[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 468 artiklit, väljastan 250.

aeruline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› aerusid omav, aerudega
▷ Liitsõnad: kuue|aeruline, kaheksa|aeruline, paaris|aeruline, üksikaeruline.

aia|pidaja
aeda omav ning aiakultuure kasvatav isik. Nõuannet aiapidajaile.

ainu|õiguslik
ainuõigust omav. Ainuõiguslik pärija, korraldaja.

alg|riimiline
algriimi omav, sellega iseloomustuv. Algriimiline rahvalaul.

aluseline ‹-se 5› ‹adj›
keem
1. (keskkonna oleku kohta:) selline, kus vesinikioonide kontsentratsioon on väiksem kui puhtas vees, leeliseline. Aluseline keskkond.
2. (happe kohta:) molekulis teat. arvu metalliaatomitega asenduda võivaid vesinikuaatomeid omav
▷ Liitsõnad: ühe|aluseline, kahe|aluseline, kolmealuseline.

andekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
andekust, annet, talenti omav v. seda väljendav, anderikas. Andekas inimene, teadlane, kirjanik, näitleja. Andekas organisaator. Ta on vennast andekam. Minu andekaim õpilane. Teda peeti matemaatikas eriti andekaks. Andekas igasuguseid lugusid välja mõtlema. Iga asja peale andekas. Andekas luuletus, paroodia, joonistus.

astigmaatiline ‹-se 5› ‹adj›
füüs med astigmatismi omav

astlaline ‹-se 5›

1. ‹adj› astlaid v. astelt omav. Taime astlaline vars.
2. ‹s› astlalised pl zool rühm kiletiivalisi putukaid, kelle muneti on arenenud mürgiastlaks (Aculeata). Mesilased, sipelgad, herilased jt. astlalised.

astmeline ‹-se 5› ‹adj›

1. astmetest koosnev, astmeid omav; astmetena tõusev v. langev. Astmeline lava, püramiid. Astmeline esi. Astmeline ratas, renn.
▷ Liitsõnad: kahe|astmeline, kolme|astmeline, mitmeastmeline; nõrga|astmeline, tugevaastmeline.
2. järkjärguline. Astmeline karastamine, pidurdus. Valkude astmeline hüdrolüüs. Astmeline polümerisatsioon. Gradatsioon ehk astmeline tõus (v. langus).

autonoomne ‹-se 2› ‹adj›

1. autonoomiat omav. Autonoomne territoorium, linn. Autonoomsed ülikoolid.
2. iseseisev, sõltumatu. Autonoomne närvisüsteem anat vegetatiivne närvisüsteem. *Abielu oli kahe autonoomse isiksuse liit. H. Raudsepp.

autoriteetne ‹-se 2› ‹adj›
autoriteeti omav; usaldusväärne. Autoriteetne isik, komisjon, organ, asutus. Autoriteetne tunnustus. Autoriteetsed andmed. Autoriteetne akadeemiline sõnaraamat. Kuulsin seda kõige autoriteetsemaist allikaist. Materjal on täiesti autoriteetne. || mõjukas, võimukas. Autoriteetne toon, esinemine.

auto|stopp ‹s›
1960. aastate matkamismoodus, kus peatust nõudvat märki ja arvestustalonge omav matkaja kasutab päriteed sõitvaid autosid. Autostopiga matkamine. Noored käisid autostopiga Krimmis.

butafoorne ‹-se 2› ‹adj›
butafooriaks olev, butafooriat omav. Butafoorsed puuviljad vaateaknal. Butafoorne pudi-padi. Butafoorse fassaadiga ehitis.

defektiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. med kehaliselt v. vaimselt puudulik, vigane. Defektiivsed rakud.
2. keel mitte kõiki muutevorme omav. Defektiivsed verbid, noomenid.

diskreetne ‹-se 2› ‹adj›

1. peenetundeline, taktiline; tagasihoidlik, pealetükkimatu. Äärmiselt diskreetne inimene. Diskreetne käitumine, kohtlemine. Need küsimused nõuavad diskreetset lähenemist. Diskreetne meeleolumuusika. Diskreetne jumestus, värv. Parfüüm olgu ainult aimatav, diskreetne. *Tuba täidab kuivava heina diskreetne lõhn. F. Tuglas.
2. füüs mat mittepidev, lõplike vahemikega eraldatud üksikväärtusi omav. Diskreetsed signaalid. Elementaarosakesed on üheaegselt pidevad ja diskreetsed.

eba|puhas

1. määrdunud, must, räpane. Ebapuhtad toidunõud, aknaklaasid. Linnake jättis ebapuhta, kasimatu mulje.
2. moraalselt laidetav. Ebapuhtad mõtted ja teod. Ebapuhas südametunnistus. Ajab ebapuhast äri. *Ebapuhtad vahendid viivad ebapuhtale eesmärgile. L. Mäll (tlk).
3. muid aineid v. osiseid sisaldav. Ebapuhas aine, seemnevili.
4. ebatäpselt tehtud v. moodustatud; mingit kõrvalilmingut omav. Ebapuhas töö, viimistlus, õmblus, kant. Ebapuhas stiil (näit. ujumisel). Ebapuhtad riimid. Ebapuhas kõla, koosmäng. Ebapuhtad südametoonid.

edukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
edu omav, eduga tegutsev, häid tulemusi andev v. andnud; menukas. Edukas töö, tegevus, võistlus, esinemine, algus. Edukas õpilane, sportlane, poliitik. Edukat tööaastat! Vägede edukas pealetung. „Kalevi” naiskond oli finaalvõistlustel edukas. Pille sai eduka õppimise eest kiituskirja. Möödunud hooaeg oli teatrile edukamaid.

elastne ‹-se 2› ‹adj›
ka füüs elastsust omav v. ilmutav; vetruv. Elastne pikenemine, venivus, deformatsioon. Elastsed plastmassid. Maavärinakindlad majad püstitatakse elastsele vundamendile. Põlvele pandi elastne side. Silmkoeesemed on mõnusalt elastsed. Elastse koega müts. Kreem hoiab käenaha elastse(na). Kõndis elastsel sportlikul sammul. || piltl paindlik. Üleminek ühest koolitüübist teise on muudetud elastsemaks. Elastne sulejoonistus.

elu|julge
elujulgust omav v. väljendav. Noored kasvasid elujulgeks. Teost läbiv elujulge optimism.

elus|loodus
elu (1., 2. täh.) omav looduse osa, elus loodus. Eluslooduse seos eluta loodusega. Elusloodust uurib bioloogia.

enama|silbiline
rohkem silpe omav. Kahe- ja enamasilbilised, kolme- ja enamasilbilised sõnad.

enese|kriitiline
enesekriitikat omav v. väljendav. Enesekriitiline inimene. Enesekriitiline suhtumine, sõnavõtt.

enese|teadlik
eneseteadvust omav. Eneseteadlik isik, rahvas.

era|omanik
eraomandit omav isik. Eraomanike ettevõtted riigistati. Eraomaniku maailmasuhtumisega inimene.
▷ Liitsõnad: väikeeraomanik.

eri|ilmeline
eriilmet omav, omapärane; eri ilmega, erinev. Eriilmeline lavastus, tõlgitsus. On välja kujunenud eriilmeliseks muusikuks, tantsijaks, maalijaks. Eriilmelised maastikutüübid.

eri|otstarbeline
teat. kitsamat otstarvet omav, selleks kasutatav, eri-. Eriotstarbelised autod, nagu tuletõrje-, kiirabi- jt. autod. Eriotstarbelised raviasutused.

eri|pärane
eripära omav, seda väljendav. Joogil oli mingi eripärane maitse. Tal on täiesti eripärane käekiri. Eripärane suhtumine, vaatenurk. Autori eripärane stiil. Igas inimeses on midagi eripärast.

erudeeritud ‹-tu, -tut 2› ‹adj›
‹eestäiendina indekl.› eruditsiooni omav, eruditsiooniga. Erudeeritud kirjanik, kriitik, vestluskaaslane. Muusikaliselt, kirjanduslikult erudeeritud. Uus õppejõud tundus meile väga erudeerituna. Pidasime teda sügavalt erudeerituks. *.. ent kellele peale eestlaste, ja, õigemini, veel nende väikese, erudeerituma osa, ütleb see film midagi? E. Vetemaa.

favoriit ‹-riidi 21› ‹s›

1. (mõjuka isiku) lemmik, soosik, armualune. Kuningas andis oma favoriidile hertsogitiitli. Louis XIV favoriidid.
2. kõige rohkem võiduvõimalusi omav võistleja v. võistkond. Tuli spartakiaadile favoriidina. Võrkpalliturniiril on favoriidid selgunud. Võistluste favoriit, mullune võitja, jäi kolmandaks. Edestas favoriidiks peetud võistlejat 40 sekundiga. Tõusis favoriitide kilda. Teine sõit tõi uue favoriidi. Favoriidid on vahetunud.
▷ Liitsõnad: maratoni|favoriit, sprindifavoriit; pea|favoriit, suurfavoriit.

filee|nõel
mõlemas otsas pealt lahtist silma omav nõel fileevõrgu kudumiseks

fraktsiooniline ‹-se 5› ‹adj›

1. eralduv, eri fraktsiooni moodustav. Fraktsiooniline tegevus, suund, organisatsioon.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. fraktsiooni omav, teat. terasuurusega
▷ Liitsõnad: jämeda|fraktsiooniline, peenefraktsiooniline.

geminaadiline ‹-se 5› ‹adj›
keel geminaati omav, geminaadiga. Geminaadiline sisseütlev.

generalissimus ‹-e 5› ‹s›
kõrgeim sõjaväeline auaste mõnes riigis; seda auastet omav isik

graatsiline ‹-se 5› ‹adj›
graatsiat omav, nõtke, sire. Graatsiline poos, kõnnak, liigutus. Graatsiline kui hirv, luik. Naise graatsiline figuur. Eriauhind kõige graatsilisemale võimlejale. Ta liikumine on kerge ja graatsiline. Graatsilise joonega kübar. Graatsiline meloodia, ornament, sammastik.

hambuline ‹-se 5› ‹adj›
hammastega, hambaid omav; sakiline, sälguline. Havi hambuline suu. Hambuline leheserv. Hambulise lõiketeraga puur. Ekskavaatori hambuline kopp. Hambuline mäeseljak, metsaviir. Ordulossi hambulised müürid. Kirve tera oli hambuliseks täksitud.
▷ Liitsõnad: kaar|hambuline, teravahambuline.

haruline ‹-se 5› ‹adj›

1. harusid omav. Haruline kask, puu. Põdra harulised sarved.
▷ Liitsõnad: kahe|haruline, kolme|haruline, kuue|haruline, laia|haruline, mitme|haruline, peeneharuline.
2. piltl keerukas, mitmetahuline. See on üpris haruline lugu. *Ainult tekib haruline ja okkaline küsimus, kas Paula temale tuleb. O. Luts.

