[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aatomi|seen
kõnek tuumaplahvatusel tekkiv seenekujuline radioaktiivne pilv. Aatomiseen Hiroshima kohal.

abstsess ‹-i 21› ‹s›
med vet mädanik, põletiku tagajärjel kudedes tekkiv piiratud mädakogum. Naha, nahaaluse koe abstsess.
▷ Liitsõnad: aju|abstsess, kopsuabstsess.

aktiiv|muda
biol reovete bioloogilisel puhastusel õhustusbasseinis tekkiv mikroorganismiderikas muda

anti|keha
biol med organismis antigeeni mõjul tekkiv kaitseaine, kaitsekeha, immuunkeha

bio|gaas
orgaanilise aine käärimisel tekkiv peam. metaanist ja süsinikdioksiidist koosnev gaas. Biogaasiga kütma.

blastomeer ‹-i 21› ‹s›
biol munaraku korduval jagunemisel tekkiv rakk, lõigustusrakk

dekompressioon ‹-i 21› ‹s›

1. ka tehn rõhukadu (näit. sisepõlemismootori v. kolbkompressori silindris); rõhu alandamine
2. med õhurõhu järsu langemise tagajärjel tekkiv haiguslik seisund

dekstriin ‹-i 21› ‹s›
keem tehn tärklise hüdrolüüsi vaheproduktina tekkiv süsivesikute segu, mida kasutatakse liimainena ning apretina

depressiooni|lehter
geol vee väljapumpamisel tekkiv põhjavee pinna nõgusus

eba|liiges
med luumurru halva paranemise korral tekkiv luuotste püsiv liikuvus

eksanteem ‹-i 21› ‹s›
med peam. nakkushaiguste v. allergia puhul nahale tekkiv lööve

eksogeenne ‹-geense 2› ‹adj›

1. biol väljaspool tekkiv v. tekkinud, väljastpoolt pärinev, välis-. Eksogeensed ärritajad. Eksogeenne nakkus satub haavasse väliskeskkonnast.
2. geol maakoore pinnal toimiv v. asetsev. Eksogeensed jõud, tegurid. Eksogeenne maardla.

elastsus|jõud
füüs keha deformeerimisel tekkiv välisele jõule vastupidine jõud

elektri|kaar
el gaaslahenduse puhul elektroodide vahel tekkiv eredalt helendav kaar, Volta kaar

elektri|säde
el lühiaegsel gaaslahendusel tekkiv helendus

elektri|väli
el elektrilaengute mõjul tekkiv ja neid mõjutav väli, osa elektromagnetväljast

endogeenne ‹-geense 2› ‹adj›

1. biol med organismis endas tekkiv v. tekkinud, seestpoolt pärinev, sisemistest põhjustest tingitud. Endogeenne nakkus.
2. geol Maa sisemuses toimiv, sealt pärinev, sise-. Endogeensed jõud, tegurid, mineraalid.

eskapism ‹-i 21› ‹s›
psühh kriisi vm. seisundi korral tekkiv kaitsereaktsioon, põgenemine elu tõelisuse eest kujutlusmaailma. Langes eskapismi.

esmane ‹-se 4› ‹adj›
esimene, primaarne. a. ajaliselt esimene, millegi esimeseks astmeks olev, esimesel astmel tekkiv v. toimuv; algne, lähte-. Esmane tuberkuloosikolle. Tooraine esmane töötlemine. Materialistid tunnistavad esmaseks mateeria, idealistid vaimu. b. tähtsuselt kõige esimene, peamine. Esmased sugutunnused. Esmane nõue, tingimus, kohustus. Kõige esmasemad eluvajadused, elatusvahendid. Rahvusparkide esmane ülesanne on looduse kaitse. *Augusti esmaseks peremeheuhkuseks oli [hobune] Näsu. E. Tennov.

ester ‹-tri, -trit 2› ‹s›
keem alkoholi ja happe reageerimisel tekkiv orgaaniline ühend

fermentatsioon ‹-i 21› ‹s›
biol käärimine, eriti taimse tooraine (näit. tubaka, teelehtede) töötlemisel tema oma fermentide toimel tekkiv käärimisprotsess

fluoroos ‹-i 21› ‹s›
med (joogi)vee liigsest fluorisisaldusest tekkiv luustiku (eriti hammaste) haigus

fosfor|hape
keem viievalentse fosfori oksiidi ja vee vastastikusel toimel tekkiv hape

fosgeen ‹-i 21› ‹s›
keem ründemürk, vingugaasi ja kloori ühinemisel tekkiv lämmatav värvitu gaas

foto|sensibilisatsioon
med mõnede keemiliste ühendite toimel tekkiv naha ülitundlikkus valguse suhtes

gumma ‹6› ‹s›
med süüfilise puhul tekkiv kasvajataoline sõlmjas sidekoemoodustis

haava|kude
bot elaval taimel vigastuse kohal tekkiv kaitsekude

heina|palavik
med kõrreliste õietolmu toimel tekkiv ülitundlikkuse seisund

hepariin ‹-i 21› ‹s›
füsiol farm kudedes tekkiv vere hüübimist takistav ühend

hingamis|kahin
kopsudes hingamisel tekkiv kahin

hormoon ‹-i 21› ‹s›
füsiol sisesekretsiooninäärmetes tekkiv bioloogiliselt aktiivne aine, mis reguleerib ainevahetust ning organismi talitlusi ja protsesse, sisenõre, inkreet. Ajuripatsi, kõhunäärme, neerupealise hormoonid. Hormoonide vaegus, üleküllus. Kilpnääre valmistab mitut hormooni.
▷ Liitsõnad: kasvu|hormoon, suguhormoon.

