[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

pahandama ‹37›

1. pahaseks tegema. Tüdruku väljakutsuv käitumine pahandas vanainimest. Direktorit ei või (ära) pahandada. Sellest uudisest oli ta hingepõhjani ära pahandatud. *.. ta ei tahtnud [söömist] pooleli jätta ja sellega pererahvast pahandada. F. Tuglas. *Aga ükski asi ei pahanda tõstjat meest nii hirmsasti, kui tõstetud heinte tagasilangemine. E. Oja.
2. pahane olema, pahaseks saama, seda ka sõnades väljendama. Mehed pahandavad selle üle, et neid nii vara välja aeti. Karjak pahandas, et transportöör alalõpmata jukerdab. Kuidas sa pahandad nii väikese lapse peale! Iga väikese asja pärast ei tohi pahandada. Ega sa ei pahanda, kui ma sult midagi küsin? Ärge pahandage, doktor, et ma teid jälle oma hädadega tülitan! *Ei hakanud vaidlema – tühja kah, teine ainult pahandab, kui näitad välja, et ei usu ta juttu. V. Beekman.
3. kurjustama, tõrelema. Õpetaja pahandas süüdlastega. Lapsed said ema käest (kõvasti) pahandada. Maja tagant kostis pahandavaid hääli. Tädi pahandab, et teeme põrandale poriseid jälgi. Kodus eriti ei pahandatudki hilise kojutuleku pärast. Mitu korda sain päris korralikult pahandada, et niisama ringi hulgun. „Mis sa muudkui õpetad!” pahandas Laine. „Ära õienda!” pahandasin vastu. || piltl (lindude häälitsuse kohta). *.. kukk pahandab pennilt: tot-tot-tot. L. Hainsalu. *Veel häirib minu tulek kaht tüsedat kormorani, needki lendavad valjusti pahandades minema. V. Maavara.