[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

poetama ‹37›

1. midagi kuhugi märkamatult, vargsi panema, pistma v. langeda, kukkuda, pudeneda laskma. Tüdruk poetas käe poisile pihku. Poetab raha oma taskusse. Kiri on ukse vahele poetatud. Keegi on võtmed paberite alla poetanud. Poetas endale midagi hõlma alla. Mees poetas suitsukoni põrandale, maha. Kiivitaja poetab munad põlluvakku. Laps poetas palli käest. Värisevad käed poetavad taldriku maha. Poetas kurvastusest paar pisarat. Roos poetab õiehelbeid. Puud on lehed poetanud. | piltl. Hämarus poetab varje. Buss poetas maha üksiku reisija.
2. puistama; pudistama, pudendama. Poiss poetab kanadele teri, leiba. Kaladele poetati saiatükikesi. Pilv poetab lund. Riiete vahele on naftaliini poetatud. Poetage supisse juustu.
3. teri viljapeadest, seemneid kaunadest, marju vartest eraldama, lüdima. Herneterad poetatakse (välja). Lapsed poetasid kausitäie ube. Rukkipeadest poetatud terad. Korjajad on jõhvikavarred pooltühjaks poetanud.
4. ‹koos enesekohase asesõnaga› märkamatult, tasahilju kuhugi minema, pugema, lipsama, istuma vms., poetuma. Poetab end tuppa, nurka, uksest välja. Võõras on end teiste hulka poetanud. Taat poetas enese pinginurgale. Tahtis end salaja laevale poetada. *.. jalgratas on odav, temaga on lihtne ennast edasi poetada. J. Kangilaski.
5. põgusalt, möödaminnes, tagasihoidlikult midagi lausuma, vahele ütlema, märkima. Poetab mokaotsast midagi vastuseks. Poiss ei poetanud juhtunust sõnagi. Ta poetas küsimuse ja oli jälle vait. Poetasin ka sõna sekka. Memm poetas jutu hulka murdesõnu. Nagu juhuslikult poetatud märkus, vihje. „Ära rabista,” poetas õpetaja sõbralikult. *Ikka leidub mõni, kes poetab vestlusse naljasõna, koomilise võrdluse, rabava paradoksi. L. Soonpää.