huile ‹huilge 18› ‹s›
ühekordne huilgamine; huilgamisel tekkiv heli. Laeva huile. Mets rõkkas jahisarve huiletest. Kuusikust kostis öökulli huile. *..kõlas uus huile Pipilt, kes juubeldades tõstis maast tühja niidirulli. V. Beekman (tlk).

huum|valgus
el huumlahendusel tekkiv valgus

hõõrde|soojus
hõõrdumisel tekkiv soojus

hõõrdumus ‹-e 5› ‹s›
med hõõrdumise tagajärjel tekkiv naha pindmiste kihtide vigastus

hääl ‹-e, -t 34› ‹s›

1. (inimese kohta:) häälekurdude võnkumise tagajärjel tekkiv heli kõnelemisel, hüüdmisel, laulmisel. Noore naise, vana mehe hääl. Hääle kõrgus, valjus, tämber. Mahe, pehme, meeldiv, õrn, armas hääl. Kile, kriiskav, räme, kare, kähe, kähisev, kärisev hääl. Vaikne, nõrk, tasane, summutatud hääl. Tugev, kõva, selge hääl. Sõbralik, tuttav, osavõtlik, osavõtmatu hääl. Hääl on alandlik, kartlik, hädine. Häält muutma, moonutama, väristama, kaotama. Häält kõrgendama, madaldama, tasandama, alandama. Laulis valju häälega, valjul häälel. Naeris suure, täie häälega, suurel, täiel häälel. Kõneles poole häälega, poolel häälel, värisevi hääli. Vastas liigutatud, kõlatul häälel. Ütles seda julge, mehise häälega. Toast kostis võõraid, erutatud, vihaseid hääli. Mart ajas teistega laial häälel juttu. Ta hääl kõlas rahulikult ja kindlalt. Hääl kippus kurku kinni jääma. Köhatasin hääle lahti, puhtaks. Hääl värises hirmust. Karjus oma hääle ära. Käskiva, kurja häälega mees. Mehe hääles oli kibedust. Nuttis suure häälega. Pisarad matsid ta hääle. Tundsin ta häälest, hääle järgi ära. Metsas võis hõisata niipalju, kui hääl võttis. Laps tegi hällis häält. *Loeti vaikselt ja häälega – endamisi ja teistele ette. M. Raud. *Maria kõneles lapsega rahulikult, häält tõstmata, nõudis korda ja kuulekust. L. Promet. || (laulmisel). Koolitatud, koolitamata hääl. Ilus, meloodiline, suure ulatusega hääl. Laulja hääl oli sügav, jõuline ja kandev. Enne esinemist peab hääle lahti laulma. Hoidsin oma häält, et koori soolopartiid laulda. *„Ma ei tea, kas mul üldse enam häält on,” ütles Liina, „aga proovime, vanasti ju natuke ikka laulsin..” E. Rängel.
▷ Liitsõnad: inim|hääl, lapse|hääl, mees|hääl, mehe|hääl, nais|hääl, naise|hääl, raugahääl; hõiske|hääl, jutu|hääl, kaebe|hääl, laulu|hääl, nutu|hääl, protestihääl; kurgu|hääl, nina|hääl, rinnahääl.
2. (loomade, lindude häälitsemise kohta). Mets oli täis loomade hääli. Ta matkis osavalt lindude hääli. Mesilaste sumin ja rohutirtsude saagimine – muid hääli polnudki. Hobu hirnub Hiiumaal, hääl on kuulda meie maale.
▷ Liitsõnad: linnu|hääl, loomahääl.
3. muu kuuldav heli, (loodus)müra üldse; esemete tekitatud heli. Öise metsa, suurlinna hääled. On kuulda mässava tormi häält. Suupilli, flöödi, karjapasuna, aisakellade hääl. Poiss ei saanudki pasunast häält kätte. Kohviveski tegi imelikku häält. Kaugelt kostis vabrikuvilede, kirikukellade hääl.
▷ Liitsõnad: loodus|hääl, tehishääl; pasuna|hääl, pilli|hääl, sarve|hääl, trompetihääl.
4. piltl arvamus-, tahteavaldus, nõuanne, käsk, hoiatus. Ajastu, rahva hääl. Võta kuulda mõistuse, tõe häält. Ta järgis oma sisemist, südametunnistuse häält. Üha jõulisemalt kostab maailmas hääli rahu kaitseks. *Kriitikud tõstsid häält [= avaldasid arvamust], aga mitte enam tema kasuks, vaid just vastuoksa. O. Luts.
▷ Liitsõnad: sise|hääl, südame|hääl, verehääl.
5. laulja v. muusikariista, ka lauljate v. pillirühma poolt esitatav partii, meloodia muusikateoses; vastav häälerühm kooris. Kolmele, kahele häälele loodud laul. Seade neljale häälele. Ta kirjutas partituurist hääled välja. Dirigent andis koorile hääle(d) 'häälepartiide algustoonid' kätte. Keegi võttis hääle üles ja teised ühinesid temaga. Esimest, teist, kolmandat häält laulma. Segakoori madalamad ja kõrgemad hääled.
6. ‹hrl. sisekohakäänetes› (muusikariista häälestuse kohta). Muusikariista häälde seadma, panema 'muusikariista häälestama'. Klaver on hääles, häälest ära. Ta ei saanud kuidagi võõrast pilli häälde. || kõnek (klaveri, oreli, harmooniumi helimehhanismi kohta). Vanal harmooniumil olid pooled hääled korrast ära.
▷ Liitsõnad: bassi|hääl, saate|hääl, soolo|hääl, tenori|hääl, viisihääl.
7. hääletamise teel avaldatud otsus; õigus hääletada. Otsustava, nõuandva häälega delegaat. Hääled langesid pooleks. Ettepanek sai kolmkümmend häält poolt ja kuus vastu. Mõlemad kandidaadid said ühepalju hääli. Anname oma hääle ülesseatud kandidaadi poolt. Igal valijal on üks hääl. *Hääled loetud, õnnitles juhataja kombekohaselt uut liiget.. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: poolt|hääl, vastuhääl.

