoodi aru. Igaüks kasutab oma vaba aega omamoodi. Seadis mööbli omamoodi ümber. Elu veeres omamoodi 'omasoodu' edasi. b. ‹atributiivselt› erinev, omapärane, iseäralik. Omamoodi juhtum, lugu, seiklus. Elas mingi omamoodi paine, pinge all. Teda valdas omamoodi tusk, hirm, rahutus, igatsus, rõõm. Igal maakohal on omamoodi ilu. Meil oli naabriks omamoodi mees. Keskaegne ülikool oli omamoodi „riik riigis”. Ikka leidub tal omamoodi küsimusi, seletusi, ideid.
2. ‹nii adverbiaalselt kui atributiivselt› teataval määral, teatavas mõttes, omast kohast; omaette (5. täh.) Omamoodi võib sul õiguski olla. Su ettepanek mulle omamoodi meeldib. Iga oskus on omamoodi väärtus, kapital. See töö on omamoodi huvitav, põnev. Noorte kunstnike näitus kujunes omamoodi sensatsiooniks, sündmuseks. Asjade selline kulg on omamoodi juhus, paratamatus, kurioosum. Koer oli vanakesele omamoodi lapse eest. *Omamoodi oli see Mihkel ka peenutseja .. A. Kaal.