heli|sageduslik
helisagedust omav

hinnaline ‹-se 5› ‹adj›

1. (esemete kohta:) hinnalt kallis, kalli, kõrge hinnaga; väärtuslik. Hinnalised esemed, karusnahad, vaasid. Kaelakee, käevõru oli hinnaline. Kinkis tütrele hinnalise kasuka. Portfellis ei olnud midagi hinnalisemat.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› hinnaga, hinda omav
▷ Liitsõnad: kalli|hinnaline, kulla|hinnaline, kõrge|hinnaline, madala|hinnaline, odavahinnaline.

hobu|jõuline
(teat. hulka) hobujõude omav. Kolmekümne kahe hobujõuline mootor. 100-hobujõuline traktor.

hõnguline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› mingit hõngu omav, hõnguga
▷ Liitsõnad: küla|hõnguline, maa|hõnguline, mere|hõnguline, romantikahõnguline.

hääle|õiguslik
hääleõigust omav, hääleõigusega. Seltsi hääleõiguslikud liikmed.

hüdro|kortisoon
füsiol farm tugevat põletikuvastast toimet omav neerupealise hormoon

idealist ‹-i 21› ‹s›

1. filos idealismi pooldaja. Subjektiivne, objektiivne idealist. Kreutzwald jäi ajaloo käsitlemisel idealistiks.
2. aateid, ideaale omav ja neid järgiv inimene; tegelikkuse idealiseerija. Ta on oma ellusuhtumises parandamatu idealist. Noorpõlves olid sa suur idealist.

ikoon ‹-i 21› ‹s›

1. kirikl Kristust, jumalaema, pühaks peetavaid piiblitegelasi v. pühakuid esitav tahvelmaal v. reljeef õigeusu kirikukunstis. Ikoonide ees põlesid õlilambid. Süütab, paneb ikooni ette küünla.
2. info väike teksti asendav rahvusvaheline piltkujutis kuvaril programmifunktsioonide valimiseks jm. Klõpsa ikoonil parema hiireklahviga.
3. teat. idee, voolu v. ajastu tüüpiline kehastus, kultuslikke jooni omav sümbol. Biitlid on 1960. aastate hipiliikumise ikoon. Modernismi ikoon Oscar Niemeyer.

ilu|meelne
ilumeelt omav. Ilumeelne inimene. Oma luuleande päris ta ilumeelselt emalt.

innukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
rohkesti indu omav, midagi õhinal tegev. Innukas kodu-uurija, rahvaluulekoguja, loodusesõber. Väga innukas sportlane, maletaja, seltskonnategelane. Innukas huvi kõige uue vastu. Põsed õhetasid innukast ootusest. Ta oli innukas maleülesandeid lahendama.

isiku|pärane
isikupära omav. Isikupärane helikeel, luulelaad, maalistiil. Isikupärane maitse, mõte, kujund. Loomingu isikupärasem osa. Isikupärane rõivastus, aiakujundus. Teos on väga isikupärane.

isomeerne ‹-se 2› ‹adj›
isomeeriat omav. Isomeersed ühendid.

isomorfne ‹-se 2› ‹adj›

1. samakujuline, täiesti vastav
2. keem geol isomorfismi omav. Isomorfsed mineraalid, ained.

isotooniline ‹-se 5› ‹adj›
füüs keem ühesugust osmootset rõhku omav. Isotoonilised lahused.

istmeline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› istet omav, istmega
▷ Liitsõnad: kahe|istmeline, kõva|istmeline, pehme|istmeline, üheistmeline.

jaksukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
jaksu omav, tugev. Jaksukas poiss. Jaksukad mehed.

jalaline ‹-se 5›

1. ‹adj s› ‹liitsõna järelosana› jalgu omav, jalgadega
▷ Liitsõnad: aer|jalaline, kümne|jalaline, tiibjalaline.
2. ‹s› murd viljasületäis enne vihku sidumist. Vilkad käed sidusid lõikusmasinalt langevad jalalised kiiresti vihku.

janune ‹-se 4›

1. ‹adj› janu (1., 3. täh.) omav. Janune inimene, loom. Ta on pikast sõidust näljane ja janune. Poiss jõi januse sõõmu. Tõstis kruusi oma janusele suule. Janune maapind. Kõigele uuele janune süda.
2. ‹s› janus olija. Siit saavad kõik janused juua. *Õnne otsides oli ta ekselnud ümber nagu janune pimeduses joogivee järele kobades. J. Lintrop.
▷ Liitsõnad: armu|janune, elu|janune, kultuuri|janune, kuulsus|janune, teadmisjanune.

joomeline ‹-se 5› ‹adj›
joomi omav, viiruline. *Vesi ulatus vaevalt vööni, liiv oli kõva ja laineliselt joomeline. M. Nurme (tlk).

juureline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi juurt omav
▷ Liitsõnad: pika|juureline, suure|juureline, sügava|juureline, tömbijuureline.

jõuline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
tugev, tugeva jõuga. a. suurt füüsilist jõudu omav v. ilmutav. Jõulised musklid, käsivarred, käed. Jõuline musklis keha. Ujub, sõuab jõuliste tõmmetega. Maadleja võttis vastase jõulisse haardesse. Ta näis õige jõulise mehena. Meeskonna jõuline mängumaneer. Koridorist kostsid jõulised sammud. Jõuline nägu, kael, nina. Autol on jõuline mootor. Jõuline taimestik. b. intensiivne; võimas; hoogne. Näitleja jõuline hääl, sosin. Jõulised tunded. Jõuline plahvatus, rünnak. Jõuline kasv, areng. Jõulised lainelöögid murendasid kallast. c. mõjuv, haarav. Jõulised värsid, oodid. Jõuline stiil, ütlemisviis. Näidendi jõulised konfliktid. Omapärane jõuline talent. „Libahundi” Tiina on meie klassikalise näitekirjanduse kõige jõulisemaid kujusid.
▷ Liitsõnad: nigela|jõuline, nõrga|jõuline, suure|jõuline, tugeva|jõuline, täie|jõuline, väikese|jõuline, ürgjõuline.

järguline ‹-se 5› ‹adj›

1. järkudega, järke omav. Järguline juukselõikus. Järguline mitme astanguga juga. Pagoodide järgulised katused.
▷ Liitsõnad: kolme|järguline, mitme|järguline, neljajärguline.
2. ‹liitsõna järelosana› teatava väärtus- v. tähtsusastmega, teatavasse järku kuuluv
▷ Liitsõnad: esma|järguline, kolmanda|järguline, teise|järguline, viimasejärguline.

järsakuline ‹-se 5› ‹adj›
järsakuid omav, järsakutega. Järsakuline rand, kallas. Sügavad järsakulised uhtorud.

kaalukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. suure kaaluga, kaalult raske. Kogukas ja kaalukas maadam. Kandam sai üsna kaalukas. *.. vana ajanäitaja kell, mille nööre hoidsid pingul suured kaalukad pommid .. E. Särgava.
2. hinnatav, suurt kaalu omav. Kaalukas teadlane, uurija, kirjanik. Seda asja peaks ajama mõni kaalukam mees. Kaalukas teos, ettekanne. Jaanuaris oli rohkesti kaalukaid võistlusi. See oli kaalukas võit. Kaunas on Leedu kaalukamaid tööstuskeskusi. Originaalilukirjandusele kuulub meie trükitoodangus kaalukas koht. || mõjuv, arvestatav. Kaalukad argumendid, motiivid. Sul oli äraütlemiseks küllalt kaalukas põhjus. Tal on selles asjas öelda kaalukas sõna. || väärikas. Astus aeglasel ja kaalukal sammul.
3. tasakaalukas. *Toimetajana oli ta väga kaalukas, kindel oma otsustes ja teadis, mis seisukohast iga kaastööd hinnata. J. V. Veski.

kaaluline ‹-se 5› ‹adj›
kaaluga (2. täh.) seostuv; teat. kaalu omav. Ainete kaaluline vahekord. Neid aineid võis tarvitada ainult ettenähtud kaalulistes kogustes.
▷ Liitsõnad: ala|kaaluline, kerge|kaaluline, normaal|kaaluline, raske|kaaluline, täie|kaaluline, täiskaaluline.

kaaper1 ‹-pri, -prit 2› ‹s›
aj
1. kaaperlaev. *.. räägiti, et hertsogi laevad olid „Minerva” ja veel ühe kaapri Soome rannas kinni pidanud .. J. Kross.
2. kaaperdusega tegelev (kaaperduskirja omav) isik, ka mereröövel. Merel kimbutasid kaubalaevu kaaprid ja piraadid.

kaareline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› kaart (hrl. 1., 2., 3. täh.) v. kaari omav
▷ Liitsõnad: kauni|kaareline, kumera|kaareline, laia|kaareline, teravakaareline.

kaas|omanik

1. jur kaasomandit omav isik
2. (mittejuriidilises kasutuses:) ühisomanik. Vabriku, trükikoja, äri kaasomanikud.

kaas|rõhuline
kaasrõhku omav. Kaasrõhuline silp.

kabjaline ‹-se 5› ‹s›

1. kapju omav loom, kabjakandja. *Tulin lõunalauast oma kabinetti, hing kui viljaväli, millest kari kabjalisi hoolimatult üle jooksnud. M. Metsanurk.
2. kabjalised pl zool taimtoiduliste maismaaimetajate selts (näit. hobused, ninasarvikud, taapirid), kelle varbaid kaitseb kabi (Perissodactyla)

kahe|jalgne
(hrl. inimese kohta)
1. ‹s› kahe jalaga olend. Ta on samasugune kahejalgne nagu meie kõik. Ma ei tahtnud selle häbitu kahejalgsega poolt sõnagi vahetada. *.. näitad sa [= kass] oma nägu katuseserva alt, siis on tiibadega kahejalgne kohe lennul. R. Roht.
2. ‹adj› kaht jalga omav, kahe jalaga. *Tal oli korraga päris hale vaadata oma kahejalgset kaaslast, inimest, kes võib olla selline siga .. J. Kärner.

kaheksa|kandiline
kaheksat kanti (1. täh.) omav. Kaheksakandiline varb. Kaheksakandiline nokkmüts.

kaheksa|kümnene
kaheksatkümmend ühikut v. üksust omav, hrl. kaheksakümneaastane. Ta elas kaheksakümneseks nagu isagi. Meeter kaheksakümnene mees.