höövli|laast
hööveldamisel tekkiv laast. Valged, õhukesed höövlilaastud. Höövlilaastudest ja saepurust plaat.

imestus ‹-e 5› ‹s›
imestamine; millegi ebahariliku, ootamatu v. mõistmatu tajumisel tekkiv tundmus, üllatus. Imestust tundma. Silmad imestusest pärani. Tal jäi imestusest suu lahti. Ei suuda oma imestust varjata. Paljud avaldasid imestust selle üle, kuidas asi nii hästi laabus. Minus äratas imestust mehe ootamatu ägedus. Kõik vaatavad teda imestusega. Poiss oskab teiste (suureks) imestuseks mitut keelt. Naabrite imestusel polnud piiri, otsa ega äärt. Suur on ema imestus, kui.. Luges teadet kasvava imestusega.

induktsiooni|vool [-u]
el juhet läbiva magnetvälja muutumisel tekkiv elektrivool

intellektuaal|omand
jur vaimse töö tulemusena tekkiv omand. Intellektuaalomandi õigused. Intellektuaalomandit kaitsma. Intellektuaalomandi liigid on autoriõigus ja tööstusomand.

interferoon ‹-i 21› ‹s›
med organismis tekkiv viirustevastane valk

iseeneslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
iseenesest tekkiv v. toimuv, spontaanne. Iseeneslik abort. Radioaktiivsete elementide aatomite iseeneslik lagunemine.

jooma|tõbi
med alkoholi pikaajalisel liigtarvitamisel tekkiv haiglane alkoholivajadus

juustund ‹-i 2› ‹s›
med tuberkuloossel kärbumisel tekkiv juustutaoline mass

jäide ‹jäite 18› ‹s›
meteor allajahtunud vihma- v. udupiiskade jäätumisest tekkiv (õhuke) jääkiht maapinnal ja esemetel; (maapinnal ka:) kiilasjää

jää|purikas
tilkuva vee külmumisel tekkiv koonusjas moodustis. Katuseräästas ripuvad jääpurikad. Jääpurikad sulavad, tilguvad. Miina oli Antsu vastu külm kui jääpurikas.

kadaka|suits
tooreste, okastega kadakaokste põletamisel tekkiv suits. Nõusid suitsutati enne õlletegu kadakasuitsuga.

kaevandus|gaas
mäend kivisöe-, soola- jt. kaevandustes tekkiv peamiselt metaanist koosnev gaas. Kaevandusgaasi plahvatus.

