[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sirutama ‹37›

1. keha v. kehaosa kõverdunud v. kõverdatud asendist sirgeks, sirgu ajama (ka pingest, kangestusest vabastamiseks); venitades sirgu ajama. Kartulivõtjad sirutasid selga. Töö käib, nii et pole mahti selgagi sirutada. Niitja sirutab pihta. Sirutab kauasest istumisest kangeks jäänud, kanget keha. Mees sirutas end aeglaselt püsti. Sirutas oma kõhetut keha, nii et kondid naksusid, raksusid. Sirutab kangestunud, roidunud liikmeid, väsinud konte. Ronis autost välja, vankrilt maha jalgu sirutama. Kõverdas ja sirutas sõrmi. Põlv lähendada rindkerele, seejärel jalg sirutada. Kõigepealt sirutage käed ette, siis kõrvale. Istus kännule ja sirutas jalad pikaks, laiali. Sirutas tugitoolis oma pikki jalgu. Haigutab ja sirutab jalad vastu lavatsit. Lapsuke ärkas ja sirutas ennast mõnuga. Sirutas, nii et voodi nagises. Kass sirutas end õige pikaks. Kukk sirutas tiibu 'lõi tiivad lahti'. *Nii jõudis päev, mil lambad ja loomad kästi välja lasta sõrga sirutama. R. Soar. || (taimede kohta). Tuul surub puude ladvad maadligi, aga jonnakalt sirutavad need end taas püsti. || (esemete kohta üldisemalt:) sirgeks tegema. *.. kui kodus oli õhtu pikk, siis võis ju korvi punuda, jalavarje lappida, vorstitikke vesta või pruugitud naelu sirutada. K. Saaber. *.. võttis kokkukägardatud mütsi ja hakkas seda käte vahel sirutama. O. Tooming.
2. kellegi v. millegi suunas, poole (võtmiseks, andmiseks, vaatamiseks vms.) sirgu, pikale ajama; ulatama. Sirutas tervituseks, hüvastijätuks, õnnitluseks, lepituseks käe. Sirutas käe paberite, järgmise sigareti, veiniklaasi järele. Sirutas käed lahkujale järele, tulijale vastu. Sirutas käe, et koera silitada. Rahvas sirutas ahastuses käsi taeva poole. Kerjus sirutas kätt möödujate poole. Peremees sirutas klaasi külalise poole. Sirutasin talle kirja lugemiseks. Sirutas suudluseks huuled. Kõik sirutasid kaelu akna poole. Sirutas kaela pikaks, õieli, et paremini näha. *Pall sirutas kaela aknasse, kuid ei küündinud nägema muud kui.. ratsu tagumikku ja tühja sadulat. J. Kross. *„A ja B,” ütlesin mina valjusti, aga õpetaja sirutas kõrva pikale ja küsis, et kas ma kõvemini ei jaksagi. A. Maripuu.
3. piltl mingis suunas sirguda, kõrguda, laiuda laskma. Tamm sirutab oksi üle katuse, aknasse. Tee kohale sirutavad oma jämedaid oksi põlised pöögid. Mäed sirutavad oma teravaid tippe taeva, kõrguste poole. Juba hakkab linn ennast ka siia kanti sirutama. Tee asfaltlint sirutab end pikalt läände. Otse meie vastas sirutab end järve kitsas poolsaar. *Väike hüppesild sirutab siin oma ahtakest hoolauda endiselt kutsuvalt vee kohale.. R. Vaidlo.
4. siruli, pikali heitma; lamama, pikutama. Mees sirutas end voodisse, sängi. Sirutas enese koduselt diivanile. Sirutasime end rohule, liivale pikali. Ase on valmis, siruta vähe. Hea on pärast tööd heintel sirutada.
5. kõnek (maha, siruli) lööma, virutama; lüües v. tulistades tapma. Sirutas kallaletungija külmavereliselt pikali. Sirutas vastase rusikahoobiga pikali maha. Tugev hoop sirutas mehe teadvusetult trepile. Vaat kui sirutan su selili nagu susirajaka! Lehm sirutas jalaga lüpsiku ümber. Haaras püssi ja sirutas röövli pikali. Selle kaheraudsega on mitu rebast pikali sirutatud. Vahepeal oli paugutatud ja mitu meest lumele maha sirutatud. Kuulid sirutasid vaenlasi hulganisti (surnult) maha. *..igatahes sirutas Luugus lapiti peoga Augustile risti üle huulte. E. Tennov. *Ja iga verelombi juurde oli tolmu sirutatud inimene, kes veel praegu oli jalul seisnud.. E. Vilde. || (haiguse kohta:) pikali (põdema) panema. Kange luuvalu sirutas ta nädalaks voodisse. *Enamasti sirutas ta [= merehaigus] naised ja lapsed maha, aga kord-korralt hakkas merega vilunud mehigi.. haigeks jääma. E. Vilde.
6. kõnek väljendab tegevuse hoogsust v. intensiivsust. a. (kiiresti käimise kohta). Kuhu te sirutate? Poisid, sirutame minema! Kõik sirutasid samme õnnetuspaiga poole. *Oma kütisammu sirutades jõudis ta varsti onni manu.. N. Baturin. b. (muu tegevuse kohta). *Seepärast ma siis tulin, et sirutan valmis pisut aeda... A. Mälk.

[kellelegi] abistavat kätt sirutama vt käsi

koibi välja sirutama vt koib

kätt [millegi] järele (välja) sirutama vt käsi

sõrgu välja sirutama vt sõrg

välja sirutama

1. kusagilt, millegi seest v. varjust esile sirutama. Laps sirutas käe, jala teki alt välja. Avas akna, sirutas välja ühe jala, siis teise ja oligi aias. Ruttu, ruttu, siruta aga jalad kõhu alt välja! (kedagi kiiremini liikuma sundides).
2. (venitades) sirgu ajama. Sirutas bussis jalad vahekäiku välja. Sirutas jalad nii pikalt välja kui sai. Põlv lähendada rindkerele, seejärel jalg välja sirutada. Lähteasend kõhulilamang, käed üle pea välja sirutatud. Sirutage sõrmed välja. Koer lebas maas, käpad imelikult välja sirutatud. Kõigepealt sirutage ennast varvastele tõustes välja, siis lõdvestage. Kois ei saa ennast korralikult välja sirutada. Sirutas ihuliikmed mõnusasti teki all välja. Kui kõht täis söödud, sirutati kered välja. Juba mitu ööd pole saanud konte korralikult välja sirutada. || (tiibade kohta:) laiali ajama. Kukk sirutas tiivad välja.
3. kellegi v. millegi poole sirutama, et võtta, anda, ulatada vms. Sirutas käe teretuseks, tervituseks välja. Sirutas käe välja, et apelsini võtta. Kerjuse väljasirutatud käest oli raske mööda minna.