[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

pelgama ‹peljata 48›
kartma
1. hirmu (v. hirmusegust muret) tundma; mitte julgema v. söandama midagi teha. Pelgama hakkama, lööma. Metsloomad pelgavad inimesi. Pelgab hunti, kurja koera. Kas sa tonte sugugi ei pelga? Poiss pelgab võõraid. Seda meest pole vaja peljata. Mis sa sest Jürist pelgad! Ega koer kallale tule, pelgab keppi. Laps pelgab pisut, veidi, hirmsasti pimedust, äikest. Ta ei pelga kedagi ega midagi. Surma, verd, haigusi pelgama. Pelgab nagu jänes iga krabinat. Tulge kaasa, ärge peljake! Tihenev hämarus pani poisid pelgama. Ära sõida nii kiiresti, ma pelgan. Ma pelgasin meie esimest kohtumist. Minu pärast ära pelga, ma saan hakkama. Pelgab lähemale minna. Pelgas õpetajat küsimustega tülitada. Ta näeb halb välja ja pelgab end teistele näidata. Jäi nagu peljates ukse juurde seisma. *Mida ta onu Teodori juures pelgas, seda ta päris selgesti ei teadnud. E. Krusten.
2. midagi ebameeldivaks pidama ning võimaluse korral vältima. Üksijäämist, seltskonda pelgama. Ebameeldivat jutuajamist pelgama. Me ei pelga tööd ega vaeva. Ta vist pelgab pikka reisi ette võtta.
3. midagi halba v. ebameeldivat arvama v. oletama. Pelgan, et loodad asjata. Kõik läkski nii, nagu ema pelgas. *„Mis sa tahtsid mulle ütelda, Milli?” – „Sedasama, mida sa praegu pelgad.” H. Sergo.
4. millegi suhtes tundlik, vastuvõtlik olema; midagi mitte taluma. Öölinnud pelgavad päevavalgust. Sääsed pelgavad suitsu. *„Lähme kambrisse või?” – „Kui on seesugune asi, et pelgab päeva ja taevast...” A. Mälk.