kahin ‹-a 2› ‹s›

1. millegi liikumisest v. kergest kokkupuutest tekkiv vaikne kõlatu ühetooniline heli. Riiete, siidi, mantli, kleidi kahin. Kõrkjate, rohukõrte, põhu, heinte, puulehtede kahin. Kahinal lendas üle tee lind. Kerge kahinaga jooksid lained rannale. Avatud aknast kostis vihma uinutavat kahinat. Tuule kahin puulatvades. Priimuse kahin. Magnetofonil jooksis nõrga kahina saatel kulunud lint. Hingas kuuldava kahinaga. Vähem kui kahin sundis teda ringi vaatama. *.. süldipada tõusis just praegu keema ja kargas üle ääre, nii et auru ja kahinat oli, nagu visataks leili. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: hingamiskahin.
2. paljude inimeste elevusest, sosistamisest, vaiksest jutusuminast tekkiv nõrk müra. Klassist käis läbi lõbus kahin. Kerge kahin lendas üle tribüünide. „Ta tuleb, ta tuleb,” käis kahin läbi rahvahulga. Kui ma sisse astusin, tekkis, tõusis saalis kahin.
▷ Liitsõnad: naeru|kahin, nutu|kahin, pahameelekahin.
3. ärev sagimine, õiendamine, kihin-kahin. See oli suur uudis: kogu küla oli kahinat täis. *Suurt kahinat tõi Purila sõjaleeri ja kogu mõisa ühel päeval kindralkuberner vürst Suvorovi sinnatulek Eestimaa kuberneri von Grünewaldi saatel. E. Vilde. *Majas valitses ka liig elav talitus, kihin ja kahin, treppidest jooksmine ja kõndimine. E. Aspe.

kaitse|pidurdus
füsiol närvisüsteemi ülepingutuse vältimiseks tekkiv pidurdusseisund. Väsimuse puhul tekib ajukoores kaitsepidurdus.

kaltsium|hüdroksiid
keem kaltsiumoksiidi veega reageerimisel tekkiv aine, kustutatud lubi

karamell ‹-i 21› ‹s›

1. suhkru kuumutamisel tekkiv pruunikas siirupitaoline mass
2. suhkrust ja tärklisesiirupist valmistatud kõva kompvek, karamellkompvek. Täidisega karamellid. Laps lutsutas karamelle.
▷ Liitsõnad: marja|karamell, puuvilja|karamell, pähklikaramell.

katt1 ‹katu 21› ‹s›
med vet haiguste puhul suuõõnes (keelel, suulaemandlitel) v. mujal tekkiv valkjas kiht. Keel on maokatarri puhul kaetud valkjashalli katuga. Öö jooksul koguneb hammastele valkjas limane katt.

kaubalis|-rahaline
maj kauba ja raha kaudu tekkiv, kauba ja rahaga seostuv. Kaubalis-rahalised suhted.

keemis|vaht [-vahu]
keemisel vedelikule tekkiv vaht

kemo|luminestsents
füüs mõnes keemilises reaktsioonis tekkiv luminestsents

kidi ‹11› ‹s›
sõrmede pingutava töö tagajärjel tekkiv sõrmede, käelaba ja käsivarre kõõlusetuppede põletik, nari. Tal on kidi käe sees.

kihin ‹-a 2› ‹s›

1. vedeliku mullide ajamisest, hõõrdumisest, liikumisest vms. tingitud terav, sihisev kahin. Soodavee kihin. Tuiskava lume kihin. *.. kuulatas laine taganemisel mõõnaliivade kihinat .. N. Baturin.
2. vaiksest summutatud rääkimisest, ärevast kõlatust sosistamisest, naerust vms. tekkiv nõrk müra. Nende sõnade peale tõusis kuulajate hulgas kihin ja kahin. *Siis hakkasid mõisateel helisema aisakellad; kihin käis klassitoast läbi .. J. Parijõgi. *Siis turtsatab keegi noor preili ja hakkab kihinal naerma, püüdes seda kihinat summutada taskuräti abil. O. Luts.
▷ Liitsõnad: naerukihin.
3. sagin, sagimine, kihamine. *Aga ka lossikaitsjad ei maganud. Nagu ärritatud herilaste pesas tõusis üleval [müüril] kihin ja kahin, tõrvalondid valgustasid pimedust .. E. Bornhöhe. *Asjata otsis ta seni inimeste kihinast ühtegi nägu, mis talle kallist kodu veel kord elavamalt meelde oleks tuletanud. E. Vilde.

kilks ‹-u 21› ‹s›
(metallesemega) löömisel tekkiv hele vastukajav heli. Vastu metalli tagumise kilksud. Ehituselt ei kostnud kilksu ega kõlksu 'ei kostnud ühtegi heli'.

