[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sõnnik ‹-u 2› ‹s›

1. põllumajandusloomade väljaheited (segus allapanuga), hrl. väetisena. Tahe 'allapanuga', poolvedel 'allapanuta' sõnnik. Hargitäis, koorem sõnnikut. Ajas, rookis laudast sõnnikut välja. Sõnnikut vedama (põllule väetamiseks). Sõnnikut laotama, sisse kündma. Laut on sõnnikut täis. Väike kari tegi, andis vähe sõnnikut. Loomad trambivad laudas virtsases sõnnikus. Loomadel kintsud sõnnikuga koos. Sõnnikuga väetatud maa. Stepialadel köetakse ahju kuivatatud sõnnikuga. Sõnnik on põllumehe kuld.
▷ Liitsõnad: hobuse|sõnnik, kana|sõnnik, lamba|sõnnik, lehma|sõnnik, linnu|sõnnik, looma|sõnnik, sea|sõnnik, veisesõnnik; kesa|sõnnik, kõdu|sõnnik, lauda|sõnnik, põletus|sõnnik, turba|sõnnik, vedelsõnnik; kunstsõnnik.
2. piltl midagi täiesti kõlbmatut v. väärtusetut; rämps, kõnts, sodi. Kaupmehena on ta aus: sõnnikut ta ostjatele kaela määrima ei hakka. Sõnnikuks määndunud loog. Hein puha kopitama läinud, loomad sellist sõnnikut ei söö. Torm oli võrkudesse paisanud igasugu sõnnikut. Ega temagi pole sõnniku pealt riisutud 'kõlbmatu, väärtusetu'. *Praegu on ju igast sõnnikust saanud härra ja suurnik .. A. Gailit. *Et pikne sind rabaks! Mis sõnnikut sa suust välja ajad! O. Jõgi (tlk).