[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tõug1 ‹tõu, tõugu 21› ‹s›

1. mingi kodulooma, kodustatud putuka vms. isendite kogum, mida iseloomustavad ühtne põlvnemine ning kodustamise ja pidamise kestel kujunenud ühesugused pärilikud omadused. Koduloomade tõud. Kohalik, parandatud tõug. Tõu kujundamine, täiustamine. Tori tõugu hobune. Orlovi tõugu traavel. Suur valget tõugu siga. Eesti punast tõugu veis, kari. Eestis kasvatatakse peamiselt kaht tõugu veiseid. Lehm, emis on head tõugu. Puhast tõugu, puhtast tõust loomad. Märasid ristati teist tõugu täkkudega. Linnukoerte, teenistuskoerte tõud. Ebamäärast tõugu koer. Mis tõugu see kass on? Karpkala tõud.
▷ Liitsõnad: hane|tõug, hobuse|tõug, kalkuni|tõug, kana|tõug, kassi|tõug, kitse|tõug, kodulooma|tõug, koera|tõug, küüliku|tõug, lamba|tõug, linnu|tõug, looma|tõug, mesilas|tõug, pardi|tõug, ratsahobuse|tõug, sea|tõug, tuvi|tõug, veisetõug; ilu|tõug, liha|tõug, muna|tõug, naha|tõug, peekoni|tõug, piima|tõug, villatõug; kultuur|tõug, maa|tõug, sega|tõug, stepitõug.
2. pärilike omaduste v. etniliste tunnuste poolest kokku kuuluvad inimesed; sugu; teat. liik (inimesi, rahvast). Ta on talupoja, matsi tõugu. Minia ei ole meie tõugu, on võõrast tõugu. Tüdruk oli oma ema tõugu: saleda keha ja sihvakate säärtega. Tema kehahoiakust ja kõnnakust on märgata Martensite tõugu. Üks esiisadest olevat meresõitjate tõust olnud. Mees on ehtsat eesti tõugu. Saarlased on hoopis teist tõugu kui mandriinimesed. Tugevat, kanget tõugu rahvas. Teda peeti alamat tõugu inimeseks. Pisut äkilist tõugu naine. Ma olen sellist tõugu, et söö, palju tahad, paksuks ei lähe. Nad on rügajat tõugu mehed. Ta pole jutumeeste tõugu. On seda tõugu naisi, kes kõike teha oskavad. On tekkinud uus tõug inimesi. Teadlased on üks visa tõug. *.. juba muiste olnud mäeharja pärgav põlishiis .. soome tõugu hõimudele püha. L. Meri. *Jutuvadamise suhtes oli Marie väga naiste tõugu .. R. Janno. || van (inim)rass. *Mustad ja kollased tõud moodustavad aga tegelikult suurema osa inimkonnast. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: inim|tõug, rahvatõug.
3. (esemete, nähtuste jms. kohta:) liik, sort, laad. Vanaemal on kaht tõugu teesid, raudrohust ja kummelist. Mehe ilu on hoopis teist tõugu kui naise oma. *.. mida jättis puudu kuum leil, seda tegid tasa mitut tõugu pudelid. A. H. Tammsaare.

tõug2 ‹tõu, tõugu 21› ‹s›
suvivili, tõuvili. Tõugu (maha) tegema, kokku panema, koristama. Taludel on tõug koos. *Aga tõug kasvatas vihmaga aina kõrt ja raiskas sellele oma jõu. M. Metsanurk.