kaheksane ‹-se 5› ‹adj›

1. teat. kaheksat ühikut v. üksust omav, hrl. kaheksa-aastane. *Karja hoidsid üheteistkümnene Liine ja kaheksane Tiiu. A. H. Tammsaare.
2. kella 8 ajal minev, algav v. toimuv. (Kella) kaheksane buss, rong. Kinopiletid kaheksasele seansile. Kella kaheksane vahtide vahetus. Kolmveerand kaheksane.
3. kaheksale määratud. Kaheksane paat (sõudmises). *Sisseastumiseksamite ajal elas Anna Pälsoni internaadi kaheksases toas. E. Mihkelson.

kaheksa|tahuline
kaheksat (külg)tahku omav. Kaheksatahuline piilar.

kaheksateist|kümnene
kaheksatteist ühikut v. üksust omav, hrl. kaheksateistkümneaastane. Noormees on alles kaheksateistkümnene.

kahe|külgne
kaht poolt, kaht külge omav. Kahekülgne nähtus, protsess.

kahe|kümnene

1. ‹adj› kahtkümmend ühikut v. üksust omav, hrl. kahekümneaastane. Poeg on kahekümnene. Alla kahekümnesed noorukid. Meeter kahekümnene toru.
2. ‹adj› kella 20 ajal minev, algav v. toimuv. Kahekümnene rong. Kella kahekümnene seanss.
3. ‹s› kahekümnesendiline. Anna mulle üks kahekümnene!

kahekümne|viiene

1. ‹adj› kahtkümmend viit ühikut v. üksust omav, hrl. kahekümne viie aastane. Ta on juba kahekümneviiene.
2. ‹s› kahekümneviieline. Võttis rahakotist kaks kahekümneviiest.

kahene ‹-se 4›

1. ‹adj› kaht ühikut v. üksust omav. a. (vanuse kohta). Poeg on kahene, tütar neljane. Põdravasikas ei olnud vanem kui nädalane või kahene. b. (muudel juhtudel). Kalamees sai kaks latikat: ühe kilose, teise kahese.
2. ‹adj› kella 2 ajal minev, algav v. toimuv. Saabus kella kahene rong. Sain piletid kella kahesele seansile.
3. ‹adj› kahele määratud. Kahene (paarisaeruline) paat (sõudmises). Kahene süst, kanuu. Kahene kelk, bobi.
4. ‹s› kaheline. Laskis kahese telefoniautomaati.

kahe|raudne

1. ‹adj› kahe püssirauaga, kaht püssirauda omav. Kaheraudne jahipüss.
2. ‹s› kahe rauaga jahipüss. Mehel oli vinnas kukkedega kaheraudne käes. Käis kaheraudsega parte laskmas.

kahe|tahuline
kaht tahku omav. Viilkatus on kahetahuline katus. Kahetahuline oder 'kaherealine oder'.

kaheteist|kümnene

1. kahtteist ühikut v. üksust omav, hrl. kaheteistkümneaastane. Vanem laps on kaheteistkümnene, noorem kümnene.
2. kella 12 ajal minev, algav v. toimuv. Kaheteistkümnene rong. Kella kaheteistkümnene koosolek.

kahe|teraline
kaht (eraldi) tera omav. Kaheteraline mõõk, nuga.

kahe|tüveline
keel kaht erinevat sõnatüve omav. Kahetüveline verb, noomen.

kalasaba|mustriline
kalasabamustrit omav. Kalasabamustriline riie. Kalasabamustriline mantel, ülikond.

kambriline ‹-se 5›

1. ‹adj› kambreid omav, kambritega
▷ Liitsõnad: kahe|kambriline, ühekambriline.
2. ‹s› kambrilised pl zool selts lubikojaga ainurakseid juurjalgsete klassist (Foraminifera)

kande|võimeline
kandevõimet omav

kandidaat ‹-daadi 21› ‹s›

1. isik, kes on esitatud valimiseks mingile (ameti)kohale, vastuvõtmiseks mingisse organisatsiooni, millegi saamiseks vms. Kandidaatide ülesseadmine. Valimistel võitsid demokraatlike parteide kandidaadid. Esitati kandidaate seltsi juhatusse. Komiteesse esitati kandidaatideks .. Vabariigi korvpallikoondise kandidaadid. Nobeli preemia kandidaat. || mingi koha vm. taotleja. Vakantsele kohale oli kolm kandidaati. See abiturient on kuldmedali kandidaat. | piltl. *Töömeest minust enam ei saa. Olen paras vaestemaja kandidaat. R. Roht.
▷ Liitsõnad: liikme|kandidaat, saadikukandidaat; maailmameistri|kandidaat, olümpia|kandidaat, presidendi|kandidaat, üliõpilaskandidaat.
2. nõukogude ajal antud madalaim teaduslik kraad; seda kraadi omav isik. Majandusteaduse, põllumajandusteaduse, õigusteaduse, kunstiteaduse, sõjateaduse kandidaat. Ülikooli õppejõududest on paljud teaduste kandidaadid või doktorid. Kaitses väitekirja ja sai kandidaadiks.
▷ Liitsõnad: ajaloo|kandidaat, arhitektuuri|kandidaat, bioloogia|kandidaat, farmaatsia|kandidaat, filoloogia|kandidaat, filosoofia|kandidaat, füüsika-matemaatika|kandidaat, geograafia|kandidaat, keemia|kandidaat, meditsiini|kandidaat, pedagoogika|kandidaat, psühholoogia|kandidaat, tehnika|kandidaat, veterinaariakandidaat.
3. ülikooli lõpetanule antud teaduslik kraad mõningates maades (näit. Tsaari-Venemaal); seda kraadi omav isik

karismaatiline ‹-se 5› ‹adj›
karismat ilmutav v. omav, karismaga seotud. Karismaatiline isiksus, juht, õpetaja. Karismaatiline liikumine relig Püha Vaimu ja karismade tähtsust rõhutav usuvool.

kastene ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. kastega (1. täh.) kaetud, kastega koos, kastemärg; kastet omav. Kastene rohi, ädal. Kastene heinamaa, niit. Jalad said kasteseks. Kastene hommik.
2. hrv kastele omane. *Nõtkusid maani roosipõõsad, laotades kastest, külma aroomi. F. Tuglas.

kauge ‹1›
I. ‹adj› ant. lähedane
1. pika vahemaa taga asuv. Kauged troopilised maad. Ta on kaptenina kaugetel meredel sõitnud. Sõja ajal viibisid nad kauges tagalas. Nii kaugetes kohtades pole poisid käinud. Esindajaid oli saabunud riigi kõige kaugematest nurkadest. Elab kuskil linna kaugemas servas. Kaugel silmapiiril ajab üles pilverünkaid. Kaugete tähtede helk. Kõik kaugem oli tiheda udu peidus. || kaugele ulatuv, pikk. Kauge tee, reis. Meile pole ükski teekond liiga kauge. Möödub temast kauges kaares. Neile jäeti sõita kaugemad otsad. || kaugusest, eemalt kostev. Kauge kellahelin, kahurimüra, müristamine. || kaugelt saabunud v. pärit. Kauge külaline, võõras.
▷ Liitsõnad: inim|kauge, ülikauge.
2. pika ajavahemikuga eraldatud. a. ammuses minevikus olev, sinna kuuluv, sealt pärinev. Kauge muinasaeg. Kauged esivanemad, sugupõlved. See juhtus kauges minevikus. Mälestus kaugetest aegadest. Arheoloogide arvates kuulub leid veelgi kaugemasse aega. Vanaisa meenutab kaugeid noorusaegu. Kauged noorusmälestused. b. käesolevast momendist eespool, tulevikus olev. Kauged eesmärgid. Kaugem perspektiiv. See kõik on alles kauge tulevik. Noorukid peavad juba kaugemaid plaane.
3. kellegagi v. millegagi vähe ühist omav; raskesti mõistetav, võõras. Aafrika kombed ja traditsioonid on meile kauged. Need probleemid jäävad talle liiga kaugeks. Vaatamata kooselule jäid nad teineteisele kaugeks. Abstraktne kunst kipub paljudele kaugeks jääma. Peategelane jääb vaatajaile ikkagi kaugeks. *Mees laskis tal nutta, lausumata sõnagi, endal näoilme kinnine ja kauge. M. Traat. || (suguluse kohta). Kauge sugulane, sugulus. Need keeled on geneetiliselt kauged. Lapi keel on meie kaugemaid sugulaskeeli.
▷ Liitsõnad: aja|kauge, elu|kauge, kunsti|kauge, loodus|kauge, rahvakauge.
II. ‹s› hrv suur, ulatuslik vahemaa. Mehed teretavad teineteist suurelt kaugelt. *Arno tahtis veel midagi öelda, aga juba oli teine suurel kaugel. O. Luts.

kaugune ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teatavat kaugust, vahemaad omav
▷ Liitsõnad: sama|kaugune, ühekaugune.

kauni|kirjaline ‹-se 5› ‹adj›
kaunist kirja, mustrit v. ornamenti omav. Kaunikirjalised vööd, kindad.

kaustaline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teatavat kausta (2. täh.) omav
▷ Liitsõnad: suure|kaustaline, väikesekaustaline.

kavernoosne ‹-noosse 2› ‹adj›
med geol kaverne omav, kavernidega, tühikuline. Kavernoosne kopsutuberkuloos. Kavernoosne kivim.

keermeline ‹-se 5› ‹adj›
keeret omav, keermega. Kruvi, polt on keermeline. *Nöör on jäme ja keermeline. J. Rannap.

keeruline ‹-se 5› ‹adj›

1. keerde omav, keerdudega; keerdus. Keeruline palmik, küünal. Kringlid on keerulised. Veini joodi suurest keerulisest sarvest. *.. juhtis ta läbi kõverate ning keeruliste koridoride ümmargusse kõrge kupliga tuppa. L. Metsar (tlk).
2. rohkete erisuguste osiste v. seostega, raskesti mõistetav v. teostatav, vähe ülevaatlik vms., keerukas, komplitseeritud; ant. lihtne. Keeruline riist, aparaat. Molekuli keeruline ehitus. Keeruline protsess, nähtus, ülesanne, küsimus, probleem. Ta püüdis asja keeruliseks ajada. Poliitiline olukord oli keeruline. Lugu on keerulisem, kui algul arvati. Ajad olid äärmiselt keerulised. Elu, olukord oli väga keeruline. Kerge on lubada, keeruline täita. Tee sinna on võrdlemisi keeruline. Keerulist polnud selles töös midagi. Minu jaoks on see jutt, mõttekäik liiga keeruline. Keeruline reegel, sõnastus. Keerulised vahekorrad.
▷ Liitsõnad: ime|keeruline, ülikeeruline.

