[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

eel|kool [-i]
millekski vajalike teadmiste v. kogemuste eelnev omandamine; eelnevalt omandatud teadmised v. kogemused. Enne esimesse klassi minekut käis Margus eelkoolis, et koolieluga tuttavaks saada ja lugemist-kirjutamist harjutada. *Elu Sinu majas oli kui suur eelkool minu praegusele põlvele. M. Metsanurk.

evitus ‹-e 5› ‹s›
millegi omandamine v. kasutusele võtmine vaimselt v. vilumuslikult . E-teenuste portaali valmistamine ja evitus. Turvameetmete, uue tehnoloogia evitus.

habilitatsioon ‹-i 21› ‹s›
ülikoolis loengute pidamise õiguse omandamine

haridus ‹-e 5› ‹s›
kooli(de)s v. iseõppimise teel omandatud teadmised, oskused ja vilumused; teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamine v. andmine, koolitus. Hea, põhjalik, poolik, vähene, väike haridus. Muusikaline, sõjaväeline, polütehniline haridus. Kunsti-, teatrialane haridus. Ema-, võõrkeelne haridus. Ta sai hariduse eesti keeles. Milline haridus teil on? Mul on kaheksaklassilise kooli, kõrgem, akadeemiline haridus. Olen hariduselt ehitusinsener. Haridust tõendav dokument. Ta sai oma hariduse välismaal, Tartu ülikoolis. Lastele anti korralik, mitmekülgne, klassikaline haridus. Haridust on tal vähe. Ta haridus on puudulik. Kirjanik oli üksnes vallakooli haridusega. Algkooliga tema haridus piirduski.
▷ Liitsõnad: akadeemia|haridus, alg|haridus, eel|haridus, eri|haridus, gümnaasiumi|haridus, humanitaar|haridus, kesk|haridus, keskkooli|haridus, kooli|haridus, kunsti|haridus, kutse|haridus, kõrg|haridus, kõrgkooli|haridus, muusika|haridus, poliit|haridus, rahva|haridus, reaal|haridus, üld|haridus, ülikooliharidus; vaimuharidus.

kanna|kinnitus
piltl toetuspunkti omandamine v. püsimajäämine (võõras paigas v. miljöös). Väed tungisid peale ega võimaldanud vaenlasele kusagil kannakinnitust.

kasvu|aeg
aeg, mille kestel toimub kasvamine, küpsuse omandamine. Odra, kartuli kasvuaeg. Lühikese, pika kasvuajaga köögiviljakultuur. || (inimesel:) kasvuaastad. Tema kasvuaeg möödus sõjaeelses Eestis.

kirja|tehnika

1. kirja kujundamise võtete kompleks (kirjakunstis)
2. kirjutamise põhioskuste omandamine (näit. algklasside õppeainena). Kirjatehnikat oli nädalas kaks tundi.

