[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

omistama ‹37›

1. midagi kellelegi v. millelegi omaseks v. kuuluvaks arvama, kellegi v. millegi omaks pidama. Erilist tähtsust omistati ilmavaatlustele. Gutenbergile omistatud trükis osutus veidi hilisemasse ajajärku kuuluvaks. Ärge omistage mulle sõnu, mida ma öelnud pole! Kalliskividele on omistatud maagilisi tähendusi. Rahvasuu omistab rebasele kavaluse, hundile rumaluse ja ahnuse.
2. omaks andma v. määrama (soovitatavam kasutus: andma). Asulale omistati linna õigused. Kellelegi omistati (au)nimetus, teaduskraad, autasu.