kehaline ‹-se 5› ‹adj›

1. inimese kehaga seotud, füüsiline. Kehalised võimed, omadused, puuded, eeldused, iseärasused. Lapse kehaline areng. Kehaline karastatus.Vanakese kehaline jõud oli otsakorral. Kehalised vaevused. Kehaline karistus. Võimleja hea kehaline ettevalmistus. Kehaline töö, tegevus, koormus, pingutus. Kehalised harjutused. Kehaline kasvatus 'kehaliste võimete sihipärane arendamine (koolides ka vastav tund)'.
▷ Liitsõnad: üldkehaline.
2. keha omav, füüsiline, materiaalne. *See, mida me tajume, võib olla (ja on tegelikult väga sagedasti) füüsiline, kehaline. A. Koort.

kereline ‹-se 5›

1. ‹adj› ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi keret omav, teat. laadi kerega
▷ Liitsõnad: pika|kereline, tugeva|kereline, tüsedakereline.
2. ‹s› murd keretäis. *„Sulle kuluks kohe niisugune kereline ära, et vist aitaks,” jätkas Tutt. E. Krusten.

kestaline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› kesta omav, kestaga varustatud
▷ Liitsõnad: paksukestaline.

khaan ‹-i 21› ‹s›
aj mongoli ja turgi rahvaste feodaalvalitseja tiitel; seda tiitlit omav isik

kihvaline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› (teat. liiki) kihvu omav
▷ Liitsõnad: pikakihvaline.

kiilas|päine
kiilaspead omav, kiilaspeaga. Kiilaspäine mees. Viiekümneaastaselt oli ta juba täiesti kiilaspäine. | ‹substantiivselt›. *Tema iga oli raske määrata, nagu kiilaspäiste puhul ikka. E. Rannet.

kiilu|kujuline
kiilu kuju omav, kiiljas. Kiilkirjas kasutati kiilukujulisi kirjamärke.

kikkis|kõrvaline ‹-se 5› ‹adj›
kikkis kõrvu omav. Kikkiskõrvaline koer, orav.

kile|tiivaline ‹-se 5›
zool
1. ‹s› kiletiivalised pl selts kilejate tiibadega putukaid (Hymenoptera). Mesilased, herilased ja sipelgad kuuluvad kiletiivaliste seltsi.
2. ‹adj› kilejaid tiibu omav, kilejate tiibadega. Kiletiivalised putukad.

kindla|kujuline
kindlat kuju omav, mitte korrapäratu v. ebamäärane. Kindlakujulised moodustised. *Aegamööda jõudsid mehed niikaugele, et murelikes peades hakkas tekkima kindlakujulisi mõtteid .. E. Tennov.

kinguline ‹-se 5› ‹adj›
kinkusid omav, kinkudega. Kinguline maastik.

kirev ‹-a 2› ‹adj›

1. erinevaid (eredaid) värvusi ja värvitoone omav. Park oli kirevates sügisvärvides. Kireva sulestikuga lind. Kirevad liblikad. Kirevad rahvariided. Laste kirevad kleidikesed. Riiulitel oli mitmesuguseid kirevaid kangaid. Kirev laulupeo rongkäik, karneval. Kirevate kaantega ajakirjad. Kirevad afišid. Kunstnik armastab kirevaid värve. Raamatus on palju värvifotosid, üks kirevam kui teine.
▷ Liitsõnad: värvikirev.
2. mitmekesine, vaheldusrikas, erisugustest osadest koosnev. Kirev (ees)kava. Kireva sündmustikuga teos. Tema elukäik on sündmusterohke ja kirev. Kirevad ja tegevusrohked päevad. Seltskond sanatooriumis oli hästi kirev.

kirja|tark

1. ‹s› õpetatud mees; kirjaoskaja inimene. *Pihlakas polnud tolligi kirjatarka, tänu oma rikkalikele elukogemustele pääses ta aga inimestele kergesti lähedale .. P. Kuusberg.
2. ‹adj› kirja tundev, kirjatarkust omav, õpetatud. Kirjatark inimene.

kirmeline ‹-se 5› ‹adj›
kirmet omav. Kirmelise kübaraga seen.
▷ Liitsõnad: halli|kirmeline, kollase|kirmeline, valkjakirmeline.

kisuline ‹-se 5› ‹adj›
kiskusid (hrl. 1. täh.) omav, kiskudega. Ahingul on kisulised harud. Kisuline nool. *Havi kisulised lõuad avanesid .. F. Tuglas. *Ta silmitses põranda kisulisiks nühitud laudu .. U. Masing.

kiuline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. kiude sisaldav, kiududest koosnev. Kiulise struktuuriga ained. Asbest on kiuline mineraal. Kiudpilved on väliselt peene, kiulise ehitusega.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi kiude omav
▷ Liitsõnad: jämeda|kiuline, lühi|kiuline, peene|kiuline, pikakiuline; sassiskiuline.

kiviline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi kive omav, teat. laadi kividega
▷ Liitsõnad: suure|kiviline, terava|kiviline, väikesekiviline.

klahv|pill
muus klahvistikku omav pill (näit. klaver, orel, tšembalo)

koe|kirjaline
koekirja omav. Koekirjaline kangas. Koekirjalised vaibad, kardinad. Koekirjalised kindad.

kogema1 ‹37›
läbi elama, tunnetama, tunda saama. Isiklikult, omal nahal kogema. Kogesin ülimat õnne. Sellist tunnet polnud ta varem kogenud. Olime palju kuulnud nende külalislahkusest, nüüd võisime seda ise kogeda. Oma pika elu jooksul on ta nii mõndagi kogenud. Olen ise kogenud, mis tähendab võõrast orjata. Koges peagi, et töö oli huvitav. Kogetud raskused, ebameeldivused. *Ma võin ainult aimata, mis ta koges: valu, meeleheidet, viha ja pettumuse sappi .. F. Tuglas. || kogenud kogemusi omav, rohkete kogemustega. Vana kogenud merekaru. Kogenud mehe elutargad õpetused. Tõnis oli meist reisimehena kõige kogenum. Kogenud pilk. Kogenud kõrv tabab iga kõrvalheli masina rütmilises müras.

kohuse|tundlik
kohusetunnet omav, kohusetruu. Kohusetundlik inimene, töömees. Pikaajaline kohusetundlik töö. Ants võiks olla pisut kohusetundlikum.

kolme|aluseline
keem (hrl. happe kohta:) molekulis kolme metalliaatomiga asenduda võivaid vesinikuaatomeid omav

kolme|jalgne
kolme jalga omav, kolme jalaga. Kolmejalgne laud, järi, taburet, statiiv.

kolme|kandiline
kolme kanti (1. täh.) omav. Kolmekandiline pulk. Tarnadel on enamasti kolmekandiline vars.

kolme|keeleline
hrl muus kolme keelt omav, kolme keelega. Kolmekeeleline domra.

kolme|kümnene
kolmekümmend ühikut v. üksust omav, hrl. kolmekümneaastane. See oli aasta kolmekümnene noormees. Naine võis olla umbes kolmekümnene. Meeter kolmekümnene lauajupp.

kolmekümne|viiene
kolmekümmend viit ühikut v. üksust omav, hrl. kolmekümne viie aastane. Umbes kolmekümneviiene mees.

kolmeline ‹-se 5› ‹adj›

1. kolme ühikut v. üksust omav, hrl. kolmest isikust koosnev. Moodustati kolmelised grupid.
2. selline, kelle hinded on kolmed. Kolmeline õpilane.

kolmene ‹-se 4›

1. ‹adj› kolme ühikut v. üksust omav. a. (vanuse kohta:) hrl. kolmeaastane. Üks laps on kolmene, teine viiene. Noorem laps saab varsti kolmeseks. b. (muudel juhtudel). Sain kilose kala, tema aga koguni kolmese. Otsijad jagunesid kolmesteks salkadeks.
2. ‹adj› kella 3 ajal minev, algav v. toimuv. Kella kolmene buss on juba läinud. Võtsin pileti kella poole kolmesele seansile.

kolme|raudne

1. ‹adj› kolme püssirauda omav, kolme püssirauaga. Kolmeraudne jahipüss.
2. ‹s› kolme rauaga jahipüss. Mats oli kirglik jahimees, muudkui uitas kolmeraudsega mööda metsi.

kolme|tahuline
kolme (külg)tahku omav. Kolmetahuline püramiid. Kolmetahuline purjenõel. Kolmetahuline nurk.

kolmeteist|kümnene

1. kolmeteist ühikut v. üksust omav, hrl. kolmeteistkümneaastane. Kolmeteistkümnene Ants oli juba töömees. Nende vanem laps võis juba kolmeteistkümnene olla.
2. kella kolmeteistkümne ajal minev, algav v. toimuv. Kella kolmeteistkümnene buss.

koloniaal|riik
koloniaalvaldusi, asumaid omav riik

kompetentne ‹-se 2› ‹adj›

1. asjatundlik, pädev. Ta ei ole kunstiküsimustes kompetentne. Ma ei ole küllalt kompetentne seda probleemi lahendama. Asja uuris kompetentne komisjon. Peab ära kuulama, mida kompetentsemad inimesed arvavad.
2. võimkondlik, milleski võimupiire, võimkonda, seadusega antud õigusi omav. Kompetentsed organid.

komuline ‹-se 5› ‹adj›
komudega, komusid [1] omav. Komuliste soontega jalad.

konsonant|tüveline
keel konsonanttüve omav. Konsonanttüveline sõna.

kontsaline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi kontsa omav, teat. kontsaga
▷ Liitsõnad: kõrge|kontsaline, madalakontsaline.

koonuline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› koonu omav
▷ Liitsõnad: pika|koonuline, teravakoonuline.

korv|õieline ‹-se 5›
bot
1. ‹adj› korvõisikut omav. Korvõieline taim.
2. ‹s› korvõielised pl sugukond kaheidulehelisi õistaimi, millel on korvõisik (Asteraceae e. Compositae). Korvõieliste sugukond. Aster, võilill kuulub korvõieliste hulka.

kraadiline ‹-se 5› ‹adj›

1. kraade (1. täh.) omav; kraadidesse jagunev v. jaotuv. Kompassikaardile on joonestatud silmapiiri kraadiline jaotus.
2. kraadine. 40-kraadiline viin.

kujukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. ilmekas, väljendusrikas; iseloomulik, tabav. Kujukas ütlus, keeletarvitus, kirjeldus. Kujukas ülevaade sündmuste käigust. Teos loob kujuka pildi sajandivahetuse külaelust. Lapsepõlvemuljed on kõige värvikamad, kõige kujukamad.
2. hrv ilmekat kuju omav, plastiline. *Jaani nukud said ikka kujukad ja siledad, Raldi omad olid aga vormitud, viletsad puutükikesed. B. Alver.

kujutlus|võimeline
kujutlusvõimet omav. Kui oled vähegi kujutlusvõimeline, peaksid mu olukorda mõistma.

