[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tõmbuma ‹37›

1. tahapoole liikuma (astuma, nihkuma vms.), eemalduma, taanduma vms.; kuskile eralduma. Tõmbusin aknast eemale. Lapsed on vaikselt nurka, teiste selja taha tõmbunud. Tõmbub teise tuppa puhkama. Isa tõmbus oma kabinetti töötama. Laps tõmbus põõsa varju (peitu). Nädalavahetuseks tõmbuvad kõik oma nelja seina vahele. Karu tõmbus kartlikult tagumisse puurinurka. Tigu tõmbus oma karpi. *Aga teised valivad eraldumise, tõmbuvad kuskile maakolkasse või mägedesse või kloostritesse. Ü. Mattheus. || piltl endasse sulguma, iseloomult, käitumiselt kinniseks muutuma (hrl. koos enesekohase asesõnaga). Mees muutus süngeks ja tõmbus endasse. Mure sundis teda endasse tõmbuma. Võõrdus teistest ja tõmbus iseendasse. Koolipõlves oli ta arglik ja enesesse tõmbunud. Tüdruk jäi vaikseks ja tõmbus oma kesta.
2. (magnetismi vm. külgetõmbejõu mõjul toimuva liikumise kohta). Kõik kehad maailmas tõmbuvad üksteise poole. Kuu tõmbub Maa poole. Samanimelised laengud tõmbuvad (omavahel), erinimelised tõukuvad.
3. (märgib asendi v. seisundi, olukorra muutumist); kiskuma. a. (näoilme, keha v. selle osadega toimuvate muutuste kohta). Nägu tõmbus naerule, muigele, irvele, mossi, nutuseks, virilaks. Huuled tõmbusid põlglikult prunti. Laps tõmbus näost tulipunaseks. Naise nägu tõmbus pilve. Koosolijad tõmbusid tõsiseks, morniks, süngeks. Silmad tõmbuvad ereda valguse käes kissi. Pilk tõmbus uduseks. Silmad on niiskeks, märjaks tõmbunud. Isa kulm tõmbus kipra, kortsu. Ta on vanadusest kühmu, küüru, kööku, köötsi tõmbunud. Mees tõmbus külmast kössi. Selg, turi on vimma tõmbunud. Vasak jalg tõmbub krampi. Vanainimese sõrmed hakkavad konksu, kõverasse tõmbuma. Solvumise peale tõmbusid tal käed rusikasse. Lihased tõmbusid pingule. Näonahk on kortsu, krimpsu tõmbunud. Juuksed on hakanud halliks tõmbuma. Käed tõmbusid külmast siniseks. Surnu on kangeks tõmbunud. Otsaesine, pealagi, selg tõmbus higiseks. Sõdur tõmbus valveseisangusse. Haige tõmbus valust kõverasse. Siil tõmbus kerra. Kännul lamab rõngasse tõmbunud rästik. Kass tõmbub küüru. Hobuse kõrvad tõmbusid ligi pead. *Ainult korraks tundus tal kurk nagu umbe tõmbuvat ja ta pidi mitu korda kuivalt köhatama .. M. Raud. b. (elutute objektide, esemete, nähtuste kohta). Märjad lauad tõmbusid kuivamisel kaardu. Kasetoht tõmbus põledes krussi. Filmiriba tõmbub rulli. Aknad, prilliklaasid tõmbusid uduseks. Puhus hea tuul ja puri tõmbus pingule. Verivorstid on mõnusasti krõbedaks tõmbunud. Niiskeks tõmbunud sool, suhkur. Tammepakud tõmbuvad vees seistes täiesti mustaks. Kollakaks tõmbunud paber. Roheliseks tõmbunud vasknõud. Ühe nädalaga on õuemuru roheliseks tõmbunud. Pihlakad tõmbuvad punaseks. Varjud tõmbuvad tumedamaks. Põhjataevas tõmbub heledaks, selgeks. Taevas on pilve tõmbunud. Ilm tõmbub jahedaks, järjest külmemaks, vihmale, kuivale. Pikkamisi tõmbub päev õhtule. Tuul tõmbus kagusse. Ring tõmbus põgeniku ümber koomale. *Veri hüübis samas, tõmbudes mustaks koorikuks .. L. Merzin. | ‹impers.› Juba hakkab õhtusse tõmbuma. Akna taga tõmbus hämaraks. Iga minutiga tõmbub pimedamaks. Õhtul tõmbus veidi jahedamaks.

