[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tõendama ‹37›
millegi tõesust, tõelevastavust kinnitama v. näitama. a. (ametlikult; millegi kohta tõendit v. tõendeid esitades). Tõendas raha vastuvõtmist allkirjaga. Kohtualuse süü on tõendatud. Tunnistajad tõendavad, et õnnetus juhtus jalakäija süü tõttu. Võin tõendada oma kohalviibimist. *Polnud ta ka nõnda noor, et oleks autoga pidanud elus edasijõudmist tõendama. O. Kruus. b. väitma, et miski on tõsi; rõhutavalt, veenda tahtvalt kinnitama. Õngemehed võivad tõendada, et kümmekond aastat tagasi oli jões kalu küllalt. Poiss tõendas, et nägi tonti omaenda silmaga. *„Jaa. Ilma tööta ei saa nööpnõela ega niidijuppi, tuletikku ega piimatilka!” tõendas onu August. H. Pukk. *Pühapäeva õhtupoolel tuli ka onu jõele ja lubas ise Arno käsile võtta, nagu ta onunaisele tõendas. J. Parijõgi. c. millegi paikapidavuse v. olemasolu tõendiks olema; millestki tunnistust andma, millelegi osutama, midagi näitama. Süüd, süütust tõendavad asjaolud. Isikut, haridust, ametit tõendav dokument. Kauba päritolu tõendavad dokumendid. Dokumendi ehtsust tõendab pitser. Kõne tõendas, et esinejal on ka oraatorlikke andeid. Värsked jäljed liival tõendavad, et keegi on siit äsja läinud. Näitus tõendas meie tarbekunsti kõrget taset. Teos tõendab autori head rahvaluuletundmist. *Vikati leid tõendab, et siinsed asukad tegelesid maaviljelusega. L. Varblane.