|
Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud |
Leitud 1 artikkel
oma|voliline ‹-se 5› ‹adj›
1. ebaseaduslik, lubamatu, meelevaldne; vägivaldne; oma tahet peale v. läbi suruv, teiste vastu hoolimatu, võimutsev. Omavoliline töölt lahkumine. Omavoliline maakasutus, metsaraie. See oli omavoliline tegu, samm. *Niisugune kangekaelne ja omavoliline ta oli, et ta ei pannud mikskiks Pärtli keeldu ja tahet. P. Vallak.
2. van iseseisev, sõltumatu, vaba. *Nii langes Tartu aastal 1224 ja temaga kustus eestlaste omavoliline elu. J. Hurt.
|
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
|