kipsi|taigen
ehit kipsijahu veega segamisel tekkiv taignataoline mass

kivi ‹9› ‹s›

1. looduses, maakoores esinev kõva mineraalne aine. Paemurrus murtakse kivi. Kivist alusmüür, hoone, kindlustus. Liikumatu kui kivist kuju. Porised teed on talve tulekul muutunud kõvaks kui kivi.
▷ Liitsõnad: juudi|kivi, kilt|kivi, küüne|kivi, liiva|kivi, lubja|kivi, nõrg|kivi, pae|kivi, pimss|kivi, põlev|kivi, päeva|kivi, räni|kivi, sarv|kivi, savikilt|kivi, tilke|kivi, tule|kivi, vilgu|kivi, õlikivi.
2. kõvast mineraalsest ainest looduslik keha. Kõva, rabe, ümar, lapik, veealune kivi. Karjamaal oli kivi kivis kinni. Põldudel lõhuti, korjati, koristati, kaaluti kive. Koorem kive. Kividest laotud aed. Poiss ronis suure kivi otsa. Seisab kivil, kivi otsas. Istus kivile. Jõest saab mööda kive kuiva jalaga läbi. Kivid veeti hunnikusse kokku. Lõin jala vastu kivi. Puuris kivisse augu. Poisid loopisid, pildusid kividega. Ehitusmaterjalina kasutati kive ja savi. Läks nagu kivi põhja. See ülesanne oli mul nagu kivi kaelas. Ega õnnetus käi kive ja kände mööda. Veerevale kivile ei kasva sammalt. Terav kirves leiab kivi. | (piltlikes väljendites). Ega temagi süda kivist 'tundetu' ole! Kividki peaksid kisendama (ütlus väga suurest kuritööst v. ülekohtust rääkides). || sellest töödeldud, vahel ka tehislikku päritolu ese. Veskis oli jahvatamiseks kaks paari kive. Teadlase sünnikohta asetati tema bareljeefiga kivi. Kaks kõva kivi ei tee head jahu.
▷ Liitsõnad: graniit|kivi, hiigel|kivi, hiiu|kivi, kalda|kivi, kant|kivi, klibu|kivi, loodus|kivi, maa|kivi, mere|kivi, muna|kivi, põhja|kivi, põllu|kivi, ranna|kivi, raud|kivi, ränd|kivi, sala|kivi, veer|kivi, võlu|kivi, ümarkivi; alus|kivi, ankru|kivi, ehitus|kivi, haua|kivi, hiie|kivi, ihna|kivi, ihumis|kivi, iste|kivi, jahvatus|kivi, jahve|kivi, kalmu|kivi, kerise|kivi, klomp|kivi, kolde|kivi, kultuse|kivi, kupitsa|kivi, käia|kivi, käsi|kivi, lautri|kivi, lihvimis|kivi, lingu|kivi, litograafia|kivi, luisu|kivi, lutsu|kivi, läve|kivi, mälestus|kivi, ohvri|kivi, piiri|kivi, raid|kivi, risti|kivi, ruuni|kivi, sillutus|kivi, tahu|kivi, tänava|kivi, uri|kivi, vajutus|kivi, veski|kivi, viske|kivi, vundamendi|kivi, võlvi|kivi, võrgu|kivi, äärekivi; kaarna|kivi, komistus|kivi, proovikivi.
3. looduslikku kivi (2. täh.) meenutav tehisliku päritoluga keha. a. (ehitusmaterjalina). *Ta nägi, kuis kollasest telliskivivirnast heideti kive käest kätte. F. Tuglas. b. (muu). *Kahe sõrmega toppis ta uue kivi välgumihklisse. L. Metsar (tlk).
▷ Liitsõnad: ahju|kivi, dekoratiiv|kivi, ehis|kivi, ehitus|kivi, fassaadi|kivi, harja|kivi, katuse|kivi, korstna|kivi, parketi|kivi, põranda|kivi, voodrikivi; betoon|kivi, glasuur|kivi, kahhel|kivi, pott|kivi, räbu|kivi, silikaat|kivi, tehis|kivi, tellis|kivi, tsementkivi; tulemasinakivi.
4. vääriskivi, kalliskivi (v. selle imitatsioon). Säravatest kividest rinnaehe. Kividega kaunistatud käevõru. Neiu kandis tagasihoidliku kiviga sõrmust. Viie kiviga käekell.
▷ Liitsõnad: ehte|kivi, ilu|kivi, poolkallis|kivi, poolvääris|kivi, sõrmusekivi.
5. seemet (v. seemneid) ümbritsev kõva puitunud sisekest luuviljadel, luu. Kivideta kirsikeedis. Aprikoosidel, toomingamarjadel on kivid sees. Sülitas ploome süües kivid välja.
▷ Liitsõnad: aprikoosi|kivi, kirsi|kivi, ploomikivi.
6. mänguplaadike mõningates lauamängudes
▷ Liitsõnad: doominokivi.
7. ‹hrl. liitsõna järelosana hrl. pl.› med anorgaanilisest ainest tekkiv kõva kivitaoline moodustis sapipõies, neeruvaagnas v. kusepõies
▷ Liitsõnad: kuse|kivi, neeru|kivi, põie|kivi, sapikivi.
8. ‹hrl. liitsõna järelosana› kõva sadestis v. katt millegi pinnal. Katla seintele tekkis kivi.
▷ Liitsõnad: hamba|kivi, katlakivi.
9. ‹liitsõna järelosana› mõnedes ainenimetustes
▷ Liitsõnad: põrgu|kivi, seebi|kivi, silma|kivi, viinakivi.

