[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

poolik ‹-u 2›

1. ‹adj› pooleks tehtud v. läinud; poole peal olev, poolest saadik täis. Poolik telliskivi. Ta tõi lauale pooliku leivapätsi. Poolik võileib, sigaret. Poolik tass teed. Poolik veepang. See pudel on poolik.
2. ‹adj› mittetäielik; ebapiisav; mittetäisväärtuslik. Pooliku personaliga töötav restoran. Ta heitis kirjale pooliku pilgu. Poolikud nõudmised, poolik lahendus. Poolik tõde. Eeskirjade poolik täitmine. Mu rõõm jäi poolikuks. Tunneks ta selle vastu poolikutki huvi. Pooliku haridusega insener. Olen elanud poolikut elu. *Sain aru, et otorinolarüngoloog ilma suurkirurgilise oskuseta sellel piiralal oleks poolik eriarst. J. Ennulo. || lõpetamata, pooleli olev. Poolik maal. Poolikuks jäänud kiri. Te jätsite lause poolikuks. Maja on alles poolik.
3. ‹s› ‹hrl. liitsõna järelosana› pool. *Sinu hoolikalt peidetud rinnad / on kui mahlase klaasõuna poolikud.. H. Visnapuu.
▷ Liitsõnad: saia|poolik, võileiva|poolik, õunapoolik; hommiku|poolik, õhtupoolik.
4. ‹s› kõnek pooleliitrine pudel alkohoolset jooki, hrl. viina. Teeme ühe pooliku. Uus poolik toodi lauale. Nad on terve pooliku konjakit ära joonud. Anna toruparandajale poolik. Ta läks poodi pooliku järele.
5. ‹s› van poole tündri suurune tünn v. vaat. *„Mis need siin...?” lööb ta vee äärde kantud korvid ja poolikud jalaga laiali. B. Alver.