kummi|puu

1. kautšuki toorainet andvate puude üldnimetus. Ürgmetsade, istanduste kummipuud. Hevea ja teised kummipuud.
2. bot piimmahla omav suurte jagumatute tumeroheliste läikivate nahkjate lehtedega viigipuu, Euroopas toataim (Ficus elastica). Toa lakke ulatuv kummipuu.

kunsti|andeline
kunstiandeid omav. Kunstiandeline nooruk.

kunsti|maitseline
(head) kunstimaitset omav v. ilmutav. Kunstimaitselise vaataja jätab see teos külmaks.

kunsti|väärtuslik
kunstiväärtust omav. Kunstiväärtuslik teos, looming. Eesti kunstiväärtuslik ilukirjandus.

kupliline ‹-se 5› ‹adj›
kuplikujuline; kupleid moodustav, kupleid omav, kuplitega. Kupliline mägi, moreenmaastik. Lõuna-Eesti on kupliline.

kurruline ‹-se 5› ‹adj›
kurde omav, kurdudega kaetud, kurdudega. Kurruline nägu, kael. Laup tõmbus kurruliseks. Väikestest lainetest kurruline meri. Taime leheservad on kurrulised. Kurrulised seelikud.
▷ Liitsõnad: peenekurruline.

kutseline ‹-se 5›

1. ‹adj› kutset omav, kvalifitseeritud; elukutseline, professionaalne; ant. asjaarmastajalik, amatöör-, harrastus-. Kutseline õpetaja. Kutselised näitlejad, lauljad. Kutseline fotograaf, ajakirjanik, autojuht. Kutseline kirjanik. Kutseline sõjaväelane. Ta maalib niisama enda lõbuks, ta ei ole kutseline. || kutsega liikmetest, professionaalidest, elukutselistest isikutest koosnev. Kutseline teater. Kutseline koor, ansambel.
▷ Liitsõnad: elu|kutseline, vabakutseline.
2. ‹adj› kutsetööks olev; kutsealaga, kutsetööga seotud. See on tema kutseline tegevus. *Kas ta üldse mõtleb, tunneb või teeb kõike kutselisest harjumusest? L. Promet.
3. ‹s› elukutseliselt mingil alal tegutseja. Kutseliste sport 'sport elukutsena, profisport'. Kutseliste võistlused, etendus.

kuue|jalgne ‹adj›
kuut jalga omav, kuue jalaga. Putukad on kuuejalgsed.

kuue|kandiline
kuut kanti (1. täh.) omav. Kuuekandilise peaga kruvi. Kuuekandiline mutter, pliiats.

kuue|kümnene
kuutkümmend ühikut v. üksust omav, hrl. kuuekümneaastane. (Aasta) kuuekümnene mees. Naine on juba ligi kuuekümnene. Meeter kuuekümnene latt.

kuuene ‹-se 4› ‹adj›

1. kuut ühikut v. üksust omav, hrl. kuueaastane. Kuuene poisipõngerjas. Noorem laps võis olla kuuene või seitsmene.
2. kella 6 ajal minev, algav v. toimuv. Sõidame kella kuuese rongiga. Võtsin pileti kuuesele seansile. Kella kuuesed päevauudised.
3. kuuele isikule määratud. *Neid ootas internaadi neljane või kuuene tuba.. M. Mutt.

kuue|tahuline
kuut (külg)tahku omav. Kärg koosneb kuuetahulistest kärjekannudest. Kuuetahuline oder 'kuuerealine oder'.

kuueteist|kümnene

1. kuutteist ühikut v. üksust omav, hrl. kuueteistkümneaastane. Poiss on alles kuueteistkümnene. Ta saab tänavu kevadel kuueteistkümneseks.
2. kella 16 ajal minev, algav, toimuv vms. Kella kuueteistkümnene rong, seanss.

kõige|väeline ‹s adj›
kõike väge omav (hrl. üks jumala atribuutidest)

kõrreline ‹-se 5›

1. ‹adj› kõrt omav. Kõrrelised heintaimed, teraviljad.
▷ Liitsõnad: jämeda|kõrreline, lühikese|kõrreline, peene|kõrreline, pikakõrreline.
2. ‹s› kõrrelised pl bot sugukond üheidulehelisi taimi, millel on kõrs (Poaceae e. Gramineae)

kõrvaline2 ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› kõrva v. kõrvu omav, kõrva(de)ga
▷ Liitsõnad: kikkis|kõrvaline, lühikese|kõrvaline, pikakõrvaline.

kõver ‹-a 2›
I. ‹adj›
1. mitte sirge, vaid kaari, lookeid, jõnkse vms. omav. Kõverad jalad. Tal on kõver kongus nina. Kullil on kõver nokk, kõverad küüned. Mammutil olid loogataoliselt kõverad kihvad. Kukel on loogana kõverad laulusuled. Tõmbas end voodis kõveraks. Mees oli naerust, külmast kõver. Kisub end valust kõveraks. Taat on vanadusest kõver. Murdunud käeluu kasvas kõveraks. Nael läks seina löömisel kõveraks. Kõverad männijässid, sookased. Kõver kepp. Piibu kõver vars. Vanalinna kitsad kõverad tänavad. S-tähe kujuline kõver klaastoru. Kuuselaud on kõveraks kiskunud. Kõver nagu jäärasarv, kapsaraud, kreeka e. Naera end kas või kõveraks. *Vihikusse esimesed tähed / tulid vinka-vonka kõverad. J. Kaidla. || (viltukistud näojoonte, näoilme kohta). Nutust kõverad huuled. Suu kiskus kõveraks nagu nutma hakkaval lapsel. Tegi kõvera ja krimpsus näo. Näol oli kõver naeratus, muie. || ‹singulari illatiivis ja inessiivis› (olukorda tähistavana). Eit oli tööga vajunud kühmu ja kõverasse. Kiskusin end teki all külma pärast kõverasse. Tuul painutas põõsa kõverasse. Jaan on valust, naerust, raske kandami all kõveras. Naersin nii, et kõht kõveras.
▷ Liitsõnad: nutu|kõver, poolkõver.
2. piltl mittesirgjooneline, mitteotsekohene, keerutav. Jäta oma kõverad kõned ja pilked! *Mis nüüd niisugune kõver jutt. Ole mees, ütle kohe ära. Puhas asi. J. Mändmets. *Selle asemel et magneti ravijõu kaitsmatust teooriast selgesti loobuda, valib ta kõvera taandumistee. J. Kross (tlk).
3. piltl ebaõige v. ebaõiglane; halb, paha. Raske oli otsustada, mis selles loos oli õige, mis kõver. Sattus koos halbade sõpradega kõverale teele. *Nägin küll, et asi kõveraks läheb, aga tegin südame kõvaks.. E. Vilde. *Sellega rahustasid nad oma kõverat südametunnistust.. A. Gailit. | ‹substantiivselt›. Vaest vaga vaevatakse, kõver ei tõsta kõrvagi.
II. ‹s› ka mat kõverjoon. *Marss nagu teisedki planeedid tiirleb ümber Päikese mööda kõverat, mis on lähedane ellipsile. Ü. Veltmann. || see mingi protsessi v. nähtuse graafilise näitajana. Haigestumiste, õppeedukuse kõver. Päevase õhutemperatuuri kõver.
▷ Liitsõnad: palaviku|kõver, siinus|kõver, temperatuurikõver.

kõver|jooneline
kõverjoont moodustav, seda mööda kulgev; kõverjooni omav. Kõverjooneline liikumine. Planeedid liiguvad kõverjoonelistel orbiitidel. Kõverjoonelised kujundid, esemed.

käiseline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› käiseid omav, käistega
▷ Liitsõnad: lühikese|käiseline, pikakäiseline.

kännuline ‹-se 5› ‹adj›
rohkesti kände omav. Kännuline raiesmik. Metsa taga asus kännuline lagendik.

käpaline ‹-se 5›

1. ‹adj› ‹liitsõna järelosana› teat. laadi käppi omav, käppadega
▷ Liitsõnad: pehme|käpaline, suurekäpaline.
2. ‹s› käpalised pl bot sugukond mitmeaastasi rohttaimi, orhideelised (Orchidaceae). Eesti taimedest kuuluvad käpaliste sugukonda kuldking, käokeel, mitmesugused käpad jne.

kärestikuline ‹-se 5› ‹adj›
kärestikke omav, (rohkete) kärestikkudega. Kärestikuline jõgi, mägioja. Jõe ülemjooks oli kärestikuline. Kärestikulised kohad jões.

käsnane ‹-se 4› ‹adj›
käsni omav, käsnadega (hrl. 3., 4. täh.) kaetud. Käsnane puu. Käsnane nägu.

käänakuline ‹-se 5› ‹adj›
käänakuid omav, käänakutega, käänuline. Käänakuline maantee, rada.

köbruline ‹-se 5› ‹adj›
köprusid omav, köprudega, köbrukestega kaetud. Köbruline nahk. *Kübara pind ei olnud ka nii köbruline nagu tüüpilisel kevadkogritsal. A. Raitviir.

köhane ‹-se 4› ‹adj›
köha omav, köhiv. *Väike Alar on kerges palavikus ja köhane.. E. Tennov.

kühmakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kühmus; kühmuga, kühmu omav. Kühmakas mees. Kühmakas turi, nina. Kühmakad põsenukid. *Inimesed on siin kurvameelsed, tõsised, saavad ruttu vanaks ja enneaegu kühmakaks.. M. Mõtslane.

kühmuline ‹-se 5› ‹adj›
kühmudega kaetud, kühme omav. Kühmuline muldpõrand, teepind. Mätlik ja kühmuline karjamaa. Kühmuline laup. Kergelt kühmulised sõrmed. Kühmulise tüvega puu.

küljeline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. arvu külgi omav
▷ Liitsõnad: kolme|küljeline, neljaküljeline.

kümneline ‹-se 5›

1. ‹s› paberraha v. münt mingi kümne ühiku väärtuses (näit. kümnekroonine, kümnesendine jne). Kümneliste pakk. Võttis rahakotist kolm krabisevat kümnelist. Vahetasin kaks viiesendist kümnelise vastu.
2. ‹adj› kümmet ühikut v. üksust omav, ka kümnest isikust koosnev. Kümnelised paberrahad. *Vangid jagati kümnelisteks salkadeks.. K. Rumor.