kool ‹-i 21› ‹s›

1. õppe- ja kasvatusasutus, kus õpilased õpetajate juhtimisel omandavad teadmisi, oskusi ja vilumusi. Eesti, vene õppekeelega kool. Vaegnägijate, kurttummade kool. Üheksaklassiline kool. Lapsesõbralik kool. Kooli õpilased, õpetajad, direktor, õppekava. Töötab koolis õpetajana. Poiss õppis koolis hästi, lõpetas kooli medaliga. Ta jättis kooli pooleli, heideti koolist välja. Eeva pani tütre linna kooli. Ta käis Pärnus koolis. Laps läheb esimest aastat kooli. Mare oskas juba enne kooli 'kooliminekut, kooliskäimist' lugeda. Sellest poisist oleks tulnud suur mees, kui ta veel kooli 'kooliharidust' oleks saanud. Asulas avati uus kool. *Peale pühi tuleb praosti-härra ühes köstriga kooli katsuma.. O. Luts. || hoone, maja, kus asub vastav asutus, koolimaja. Kool asub lähedal. Endised õpilased kogunesid oma vanasse kooli. Vanemad kutsuti kooli. || koolikollektiiv (õpilased ja õpetajad). Saal oli suur: sinna mahtus kogu kool. Terve kool käis kevadel metsa istutamas. || vastavas asutuses toimuv õpetus, õppetöö. Kool algab hommikul kell 8. Pärast kooli ruttasid lapsed koju. Poiss puudus koolist põhjuseta. Lastel hakkab varsti kool peale. Pühapäeval ei ole kooli. || kursusetaoline teadmiste ja oskuste andmise sari. Noorte emade kool.
▷ Liitsõnad: abi|kool, alg|kool, elementaar|kool, era|kool, internaat|kool, kaugõppe|kool, kesk|kool, kihelkonna|kool, kiriku|kool, kloostri|kool, kodu|kool, kommerts|kool, kreis|kool, kroonu|kool, kõrg|kool, köstri|kool, küla|kool, linna|kool, maa|kool, ministeeriumi|kool, misjoni|kool, mõisa|kool, pikapäeva|kool, poiste|kool, rahva|kool, reaal|kool, riigi|kool, sega|kool, suur|kool, talurahva|kool, toom|kool, täiendus|kool, tütarlaste|kool, valla|kool, õhtu|kool, ühis|kool, ülikool; aiandus|kool, auto|kool, balleti|kool, eri|kool, kaevandus|kool, kalandus|kool, kaubandus|kool, keelte|kool, kodumajandus|kool, koka|kool, koreograafia|kool, kunsti|kool, kutse|kool, käsitöö|kool, lennu|kool, loomakasvatus|kool, majapidamis|kool, male|kool, meditsiini|kool, mere|kool, muusika|kool, poliit|kool, politsei|kool, põllumajandus|kool, põllutöö|kool, raudtee|kool, spordi|kool, sõja|kool, teatri|kool, tehnika|kool, tööstus|kool, vabriku|kool, õmbluskool; baas|kool, harjutuskool; matka|kool, perenaiste|kool, pühapäeva|kool, suvekool.
2. haridus-, koolisüsteem. Kool lahutati kirikust.
▷ Liitsõnad: töö|kool, ühtlus|kool, üldhariduskool.
3. mingisuguste oskuste omandamine, koolitus; kogemused, õppetund. Töö ajalehtede juures andis tulevasele kirjanikule kõva kooli. Tema hääl vajab veel kooli. Vabakava esitamises oli tunda head kooli. Tegi läbi karmi võitluse kooli. *„Teile tuleks tubli kool anda, siis vahest saaks teist asja!” arvas Parker joobnu südikusega. J. Nõmm. || kogemuste, koolituse andja, koolitaja. Vestlus on keeleõppimisel parimaks kooliks. Kirjanduse lugemine oli talle heaks kooliks. *Elu on kõige ülem kool ja avatud igaühele, aga ta kooliraha on liig kõrge.. J. Lintrop.
▷ Liitsõnad: eel|kool, elu|kool, hääle|kool, kehakool; palli|kool, suusa|kool, ujumis|kool, vehklemiskool.
4. koolkond (kirjanduses, kunstis, teaduses vm.). Iluuisutamises kujunes paarissõidus välja kolm koolkonda: inglise, viini ja saksa kool. *Ja nii on see kirjanik [= Dostojevski] hakanud kooli looma alles käesoleval sajandil.. O. Urgart.
▷ Liitsõnad: maalikool.
5. käitumiskultuur, kombed, kasvatus jms. Käitumises on tal vana hea kool. *Roogas on vana kooli seltskonnainimene, laitmatute kommetega ohvitser ja kavaler. P. Kuusberg.
6. ‹hrl. liitsõna järelosana› loomade dresseerimise asutus; viljapuude, marjapõõsaste, ilupuude ja -põõsaste paljundamise koht v. asutus
▷ Liitsõnad: puukool.

koolis|käimine
koolis õppimine, koolihariduse omandamine. Poiss ei hooli kooliskäimisest vähematki.

selgeks|õppimine ‹-se 5› ‹s›
äraõppimine, omandamine. Võõra keele selgeksõppimine.

simoonia ‹1› ‹s›
kirikl vaimulikuametiga hangeldamine, kirikuameti v. vaimuliku vara omandamine ainelise hüvituse eest või sugulussidemetele toetudes

tervik|meetod
sport meetod, mille puhul harjutuse vms. õppimine ja omandamine toimub selle tervikliku sooritusviisi kaudu. Tennise põhilöökide õpetamiseks kasutatakse tervikmeetodit.

ümber|kujunemine ‹-se 5› ‹s›
teistsuguseks muutumine, teistsuguse kuju omandamine. Ühiskonna sotsiaalsed ja majanduslikud ümberkujunemised. Tardkivimid võivad tekkida ka settekivimite ümberkujunemise tagajärjel. Aminohapped on valgu molekulis pidevas ümberkujunemises.

ümber|kvalifitseerumine ‹-se 5› ‹s›
uue kvalifikatsiooni omandamine. Töötajate ümberkvalifitseerumine seoses mitmete ametialade kadumisega.