kivisöe|tõrv
tehn kivisöe kõrgel temperatuuril töötlemisel tekkiv tume viskoosne vedelik, koksitõrv

klirin ‹-a 2› ‹s›
(klaas)eseme purunemisel v. millegi vastu puutumisel tekkiv hele heli. Kostis puruneva klaasi klirinat. Aken tõmmati klirinal kinni. Köögist oli kuulda toidunõude klirinat. Kannuste, kettide klirin. Kostis lärmi ja mõõkade klirinat. Jääkirme murdumise klirin. *Relvade klirinal tervitas valvekomando ajastu esimest näitlejat .. A. Sang (tlk).
▷ Liitsõnad: klaasi|klirin, metalliklirin.

klugin ‹-a 2› ‹s›
vedeliku kitsast kohast voolamisel tekkiv vaikne heli; seda meenutav häälitsus. Vesi voolas pudelist kluginaga, kluginal. Joodi kluginal otse pudelist. *Plankude taga kalkunite klugin .. V. Linask (tlk).

koe|sobimatus
kudede siirdamisel tekkiv siiratud koe vastane immuunreaktsioon

kohtumis|lahing
sõj rännakukolonnide kohtudes v. ühe poole pealetungi ajal tekkiv lahing, millel on nii pealetungi- kui kaitselahingu tunnused

koksi|gaas
tehn kivisöe koksistamisel tekkiv gaasisegu

kolesterool ‹-i 21› ‹s›
keem füsiol ainevahetuses tekkiv loomsete kudede koostisosa, keeruka ehitusega tsükliline ühend, kolesteriin

kolin ‹-a 2› ‹s›

1. (tugev) keskmise kõrgusega müraline heli. Laudade, pleki kolin. Veerevate vaatide kolin. Trammi, vankri kolin. Kostis tooli kukkumise kolin. Riiul läks suure kolinaga ümber. Trepilt kostis kolinat ja samme. Keegi ei tule nii suure kolinaga kui sina. Ärkasin mingi kolina peale. Viskas puusületäie kolinal põrandale. Kivid kukkusid kolinal autokasti. *Klass istus pingiklappide kolinal kohale. J. Sarapuu.
2. vedeliku kiirel voolamisel tekkiv (tugev) madal heli. *Aga vesi ei läbenud lõpuni oodata, murdis ise [tõkkest] läbi, .. pistis kolinal ja vahutades jõe poole. A. H. Tammsaare. *Ja kolinal kaob viin Kaarli kurku. R. Roht.

kolla|keha
anat munasarjas eraldunud munaraku kohale tekkiv kollane moodustis (corpus luteum)

kolla|tõbi
med naha, limaskestade ja silmavalgete kollasus (haigus v. selle tunnus), ikterus. Nakkuslik kollatõbi. Hemolüütiline kollatõbi 'punaliblede suurenenud lagunemise tagajärjel tekkinud kollasus'. Mehaaniline kollatõbi 'sapikivitõve tüsistusena tekkiv kollasus'.
▷ Liitsõnad: maksakollatõbi.

koolnu|kangestus
med pärast surma tekkiv lihaste kangestus

kortiko|steroid
keem neerupealise koores tekkiv steroid

krakk|gaas
keem krakkimisel tekkiv gaas. Nafta krakkgaasid.

kreatiin ‹-i 21› ‹s›
inimese ja looma organismis ainevahetusel valkudest tekkiv ühend

kuivamis|lõhe
kuiva(ta)misel tekkiv lõhe (puidus, pinnasel)

kutse|kasvaja ‹s›
med kutsetööl kantserogeensete tegurite toimel tekkiv kasvaja

kuva ‹11› ‹s›
kuvaril v. valgusreklaamis tekkiv nähtav kujutis

kõdi ‹11› ‹s›

1. naha kergel puudutamisel v. silitamisel tekkiv närviärritus, mis kutsub esile reflektoorseid tõrjeliigutusi, naeru jm. Kardan hirmsasti kõdi. Tunneb jalatalla alt kõdi. Ära hulla, mul on kõdi. Aga ma teen sulle kõdi! Tolm tegi ninas, kurgus kergelt kõdi. Tüdruk kiljus kõdi käes.
2. piltl kerge erutus, närvipinge (sageli meeldiv, pisut pikantne). Seiklus, kogu lugu valmistas talle ainult kõdi. Tundis raamatut lugedes natuke mõnusat kõdigi. *Vististi oli Liisu ainult sisemist kõdi tundnud, kui parunihärra temale keelatud sõprusega lähenes.. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: närvi|kõdi, silmakõdi.

kõlks ‹-u 21› ‹s›

1. hrl. metall- v. klaaseseme millegi vastu löömisel v. puutumisel tekkiv lühike kõlav heli. Sepikojast kostis haamrite kõlkse. Lõi kahvliga kõlksu vastu taldrikuäärt. Tühi klaas pandi heleda kõlksuga lauale.
2. (kõlav) löök, hoop, kõlakas. *..äigas mulle sihukese kõlksu kuklasse, et mina-mehike olin ninali maas.. A. Jakobson.
3. (paljutarvitatud, kulunud) fraas, väljend, ütlus. *..„kutsumus maal elada” pole tema jutus mingi tühine kõlks, mille varju pugeda, vaid spontaanselt õigel kohal väljendatud mõte. O. Kool.
▷ Liitsõnad: kõne|kõlks, sõnakõlks.