kümnene ‹-se 5 või -se 4›

1. ‹adj› kümmet ühikut v. üksust omav. a. kümneaastane. Kümnene Ats, plika. Vanem poiss oli umbes kümnene. Paul saab varsti kümneseks. b. (muudel juhtudel). Kümnene salk. Kümnene kuldraha. *Juhtus sedagi, et visati üle kümnene [= kümnekilomeetrine] kõverus sisse, et sind sihtkohale ligemale sõidutada. L. Vaher.
▷ Liitsõnad: kahe|kümnene, kaheteist|kümnene, kolme|kümnene, nelja|kümnene, seitsme|kümnene, viiekümnene.
2. ‹adj› kella 10 ajal minev, algav v. toimuv. (Kella) kümnene buss, rong. Kella kümnene koosolek jääb arvatavasti ära.
▷ Liitsõnad: kaheteist|kümnene, üheteistkümnene.
3. ‹s› kümneline. *Nüüd olgu sul kohe kümnene näpu vahel, kui sihuke mõte peaks tulema. A. Uustulnd.
▷ Liitsõnad: viiekümnene.

kümne|tahuline
kümmet (külg)tahku omav

küürakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› küüru (1. täh.) seljal omav. Väike küürakas mees. Laps vigastas kukkudes selgroo ja jäi küürakaks. *.. raamatukoi kühm, mis tegi ta koos halva kehahoiakuga päris küürakaks. A. Viirlaid.
2. ‹s› küüruga (1. täh.) inimene. Kuninga narrid olid enamasti küürakad või kääbused. Küürakat parandab ainult haud. *Abielluvad ometi kõiksugu küürakad, lombakad, kõiksugu vigased.. A. Taar. | piltl. Vaimne küürakas.
3. ‹adj› piltl küüruga (4. täh.), kühmus; kõver. Küürakas saunahurtsik, heinakoorem, puusild. Küürakad vaevakased. Küürakas kala. *.. orus küla ja edasi kõrguvad ridamisi küürakad mäed. I. Sikemäe.

küüruline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› küüru omav, küüruga
▷ Liitsõnad: kahe|küüruline, üheküüruline.

küüs ‹küüne, küünt 35› ‹s›

1. inimese sõrme v. varba lõpplüli selgmist osa kattev plaatjas sarvmoodustis. Pikkade küüntega käsi. Maniküüritud küüned. Punaseks, roosaks lakitud küüned. Pöidlal on küüs murdunud, lõhenenud. Küüsi lõikama, viilima. Küünte seentõbi. Varvaste küüned on pikaks kasvanud. Pind läks küüne alla. Küünte all oli mustust. Kraapis küünega aknalt jääd, klaasilt värvilaiku. Poisil on halb komme küüsi närida. Piinamisel rebiti tangidega küüsi. Kratsis küüntega naha marraskile. Vihane naine lõi vastasele küüned näkku. Kraabi siin mullas, et küüned pahupidi. Tiri neid võrke, nii et veri küünte all. Küüntest kübar 'neist valmistatud kübar, mis teeb nähtamatuks (muinasjuttudes)'. *Samuti oli ka valusam, kui kustki umbes mädanema lõi, varvas või sõrm mädanedes küüne pealt ära ajas. A. H. Tammsaare. || piltl (sõrmede kohta). Haaras endal küüntega juustest kinni. Uppuja lõi küüned paadiserva taha. *Ema ei liiguta end naljalt töö juurest, millele ta juba kord on küüned sisse löönud. O. Luts.
▷ Liitsõnad: pöidla|küüs, sõrme|küüs, varbaküüs; akrüül|küüs, geel|küüs, kangas|küüs, kunst|küüs, tehisküüs.
2. küünis. Karu, kotka küüned. Kass lõi küüned saagisse. Koer kraapis küüntega ust. Lind pääses kulli küünte vahelt lahti. *Jajah, kui põrsal oleksid küüned, siis roniks ta puu otsa.. A. H. Tammsaare.
3. mõne eseme teravik v. teravikke omav ese. Ankru küüned. *Maa vabastati tule abil metsast ja kohendati seejärel tarvidust mööda kõpla või „küünega”, s.o. ridvaga, mille ühte otsa oli jäetud oks (või oksi). H. Moora.
4. kõnek küüslaugu mugulsibula omaette osa

laeva|ühing
laeva v. laevu omav aktsionäride ühing

laiendama ‹37›
laiemaks, avaramaks, suuremaks tegema. a. (ristsuunas v. läbimõõdult ulatuslikumaks). Kõnniteed, tänavat laiendama. Teed kavatsetakse 10 m võrra laiendada. Lõhedesse valguv vesi laiendab neid. See ravim laiendab veresooni. b. (pindalalt suuremaks, avaramaks). Maja laiendati juurdeehitusega. Põllu arvel laiendati viljapuuaeda. Karjakoppel laiendati teeni, lauda taha välja. *Mansardkorrust oli laiendatud. Siin asusid nüüd kaks tuba .. L. Metsar. c. (arvuliselt, hulgaliselt v. ulatuselt). Laiendatakse tootmist, sortimenti. Tutvuskonda laiendama. Juhatuse laiendatud 'juhatusele lisaks muude osavõtjatega' koosolek. Laiendatud taastootmine. d. (midagi abstraktset). Tuleb oma teadmisi laiendada. Reisimine laiendab silmaringi. Püüab oma võimu, mõju laiendada. Seadust laiendati ka Balti kubermangudele. e. keel. Laiend laiendab mingit teist lauseliiget. Laiendatud 'laiendeid, kõrvalliikmeid omav' lihtlause. Laiendamata 'ilma laienditeta, ainult lause pealiikmeist koosnev' lause. f. mat murru lugejat ja nimetajat ühe ja sama arvuga korrutama. Murdu laiendama.

lakaline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› lakka [1] omav, lakaga. *.. [kunstnikud] paigutavad oma maalides neitsiliku naise lakalise lõvi või hobuse kõrvale. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: lokkis|lakaline, lühikese|lakaline, musta|lakaline, pika|lakaline, tihedalakaline.

lapseline ‹-se 5› ‹adj›

1. lapsi omav, lastega. Lapselised pered vajavad suuremat korterit.
▷ Liitsõnad: mitme|lapseline, paljulapseline.
2. hrv lapselik. *Kõik on temas niisama lausk nagu arenemata, alles lapseline keha. L. Promet.

lapsine ‹-se 4› ‹adj›
murd lasterikas, palju lapsi omav. Lapsine pere.

lauk2 ‹laugu 21›

1. ‹s› looma otsmikult ninale kulgev (lai) valge vööt. Lauguga hobune, lehm, kutsikas. Hobusel on lauk otsa ees. || kõnek lauguga hobune vm. loom. Paneb laugu vankri ette.
2. ‹adj› lauku omav, lauguga. Lauk hobune. Laugud härjad.
3. ‹s› juukselahk. Lauk keskel, vasakul, paremal pool. Tõmbas juustesse kammi otsaga sirge laugu. Kas mu lauk on otse? Lauk on kõver nagu täi teerada. Lauku kammitud, soetud, aetud juuksed. *Juuksed olid tal hallikad, laugus ja pehmelt pea ligi. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: otselauk.
4. ‹s› hrv laik; triip. *Ja tuhmuvad ja murenevad [ohvrikivi] ümmargused augud, / .. ja õõnsusi jo täitvad hallituste laugud .. V. Ridala. || etn triipude rühm kangal, eriti kootud vaibal. Laukude ja tausta vahekord vaibas.

lauk|ots [-a]
kõnek
1. ‹adj› lauku [2] omav, lauguga. Laukots hobune. Pandi laukots mära saani ette.
2. ‹s› lauguga [2] hobune. *Lase käia, laukots, sörgi aga sörgi, kaeramootor! M. Nurme.

lestaline ‹-se 5›

1. ‹adj› lesti omav, lestadega. Pardi lestalised jalad.
2. ‹s› lestalised pl zool. a. selts ämblikulaadseid (Acarina) b. selts luukalu (Pleuronectiformes)

lihunik|meister
endisaegse lihunike tsunfti meister; tuntud (näit. tapatalli või karni omav) lihunik

liiteline ‹-se 5› ‹adj›
liidet v. liiteid omav, lii(de)tega. a. Liiteline kõhukelmepõletik. b. ‹liitsõna järelosana› keel
▷ Liitsõnad: line-liiteline.

litsentsiaat ‹-aadi 21› ‹s›

1. maj litsentsi saaja
2. doktorist madalam teaduskraad mõnedes maades; seda kraadi omav isik

lootus|rikas
lootust, häid väljavaateid omav v. kätkev. Tulevikuväljavaated on lootusrikkad. Noorte lootusrikkad unistused. Läheme lootusrikkana uuele aastale vastu.

luu|viljaline
bot aiand
1. ‹adj› luuvilju omav, luuviljadega. Luuviljalised taimed.
2. ‹s› luuviljadega taim (eriti viljapuu). Kirsid, ploomid jt. luuviljalised.

lõplik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. püsiv, kehtima jääv, mitte enam muutuv, muudetav v. parandatav; ümberlükkamatu, vääramatu. Kas see on su lõplik vastus? Riigikohtu otsus on lõplik ning edasikaebamisele ei kuulu. Lõplikku hinnangut pole veel antud. Ei oska selle probleemi kohta midagi lõplikku öelda.
2. ka filos ajas ja ruumis piiri, lõppu omav; ant. lõpmatu. Lõplik hulk.

maa|omanik
maad omav isik, maaomandi valdaja. Rentnikust sai hiljem maaomanik.
▷ Liitsõnad: suur|maaomanik, väikemaaomanik.

maitsekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
head maitset väljendav, esteetiliselt nauditav; head maitset omav. Maitsekas kujundus, arhitektuuriline lahendus. Maitsekas ülikond, kleit, rõivastus. Toa sisustus oli lihtne, kuid maitsekas. *Tiina oli osav ja maitsekas käsitöötegija .. H. Ranna.

manööverdus|võimeline
manööverdusvõimet omav

mastiline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. arvu maste omav
▷ Liitsõnad: kahe|mastiline, kolme|mastiline, nelja|mastiline, ühemastiline.

meedia|mogul
meediamaailmas suurt võimu omav isik. USA meediamogul Rupert Murdoch.

meele|valdne ‹-se 2› ‹adj›

1. omavoliline; suvaline. Meelevaldne otsustus. Teksti meelevaldne mugandus, tõlgendus. Liiklusmärkide meelevaldne ümberpaigutus ei ole lubatud.
2. meelevalda, võimu omav. *Meelevaldne inimene oli, tegi liiga meiesugusele. E. Krusten (tlk). *Oo, suur meri meelevaldne! / Ole sõbraks sõjasõidul .. A. Mälk.

menukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
menu omav. Menukas film, näitleja, poplaulja. Temast tuli menukas kirjanik, jurist. See oli tema menukaim raamat. Aasta menukaim autor. Külalisetendused kujunesid väga menukaks.

mere|hõnguline
merehõngu omav, merehõnguga. Merehõnguline sadamalinn. *Smuuli luule on lihtne ja vigurdusteta, ikka merehõnguline. G. Ernesaks.