kinni tõmbuma
sulguma. Vesiroosi õied tõmbusid õhtuks kinni. Uks tõmbus nina ees kinni.

kokku tõmbuma

1. krampi, kõverasse, kössi, koomale tõmbuma, kokku kiskuma; (lihaste kohta:) kontraheeruma. Sõrmed tõmbusid valusasti kokku. Kõht tõmbus näljast kokku. Mehe kulmud tõmbusid pahameelest kokku. Lihased tõmbusid kokku ja lõtvusid taas. *Hansen tõmbus kokku, nagu oleks teda löödud .. A. Susi. | piltl. Süda tõmbub valust kokku.
2. mahult, mõõtmetelt kahanema. a. mahult kahanema; ant. paisuma. Kuivades tõmbub puit kokku. Kokku tõmbudes täht kuumeneb ja kiirgab heledamalt. Kui pinnas tõmbub kokku, siis hakkavad hooned vajuma. Mees on kogult nagu kokku tõmbunud. b. (silmaterade kohta:) ahenema. Silmaterad tõmbusid kokku. c. (riide, kiu vms. kohta). Riie, kleit tõmbus pesus kokku. Märg nöör tõmbub kuivades kokku. See koekiri tõmbub kokku, seepärast peab alumisele äärele silmuseid juurde kasvatama. d. piltl lühenema. *Ööd on juba vakamaa pikkused ning päevad tõmbuvad kartlikult kokku .. A. Gailit.
3. sulguma, kinni tõmbuma. Võililled tõmbusid kokku. Haav on küll pealt kokku tõmbunud, sees aga teeb miski veel häda. || (millegi ümber) kinni jooksma. Silmus tõmbus jala ümber kokku.

kõrvale tõmbuma

1. kõrvale astuma, nihkuma vms. Tõmbusin kõrvale, et teisi mööda lasta.
2. omal tahtel kõrvale jääma, osalemast loobuma, taanduma; tagasi tõmbuma. Tahaks poliitikast kõrvale tõmbuda. Ilmalikust maailmast kõrvale tõmbunud erak. Elust kõrvale tõmbunud inimene.

sisse tõmbuma
sissepoole tõmbuma. Patsiendil on rinnanibu sisse tõmbunud.

südame alt külmaks ~ õõnsaks tõmbuma vt süda

tagasi tõmbuma

1. tahapoole v. tagasi (lähtekohta) liikuma; taanduma, taganema. Jõudsin tagasi tõmbuda, enne kui koer lõrinal vastu väravat hüppas. Väed tõmbusid tagasi. Mutt tõmbus oma urgu tagasi. Käsi, mis sirutus mantli järele, tõmbus tagasi. Tulvavesi tõmbus pikkamööda jõkke tagasi. Maa tungib peale ja meri tõmbub tagasi.
2. aktiivsest elust eemalduma; kõrvale tõmbuma. Otsustas poliitikast, ühiskonnast, seltskondlikust elust tagasi tõmbuda. Kui vanust küllalt käes, tuleb tagasi tõmbuda. Pärast pensionile jäämist tõmbus ta tagasi oma maamajja.
3. tasemelt langema, raugema, järele andma. Külm tõmbus tasapisi tagasi.
4. (enda tagasihoidmise, talitsemise kohta). Mees ägestus, tõmbus aga kohe tagasi. Käratseja tõmbus tagasi ja muutus sõnadega ettevaatlikumaks.