[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

rahuldav ‹-a 2›

1. ‹adj› (enam-vähem) selline, millega võib rahul olla, mitte eriti hea, aga ka mitte halb, keskeltläbi kõlblik. Palk, töötasu oli üsna rahuldav. Rahuldav teraviljasaak. Rahuldavad ilmastikutingimused. Katsete tulemused on rahuldavad. Saksa keele rahuldav oskus. Haige seisund on rahuldav. Ma ei saanud temalt rahuldavat vastust. Selle nähtuse kohta ei osanud keegi rahuldavat seletust anda. Meeskond mängis alla rahuldava.
▷ Liitsõnad: eba|rahuldav, mitterahuldav.
2. ‹s› viiepallises hindamissüsteemis „puuduliku” ja „hea” vahelmine hinne (3), hrl. koolis. Õpilase tunnistusel oli ka mõni rahuldav. *.. ja jõuluks olid paaril poisil elukombed rahuldavad. V. Alttoa.
▷ Liitsõnad: mitterahuldav.