mere|lõhnaline
merelõhna omav, merelõhnaga. Tuul oli merelõhnaline.

miljardiline ‹-se 5› ‹adj›
miljardit (raha)ühikut omav. Miljardilised kulutused, assigneeringud.
▷ Liitsõnad: kahe|miljardiline, kümne|miljardiline, viiemiljardiline.

miljoniline ‹-se 5› ‹adj›
miljonit ühikut v. üksust omav. Miljoniline varandus, rahvahulk. Miljonilised kulutused, sissetulekud. Miljoniline kaubakäive, kasum. Heliplaat levis miljonilistes tiraažides.
▷ Liitsõnad: kahe|miljoniline, mitme|miljoniline, palju|miljoniline, poole|miljoniline, veerandmiljoniline.

mitme|aluseline
keem mitut sama funktsionaalset rühma omav. Glütseriin on tuntuim mitmealuseline alkohol.

mitme|kohaline
mitut kohta omav v. sisaldav. Ühe- ja mitmekohalised arvud. Mitmekohaline telk.

mootoriline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. arvu mootoreid omav
▷ Liitsõnad: kahe|mootoriline, nelja|mootoriline, ühemootoriline.

mõistev ‹-tva, -tvat 2› partits
arusaamist, mõistmist omav, arusaav. Mõistev suhtumine noortesse, teisiti mõtlejaisse. Kirjanikku mõistev kriitik. Sa oled nii hell ja mõistev. Mäletan teda kõiki ja kõike mõistvana. Sain tuge tema mõistvast pilgust, naeratusest.

mõistuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. mõistusest lähtuv, sellel põhinev; mõistuspärane, ratsionaalne. Külmalt mõistuslik luule. Kained mõistuslikud kaalutlused. Mõistuslikud praktilised inimesed. *.. kui mannetult mõjusid filosoofide mõistuslikud argumendid Athanasiose fanaatilise kõne kõrval. L. Metsar.
2. mõistust omav, mõistusega. Kas on universumis peale inimese veel teisigi mõistuslikke olendeid?
▷ Liitsõnad: nõrgamõistuslik.

mõjukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
(suurt) mõjuvõimu omav, mõjuvõimas; mõju avaldav. Mõjukas isik, võimu- ja rahamees. Väga mõjukas kaupmeeste suguvõsa. Mõjukas organisatsioon, partei. Üks mõjukamaid ministreid valitsuses. Tal olevat mõjukaid soosijaid. Keegi mõjuka välimusega isand. Pidas sütitava ja mõjuka kõne. Rääkis rõhutades, mõjukate pausidega. Esinduslik ja mõjukas näitus.

mõlema|suguline
biol isas- ja emassuguelundeid omav, hermafrodiitne. Mõlemasuguline õis, isend. Vihmaussid, kaanid on mõlemasugulised loomad.

mõtteline ‹-se 5› ‹adj›

1. mõtet, sisu puudutav. Luuletuse mõtteline ja vormiline külg. Tõlkija taotleb tõlke mõttelist adekvaatsust. *Filmi mõtteline primitiivsus tegi Ritale viha .. A. Beekman.
2. mõttes sooritatav, mõttes eksisteeriv. Mõttelised eksperimendid, mudelid. Maakera mõtteline telg. Ekvaator on Maad põhja- ja lõunapoolkeraks jagav mõtteline suurringjoon. Analüüs tähendab mõttelist osadeks jaotamist. Mõtteline osa jur kaasomandi kui asja maksumuse, selle väärtuse osa. *.. ja andis neile [= koertele] juba ühe mõttelise keretäie .. N. Baturin. *Kujutluspildid on raadiokuulaja mõtteline visuaalsus. I. Trikkel.
3. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi mõtet omav, teat. mõttega
▷ Liitsõnad: kahe|mõtteline, mitme|mõtteline, põhi|mõtteline, sügava|mõtteline, terava|mõtteline, vaba|mõtteline, ühemõtteline.

mõõdu|tundeline
mõõdutunnet omav. Oma tegevuses üsna mõõdutundeline mees.

nafta|riik
suuri naftamaardlaid omav, naftat tootev ja müüv riik. Saudi Araabia ja Kuveit on tähtsad naftariigid.

nelja|käeline

1. nelja kätt omav. Neljakäeline jumalakuju.
2. neljal käel mängitav (klaverimängu kohta, kus kaks mängijat mängivad koos ühel klaveril). Neljakäeline mäng.

nelja|kümnene
40 ühikut v. üksust omav, hrl. nelikümmend aastat vana, neljakümneaastane. Umbes neljakümnene mees.

neljane ‹-se 4› ‹adj›

1. nelja ühikut v. üksust omav. a. (vanuse kohta:) nelja-aastane. Aasta neljane laps. Olen neljakümne neljane. b. (muudel juhtudel). Neljane salk, rakend.
2. kella nelja aegne. Sõidan neljase bussiga, rongiga.
3. neljaline. Ühiselamu kolmesed ja neljased toad. Neljane paat, kelk.

nelja|realine

1. neljast reast koosnev, nelja rida omav, neljas reas toimuv. Neljarealine stroof, luuletus. Neljarealine sõidutee, liiklus.
2. nelja nupureaga. Neljarealine lõõtspill.

neljateist|kümnene

1. neljateistkümmend ühikut v. üksust omav, hrl. neljateistkümneaastane. Neljateistkümnesed tüdrukud.
2. kella neljateistkümne aegne. Neljateistkümnene buss hilines täna.

niidiline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› niitidest koosnev, niite omav
▷ Liitsõnad: kahe|niidiline, mitme|niidiline, üheniidiline; jämeda|niidiline, peeneniidiline.

nimeline ‹-se 5› ‹adj›

1. nime (v. nimetust) omav; teat. nime kandev, teat. nime all tuntud. Selles näidendis on viis nimelist tegelast. Rahvalauludel puudub harilikult üks, nimeline autor. Meil oli tööl kaks Rein Tamme nimelist meest. Kas Tarvastus on Tossu-nimelist talu? || kellegi nimele väljaantud, selline, millega ainult vastav isik saab opereerida. Nimeline hoius, tšekk. Sain nimelise kutse esietendusele. || selline, kus midagi tehakse oma nime avaldades. Nimeline hääletamine. || (asutuse, organisatsiooni, auhinna jne. nimetuses:) kellegi v. millegi nime kandev. Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu. F. Tuglase nimeline novelliauhind. || (väärtusliku kingituse, mälestuseseme puhul:) saaja nime kandev (näit. sissegraveerituna). Ohvitserid said nimelisi käekelli ja relvi.
▷ Liitsõnad: eri|nimeline, ise|nimeline, kauni|nimeline, oma|nimeline, sama|nimeline, selle|nimeline, tema|nimeline, ühenimeline.
2. van nominaalne, nimi-. Nimeline hind, väärtus.
3. ainult nime poolest eksisteeriv, formaalne. Kuningas on tänapäeval tihti ainult nimeline riigipea, kuningavõim on vaid nimeline. *Uus seadus andis talurahvale nimelise vabaduse, kuid majanduslikult jättis ta talurahva mõisnike piiramatu omavoli alla. M. Aitsam.

noorsoo|liikumine
noorte laiemat ühiskondlikku tähendust omav liikumine, ideelis-väärtuselise suunitlusega tegevus. Progressiivne, radikaalne noorsooliikumine.

nukk ‹nuki 21› ‹s›

1. millegi väljaulatuv kõrgem v. eenduv osa (kühm, ots, nurk vms.). Teravate nukkidega kivi. Müüri, varemete kõrgemad nukid. Künnimulla nukid on kahutanud. Puu juured ulatuvad nukkidena maa seest välja. Jalg otsis ronides nukke, millele toetuda. *Õige, Kivimäe tagumiselt nukilt versta poolteist või kaks üle raba minnes algavad oma jooksu uued seljandikud .. A. H. Tammsaare. || maanina, (väike) neem, neeme tipp. Ruusna neeme nukk. Tahkuna nukk. *Mina istusin üksipäini, vahtisin neemi ja nukke, mis silma puutusid. A. Kaal. || pätsi ots, kannikas. Lõikab leivapätsi otsast krõbeda nuki. Kuivanud nukkidest saab leivasuppi. | piltl. *Endiselt on selle tüdruku hing nii hästi ära peidetud, et ükski nukk välja ei paista. H. Sergo. *Laevas nühitakse nukid kiiresti maha. Kollektiiv pole siin tühi sõnakõlks. L. Meri.
▷ Liitsõnad: jää|nukk, kalju|nukk, kivi|nukk, mäe|nukk, müüri|nukk, neemenukk; leiva|nukk, saianukk.
2. keha pinnal naha all muhkjana eralduv liigesekoht vm. luumoodustis. Sõrmede, varvaste nukid. Pingutusest valgete nukkidega käed on klammerdunud käsipuu ümber. Hõõrub pöidla nukiga otsaesist. Jalapöia nukid. Põseluu nukid tungivad kõhnunud näos teravalt esile. *Igal rusikal on viis nukki, aga ajukurdusid juba üle ei loe ... E. Raud. || (vana rahvapärane mõõtühik:) keskmise sõrme üksikute lülide pikkus. Puunõude tegijad arvestasid nõude mõõte vaksades, nukkides ja kämmaldes.
▷ Liitsõnad: jala|nukk, küünar|nukk, pale|nukk, puusa|nukk, põlve|nukk, põse|nukk, pöidla|nukk, randme|nukk, sarve|nukk, sõrme|nukk, tiiva|nukk, õlanukk.
3. murd koon, nina. Koer pistab oma külma märja nuki mulle pihku, tonksab mind nukiga. Kutsikas ujub, nukk vee peal. Hundil on pikk nukk. *Ta [= siil] ei näita nukki pea sugugi, surub keha nõnda vastu maad, et jalgu näha ei ole ja ajab kõik okkad laiali. K. A. Hindrey.
▷ Liitsõnad: peninukk.
4. tehn nukkmehhanismi muutuva kõverusega kinemaatilist elementi omav lüli. Nukkidega võll võimaldab seadmel vastavalt nukkide profiilile sooritada tsükliliselt mitmesuguseid operatsioone. Sisepõlemismootori jaotusvõlli nukid.
▷ Liitsõnad: ketas|nukk, liugurnukk.
5. ‹pl.› kõnek kasteet. Nukid on ohtlik külmrelv. *Rusikakangelasi, tõsi küll, imetletakse, kui nad detektiivfilmist õpitud liigutusega nukid kätte suruvad ja kinda peale tõmbavad .. K. Saaber.

nukk|mehhanism
tehn mehhanism, milles on vähemalt üks muutuva kõverusega kinemaatilist elementi omav lüli. Ketas-, liugurnukkidega nukkmehhanism.

