[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

saatja ‹1› ‹s›

1. kedagi v. midagi saatev (1., 2., 4. täh.) isik (vm. olend). Postivaguni, tõlla saatjad. Vangide saatjaks oli mitu politseinikku. Pakkus peo lõppemisel end tüdrukule saatjaks. Ta on pime, ilma saatjata ei saa kuhugi mindud. Tema alaliseks saatjaks oli suur koer. Noormehel oli sadamas palju saatjaid. *Mamma Maigal oli vähe saatjaid. Lõikav tuul puhus matuseliste read veelgi hõredamaks. A. Beekman. | piltl. Mured ja hirm olid tal kogu elu saatjaks. || mingil muusikariistal saateks mängija. Külaline oli nõus laulma, kuid puudus klaveril saatja. Solist ja saatja olid selles esituses üheväärsed interpreedid.
▷ Liitsõnad: klaveri|saatja, vagunisaatja; mees|saatja, naissaatja.
2. (posti)saadetise lähetaja. Rahakaardi, paki, teate saatja. Kirjal puudus saatja aadress.
▷ Liitsõnad: kirja|saatja, sõnumisaatja.
3. raadio- v. televisioonisaatja. Häälestas oma aparaadi saatja lainele.
▷ Liitsõnad: kesklaine|saatja, lühilaine|saatja, ringhäälingu|saatja, ultralühilainesaatja.