[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

otsekohe ‹adv›

1. kohe, jalamaid. Tema lahkumist märgati otsekohe. Otsekohe oli vaja teele asuda. Nad hakkasid oma kavatsusi otsekohe teoks tegema. Tulge otsekohe, ärge viitke enam aega! Ei leidnud otsekohe parajat vastust. *Kuid otsekohe võidupalme / ei saa ka see, mis uus ja hea. A. Sang.
2. kõnek lausa, päris. Otsekohe vale see jutt ei ole. Otsekohe pärilikuks seda haigust ei peeta. Otsekohe sõprust meil polnud, aga vaenu ka mitte.
3. kõnek otseselt, vahetult. *See ei puutu küll otsekohe minusse, aga siiski.. O. Luts. *Eile sain juba esimese saadetise moodsaid tööriistu – otsekohe Inglismaalt tellitud. E. Vilde.
4. kõnek siiralt, avameelselt; kavaldamata, otse. Seda peaks kunagi ta käest otsekohe küsima. Niisugustest asjadest ei kõlba nii otsekohe rääkida. *Ma ütlen otsekohe, teie meeldite mulle.. M. Mõtslane. *Harilikult ta rääkis otsekohe, ümber äärte piirlemata. A. Kalmus.
5. kõnek otsesuunas, otsesihis. Alguses mine otsekohe, siis pööra paremale. Pilv liigub otsekohe meie peale. Tartusse on siit otsekohe 150 kilomeetrit. *.. seal paigas päike otsekohe pealae kohal seisab. O. W. Masing. *Hoia oma jalad otsekohe, et ma nad [= saapad] kätte saan.. A. H. Tammsaare.