[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

teinekord ‹adv›

1. mõnikord, vahel, vahetevahel. Naise hädaldamine ajas mehe teinekord päris vihale. Ta loeb lehti ja võtab teinekord raamatugi kätte. Teinekord jookseb igasuguseid mõtteid peast läbi. Juhtus teinekord sedagi, et sai liigne pitsike võetud. Öösel teeb kraadi või kaks, teinekord isegi neli-viis külma. Poiss kolab päevad läbi ringi, ei tule teinekord söömagi. *.. see noor, alati heatujuline mees võis teinekord, kui tarvis, ka raksatada. A. Hint. || ‹koos adverbiga mõnikord v. kord› olukordade vaheldumist näidates. Mõnikord on ta leebe ja rahulik, teinekord aga muutub täiesti talumatuks. Kord on tal pahandusi õpetajatega, teinekord vanematega.
2. (mõni) teine kord, järgmine kord, edaspidi; kunagi. Paras talle, olgu teinekord targem. Ma teinekord enam ei tee. Onu lubas talle veel teinekordki kommi tuua. *Täna pääsesid sa eluga, aga teinekord ei tea, kuidas sellega on .. R. Roht. *Mart heitis käega. Heitis see- ja ka teinekord. V. Saar.