kõrbe|hais
kõrbemisest tekkiv hais. Pliidil midagi kärssab, köök on kõrbehaisu täis. Põlevalt rabalt levis kõrbehaisu.

kõrbe|lõhn
kõrbemisest tekkiv terav lõhn, kõrbehais. Tuul kandis põlevast laudast kõrbelõhna. Köögist tuli vastikut kõrbelõhna.

kõrgahju|gaas
tehn kõrgahjuprotsessi kõrvalproduktina tekkiv gaas, mida kasutatakse kauperites jm. kütusena

kõrgahju|räbu
tehn kõrgahjuprotsessis tekkiv räbu

kärsa|hais
riide, karvade, rasva vms. kõrbemisel v. põlemisel tekkiv vastik lehk. Kole, vänge kärsahais. Õhus oli tunda kärsahaisu. Kõik kohad olid kärsahaisu täis. Praeahjust, köögist tuli kanget kärsahaisu. Kõrbevad suled tekitasid kärsahaisu.

külmetus|haigus
külmetuse tagajärjel tekkiv haigus. Nohu, angiin, bronhiit jt. külmetushaigused. Ta põeb mingit külmetushaigust.

künni|vagu
kündmisel tekkiv vagu koos kõrvalepööratava mullaga. Sirged künnivaod. Läksime otse üle künnivagude. Neeruti mägesid peetakse Kalevipoja künnivagudeks.

küüne|viha ‹s›
kõnek küünte ja küünealuste mustuse haava sattumisel tekkiv mädanik. Vistrikule läks kratsimisega küüneviha sisse.

küünla|valgus
küünla (v. küünalde) põlemisel tekkiv valgus. Elektrit ei olnud, seepärast istuti küünlavalgusel. Küünlavalgus ei paista kaugele.

laast ‹-u 21› ‹s›

1. hööveldamisel, voolimisel, treimisel jm. tekkiv v. teat. otstarbeks lõigatav õhuke riba. Õhukesed keerduvad laastud. Hööveldatud, kirvega tahutud laastud. Raius pakse vaiguseid laaste ning süütas lõkke. Laastud, saepuru jm. puidujäätmed. Vaselõike puhul surub graafik uuritsaga vaskplaadist välja peenikesi laaste. Torm pillutab paati kui laastu. Kus puud raiutakse, seal langevad laastud. Laps ikka enam kui laast. || teat. otstarbeks lõigatud korrapärane õhuke liistak. Värvilised puidust või plastist laastud käsitööks, punumiseks, põimimiseks. Laastust korvid. Treivineeri valmistamisel lõigatakse vineeripakk 0,5–1,5 mm paksuseks lindikujuliseks laastuks ehk spooniks. || (katuselaastu kohta). Laaste lõikama. Laast peab katuses vähem vastu kui sindel. *.. alles üleeile ta oli löönud aida uue katuse harjale viimase rea laaste! P. Vallak.
▷ Liitsõnad: höövli|laast, metalli|laast, puu|laast, treilaast.
2. kirj proosaminiatuur. Juhani Aho laastud. Juhan Liivi populaarne laast „Peipsi peal”.

laava1 ‹6› ‹s›
geol vulkaanist väljavoolav magma; selle jahtumisel tekkiv vulkaaniline kivim. Linn mattus kuuma laava ja tuha alla. Hangunud, tardunud laava.

lagu|aine
keemilisel lagunemisel tekkiv aine

lagunemis|produkt
keem (hrl. keemilisel lagunemisel tekkiv). Orgaanilise aine lagunemisproduktid.

lahus ‹-e 4› ‹s›
füüs keem kahe v. enama aine segunemisel tekkiv muudetava koostisega homogeenne tasakaaluline süsteem. Gaasiline, vedel, tahke lahus. Kange, nõrk, lahja lahus. Osa sulameid kuulub tahkete lahuste hulka. Lahus koosneb lahustist ja lahustunud ainetest. Küllastunud, üleküllastunud lahus. Füsioloogiline lahus.
▷ Liitsõnad: alkohol|lahus, kloorlubja|lahus, kolloid|lahus, piiritus|lahus, ravimi|lahus, soola|lahus, suhkru|lahus, toite|lahus, vesi|lahus, värvi|lahus, õlilahus.