nurgeline ‹-se 5›

1. ‹adj› nurki v. nukke omav, nurkadega, nukkidega (hrl. vastandina ümarale v. voolujoonelisele). Nurgeline kivi, paelahmakas. Nurgeline ja sopiline ärklikorrus. Teravalt nurgeline käekiri, nurgelised tähed, numbrid. Nurgelise otsaga labidas. Ostsin nurgelise ahjupanni. Nurgelised sulud 'nurksulud'. *Laevade meresuutlikkus oli kasvanud ja nurgelised kursid õgvendusid kaarteks, kaared sirgjoonteks. L. Meri. || (kehavormide kohta). Mehelikult nurgeline nägu, lõug. Tugevad põsesarnad ja lõuapärad teevad näo nurgeliseks. Nurgelised õlad, puusad. Lapselikult nurgeline keha oli muutunud neiulikult ümaraks. || piltl kohmakas, tahumatu, rohmakas, rabe; (käitumises) tavapärasest kõrvalekalduv. Kohmakas ja nurgeline kõnnak. Maapoisid olid lihvitud linnapoiste kõrval nurgelisemad. Iseloomult on ta kuidagi nurgeline. Nurgeliste naljade ja juttudega, üldse nurgelise käitumisega mees. *.. ta [= neiu] hiljuti rabedaisse ja nurgelistesse liigutustesse oli tekkinud sujuvust, pikaldasust, ahistavat salapära .. T. Kallas.
▷ Liitsõnad: kaheksa|nurgeline, kolme|nurgeline, kuue|nurgeline, neljanurgeline.
2. ‹s› van piltl paberraha. *.. torkasin teie käsu peale mõnele ninakamale nurgelise peosse. Jak. Liiv.

nüri|nurkne
nürinurka moodustav; nürinurka omav. Nürinurkne liide, ühendus. Nürinurkse kolmnurga üks nurkadest on nürinurk.

ogaline ‹-se 5› ‹adj›
ogasid omav, ogadega. Ogaline põõsas. Kibuvitsa ogalised varred. | piltl. Sul on õige ogalised naljad.

ohteline ‹-se 5› ‹adj›
bot ohetega, ohteid omav (ka taimenimetuste osana). Ohtelised seemned. Ohteline kukerpuu.

oskaja ‹1›

1. ‹s› (< tgn oskama). Ta on hea vene keele oskaja.
2. ‹adj› oskav, mingit oskust omav. Ehitusel on oskajaid mehi vaja. Ta on iga asja peale oskaja inimene. On tütrest oskaja perenaise kasvatanud. Tema on ennast alati teistest oskajamaks pidanud. *.. neid [= hauge] võib kinni võtta, kui on oskaja käsi ja silm. A. H. Tammsaare.

oskuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
oskust omav v. ilmutav; oskusega tehtud v. sooritatud. Oskuslik lüpsja, treial. Oskuslikku lektorit kuulatakse meelsasti. Ta on perenaisena minust oskuslikum. Töö organiseerimine, juhtimine oli oskuslik. Töötajate oskuslik valik. Aparaadi oskuslik käsitsemine, kasutamine. Oskuslike pintslitõmmetega värvis maaler seina. Kimbutas vaidluses vastast oskuslike küsimustega, väidetega. *Löök oli tugev ja oskuslik, sihitud otse rinnakorvi alla südametühemesse. O. Tooming.

otsaline ‹-se 5›

1. ‹s› murd juht, eestvedaja. Ämm oli selles peres kõige suurem otsaline. Trügis kõigis ettevõtmistes otsaliseks. *Niikaua kui isa on Katkul otsaline, ei saa Villu loov energia Katkul õiget tuult tiibadesse. H. Siimisker.
2. ‹adj› ‹hrl. liitsõna järelosana› otsa omav
▷ Liitsõnad: nüri|otsaline, terava|otsaline, tömbiotsaline.

ots|tarbekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
otstarvet omav, otstarvet täitev. Maapõuevarade otstarbekas kasutamine. Otstarbekad ja mugavad jalanõud. Mööbel olgu lihtne ja otstarbekas. Mee säilitamiseks on puutünnid väga otstarbekad. Uus plaan tundub eelmisest otstarbekam (olevat).

otsustus|võimeline
otsustusvõimet omav. Otsustusvõimeline inimene. Koosolek on otsustusvõimeline, kvoorum on koos.

ovaalne ‹-se 2› ‹adj›
ovaali kuju omav. Ovaalne nägu. Ovaalse kiviga sõrmus. Ovaalne pilt, peegel, laud. Ta küüned olid ovaalseks viilitud. Kartulimardikas on ovaalse kehaga.
▷ Liitsõnad: lai|ovaalne, piklik|ovaalne, ümarovaalne.

paariline ‹-se 5›

1. ‹s› see, kellega (v. millega) moodustatakse ühises tegevuses v. teat. suhtes paar. Ants oli noodapüügil, metsatööl minu paariline. Mart oli paadis isa paariliseks. Ants on Kallele paras, õige paariline. Tule mulle paariliseks! Hakka mu paariliseks! Mängijad, tantsijad valivad endale paarilise. Seistakse vastamisi, käed paarilise õlgadel. Tegi laudas pika päeva, kaks vahetust järjest, sest paariline oli haigeks jäänud. Rõivistu nurgas vedeles üksik paariliseta suss. | piltl. *Tarbepuuna on kuusk mitmeti männi paariline.. A. Viires. *Hooletus ja ükskõiksus pole põllumehele paslikeks paarilisteks. H. Rauniste. || abielupool, elukaaslane (ka lindude ja loomade kohta). Nii noor lesknaine võib endale veel paarilise leida. Mees juba nelikümmend aastat vana, aga sobilikku paarilist pole endale veel leidnud. Isasloom otsib endale paarilist lõhna järgi. Rongal ei lahku paarilised ka talvel teineteisest. *Kui me Jüriga sõbrunesime ja paarilisteks saime, olime üsna noored. A. Jakobson.
2. ‹adj› paaris esinev, omasugust paarilist omav. Paarilised elundid, nagu neerud ja munasarjad. Paarilised luud, näärmed. Skeleti lihastik koosneb paarilistest lihastest, välja arvatud paaritu vahelihas. Taime paarilised abilehed. Suured paarilised silmlaigud liblika tiibadel.
3. ‹adj› ‹liitsõna järelosana› paari(de)st koosnev
▷ Liitsõnad: kahe|paariline, neljapaariline.

paheline ‹-se 5› ‹adj›
pahe(de)ga iseloomustuv, pahesid omav v. neid väljendav. Paheline inimene, tüüp. Pahelised harjumused, kalduvused, harrastused. Pisut paheline kujutlusvõime, ilu, eluviis. Paheline kiindumus oopiumisse. Paheline omadus, nähtus, joon. Teose kõige pahelisem tegelane. Paheline sära silmis, naeratus huultel. Kaardimängu on peetud paheliseks. Huvitub elu pahelisematest külgedest.

patsiline ‹-se 5› ‹adj›
patsi(de)ga, patsi v. patse omav. Olin tol korral alles väike patsiline plika. *Hiie paistab patsilisena õige plikake, kes usuks, et juba peaaegu seitseteist. L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: jämeda|patsiline, paksu|patsiline, peenepatsiline.

pea|aktsionär
peamine, aktsiatest väga suurt osa omav aktsionär. Firma, panga peaaktsionär. *Vaata, meil on Mudilas kõigest üks pank... Ma olen ise peaaktsionär, 3/4 raha on minu oma... E. Särgava.

pealine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. hulgast isenditest koosnev. Ligi kahe tuhande pealine kari. Poolteise tuhande pealine rahvahulk. 3000-pealine kuulajaskond.
▷ Liitsõnad: kahesaja|pealine, mitme|pealine, mitmekümne|pealine, mitmesaja|pealine, mitmetuhande|pealine, paarisaja|pealine, tuhande|pealine, viiesajapealine.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi pead v. teat. hulka päid omav
▷ Liitsõnad: kesk|pealine, pika|pealine, ümarpealine; musta|pealine, sasi|pealine, valgepealine; mitmepealine.

pensioni|õiguslik
pensioniõigust omav. Pensioniõiguslikud isikud.

perekonna|inimene
perekonda omav, abielus olev inimene. Noored perekonnainimesed. Poeg on mul ka juba perekonnainimene, kahe lapse isa. Ta on teist aastat perekonnainimene.

pereline ‹-se 5›

1. ‹s› pereliige. Iga perelise jaoks oli tal väike kingitus. Peremehe ja perepoja omavaheline jutuajamine ei jõudnud teiste pereliste kõrvu. *.. rahulikul ajal oleks ta [= peremees] seda nolki vaevalt oma pereliseks palganud. A. Jakobson. || ‹pl.› (üksnes pererahva kohta). *Inimestestki polnud puudu. Küll lambanahka kasukates perelisi, küll villavammustes sulaseid-piigasid.. H. Sergo.
2. ‹adj› perekonda omav, perekonnaga. Perelist sulast tallu ei tahetud.

perspektiivikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
perspektiivi (3. täh.) omav, perspektiivne (3. täh.) Perspektiivikas laulja, sportlane, noor teadlane. Perspektiivikas maagileiukoht, turismimaa. Perspektiivikas ravimeetod, eriala. Kabli – Ikla puhkeala on meil üks perspektiivikamaid.

perspektiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. perspektiivina (1. täh.) esinev; (õiges) perspektiivis joonistatud v. maalitud, perspektiivi seadustele vastav. Perspektiivne kujutis. Perspektiivne joonestamine. Perspektiivses vaates interjöör. *Tead küll, et asjade vähenemine perspektiivses kauguses on silmapete, kuid jälgid seda ometi. F. Tuglas.
2. perspektiivi (3. täh.), edasist arengut ettenägev, seda arvestav, tulevikku ulatuv. Majanduse arengu perspektiivne planeerimine. Tehase perspektiivne toodang, toorainevajadus. Linna perspektiivne hoonestuskava. Aiandi perspektiivne saak. Perspektiivne jahiloomade arv aastaks 2000.
3. perspektiivi (3. täh.) omav, (heade) tulevikuväljavaadetega, perspektiivikas. Perspektiivne ravimuda leiukoht. Perspektiivne agrotehniline võte, uurimissuund, ravimeetod. Uus perspektiivne ehitusmaterjal, kartulisort. Turba kasutamist aianduses peetakse väga perspektiivseks. Forellikasvatus osutus perspektiivsemaks majandusharuks, kui esialgu arvata võis.

pihaline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi pihta, keskkohta omav
▷ Liitsõnad: kitsa|pihaline, laia|pihaline, peene|pihaline, saledapihaline.

piiline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› piisid [1] omav
▷ Liitsõnad: hõreda|piiline, tihedapiiline.