[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

omand ‹-i 2› ‹s›
see asi, vara, mida omatakse, mis (omandiõiguse alusel) kellelegi kuulub; jur ka: õiguslik võim asja üle, omandiõigus. Elamu on nende ühine omand. Oma tööga saadud omand. Omandit soetama, valdama, võõrandama. Maa kuulutati riigi omandiks. Isiklik, riiklik, kooperatiivne omand. Üksikisiku, perekonna omand. Intellektuaalne omand. Maja, maatükk on linna omandis 'on linna oma, kuulub linnale'.
▷ Liitsõnad: ainu|omand, era|omand, individuaal|omand, kaas|omand, kinnis|omand, maa|omand, munitsipaal|omand, päris|omand, riigi|omand, suur|omand, vallas|omand, väike|omand, ühisomand.