laine ‹18› ‹s›

1. ka füüs ruumis leviv energiat edasi kandev võnkumine. a. veekogudes tuule, õhurõhu muutumise, loodete jms. mõjul tekkiv veemasside võnkumine; sellisel võnkumisel tekkiv veevall. Madalad, kõrged, vahuharjalised lained. Lained veerevad pahinal, kohinal randa. Laine tõuseb, vajub. Lained peksavad vastu kaldajärsakut. Lainete lokse. Lained pillutavad paati. Laine käib kõrgelt, lööb üle parda. Hoiab paadi laines, vastu lainet. Laev kõigub kõrges, teravas laines. Laevukene lainete turjal. Luht on lausa laines 'üle ujutatud'. *Järvepind virvendas väikestes lainetes. J. Vahtra. | piltl. *Algul oli Martin arvanud, et aegade lained uhuvad nooruse unenäod ja mälestused oma teed .. H. Sergo. b. võnkliikumine muus elastses keskkonnas; üks sellise liikumise võngetest. Ballistiline laine. Heli levib lainetena. Maavärinast tekitatud lained maakoore pinnakihtides. c. ruumis võnkliikumisena leviv elektromagnetväli; elektromagnetvälja võnge. Elektromagnetilised lained kannavad edasi energiat ja impulssi. Laine kiirus, sagedus, elektri- ja magnetväli. Kiirguste levik lainetena. d. kõnek raadiolaine lainepikkus. Mis lainel see saatja on? Saade tuleb ühelt teiselt lainelt. Oleme temaga ühel lainel 'mõtleme, tunneme, mõistame ühtmoodi'. Ma ei ole praegu nalja lainel 'mul ei ole naljatuju'.
▷ Liitsõnad: hiid|laine, hiigel|laine, loode|laine, mere|laine, murd|laine, mõõna|laine, piki|laine, pinna|laine, rist|laine, sise|laine, säbar|laine, tuule|laine, tõusu|laine, ummiklaine; detonatsiooni|laine, elastsus|laine, heli|laine, hääle|laine, keeris|laine, löök|laine, maavärina|laine, nihke|laine, paisumis|laine, õhulaine; detsimeeter|laine, elektromagnet|laine, kesk|laine, lühi|laine, meeter|laine, millimeeter|laine, pikk|laine, raadio|laine, sentimeeter|laine, ultralühi|laine, valguslaine.
2. miski kujult veelainet meenutav. Kaunid lained juustesse vajutatud. Tal on veidi lainesse hoidvad, laines juuksed. Eterniitplaadi, lainepapi lained. Katuseplaadid peavad üksteist katma vähemalt ühe laine võrra. Märgunud vineer tõmbub kuivades lainesse.
▷ Liitsõnad: juukse|laine, loki|laine, vesilaine.
3. miski perioodilise, hootise ilmumise, levimise, liikumise v. tegutsemise poolest veelainet meenutav. a. (rühma, üksikjuhtude kogumi jm. kohta). Pommituslennukid tulid linna peale lainetena, mitme lainena, laine laine järel. Pagulasi, sõjapõgenikke tuli, saabus lainetena. Talurahvarahutuste, streikide laine. Uus arreteerimiste laine. Gripp levib lainetena. Päev algas lausa äparduste lainega. Rändlinnud saabuvad meile lainete viisi, mitmes laines. Esimeste öökülmade laine. | piltl. Kirjanike uus laine. Uue laine luuletajad, lavastajad. Uus laine arhitektuuris. b. tunnete, meeleliigutuse hoog, vahk. Heldimuse laine. Erutus lõi, uhkas lainena näkku. Kuum laine voogas üle ihu, jooksis üle selja. Valulisi laineid käis tal üle näo. Tundmuste laine mattis ta enda alla. *Kogu Orut oleks nagu tabanud meeleraskuse, tusasuse ja nukruse laine. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: aja|laine, arreteerimis|laine, gripi|laine, inflatsiooni|laine, invasiooni|laine, kuuma|laine, külma|laine, moe|laine, pahameele|laine, protesti|laine, rände|laine, ründe|laine, sooja|laine, taudi|laine, terrori|laine, viha|laine, ülestõusulaine.

laks ‹-u 21› ‹s›

1. heledalt kõlav löök. Laksu andma, saama. Lapsele anti peoga laks kannikaile, (vastu) tagumikku. Mees sai naise käest laksu vastu kõrvu. Andis ohjaharuga hobusele laksu laudja pihta. Kostsid kakluse laksud ja matsud. Lõi sääse laksuga laiaks. Laseb, teeb sõrmedega laksu, nipsu. Lõi keelega kiitvalt laksu. Kala lööb veepinnal sabaga laksu. Lipp lööb tuules laksu 'laksub'. Kuula, kuidas ööbik lööb laksu 'laksutab'. Peaaegu oleks autoga laksu pannud 'avarii teinud'.
2. hrv laksumine; laksutamine. *Kuulen sinu [= järve] lainte laksu, / salavete kohinat .. O. Grossschmidt. *Kui küünid sa mõtte ja hingega põldude manu, / kui leiad, et isegi ööbiku laksu on neis .. P. Haavaoks.
3. murd hulk, tükk. *Aga maad on ikka hea laks. Vana aru järgi umbes viisteist versta. M. Raud. *Laks aega kulus, tundi pool. V. Ridala.
4. kõnek annus, doos (hrl. alkoholi v. narkootikumi kohta); hrl. alkoholi v. narkootikumi tarbimise tagajärjel tekkiv uimastav-joovastav tunne v. seisund, kaif. