[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

rüüpama ‹rüübata 48›

1. sõõmu, lonksu, suutäit võtma; jooma. Teed, kohvi, piima rüüpama. Rüüpas sõõmu õlut, lonksu külma vett. Rüüpasin ainult tilgakese, suutäie. Rüüpas mehise sõõmu, tubli lonksu. Rüüpab pisut kannust, kruusist, kopsikust. Mehed rüüpasid kordamööda pudelist viina, puskarit. Tuli üle pange ääre rüübata. Rüüpas oma klaasi tühjaks. Rüüpab pikkamisi, nautides, mõnuga, väikeste lonksudega. Pudel on poolikuks rüübatud. Üks kruus oli poolik, teise pealt ei olnud veel rüübatud. Rüüpa pealt vähemaks, muidu loksub üle ääre maha! Rüüpasin oma kohvi mustalt, ilma kooreta. Rüüpas viina alla ja hammustas hapukurki peale. Vanamehed ajasid juttu ja rüüpasid õlut. Ta on õllekannust juba mõne hea janu rüübanud. Mehed rüüpasid pudelist jutule jätku. *Pereisa, -ema ja -poeg hakkasid puulusikatega suurest kausist auravat leent rüüpama. A. Rinne. | piltl. Paat rüüpas pardaga vett. *Juba rüüpas ruhe parras vett.. A. Kalmus.
2. kõnek (ohtralt) alkohoolseid jooke pruukima, napsitama. Läks kõrtsi rüüpama. Isa kippus ülemäära rüüpama. See mees on pisut rüübanud. Sai vähe rüübatud. Kui ta veidi rohkem rüübanud on, muutub ta väga jutukaks. Selle jama peale peab küll rüüpama! Täna Kustas rüübanud ei ole. Siin majas rüübatakse üsna tihti.

peale rüüpama
söömisel toidusuutäitele midagi vedelat kõrvale pruukima. Sõin võileiba ja rüüpasin pudelist piima peale. Toit oli kuiv, aga midagi peale rüübata ei olnud. *.. hapu kali juua ning kuivale toidule peale rüübata, et rutem alla läheks. A. H. Tammsaare.