[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ruttu ‹adv›
suure rutuga, rutates, kiiresti, kähku, kärmesti. Töö edenes ütlemata ruttu. Aeg läheb ruttu. Mehed teevad ruttu minekut. Jõuame ruttu ehk veel poeski ära käia. Poiss õppis keele ruttu kätte. Ruttu ja ruttu liigutavad näpud sukavardaid. Jookseb nii ruttu, kui väsinud jalad võtavad. Tule ruttu siia! Jõmpsikas, ruttu puu otsast alla! Tehke ruttu, muidu jääme hiljaks! Kes ruttu sööb, see ruttu teeb. *Pillel Emaga on üksalati kiire: ruttu maast lahti, ruttu riidesse, ruttu lasteaeda, ruttu koju, ruttu sööma, ruttu magama. L. Hainsalu. || lühikese ajavahemiku möödudes, ilma pikemata, pea, varsti. Unustas oma pettumuse ruttu. Otsin tööd, mille eest ruttu palka makstakse. Talvine õhtu jõuab ruttu kätte. Harjusime uue korraga üsna ruttu. Nii ruttu poleks ma sellele mõttele tulnud. Sõidan homme Tartusse. – Juba homme! Miks nii ruttu? *Tahaksin siit ära, võimalikult ruttu ära.. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: ime|ruttu, ruttu-|ruttu, tulistruttu.