[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sulane ‹-se 4› ‹s›

1. palga eest (hrl. põllutöödel) töötav meessoost maatööline. Peremehed, sulased ja vabadikud. Jüripäevast palgati, võeti tallu sulane ja tüdruk. Suuremates taludes peeti mitut sulast. Tule mulle sulaseks! Teenis talus sulasena. Laisk, tubli sulane. Muinasjutt rikkast peremehest ja vaesest sulasest. Ta on oma venna palgata sulane. Ordurüütlid ja nende sulased. Mõisnike kannupoisid ja sulased. Parem põrgus peremees olla kui taevas sulane. Kõht on isand, sina tema sulane. *Aga kui kasvad suuremaks, siis lööd sulaseks ja saad palga juba omale. R. Roht.
▷ Liitsõnad: aasta|sulane, aeru|sulane, kala|sulane, mõisa|sulane, mõrra|sulane, paadi|sulane, palga|sulane, pool|sulane, põllu|sulane, talu|sulane, teosulane; noor|sulane, vanasulane; mõõga|sulane, rae|sulane, ratsa|sulane, sõjasulane.
2. teener, abiline; kuulekas käsilane. Issanda truu sulane. *Jeesuse kui Jumala sulase kõrval seisavad Tema järelkäijad ja tunnistajad läbi aegade – kuni meie endini. T. Paul. *Ka oma õpetajaid pidavat nemad [= rahvas] mõisniku sulasteks ja usaldus nende vastu olevat väga väike. J. Pärn.
▷ Liitsõnad: jumala|sulane, põrgusulane vrd saapasulane.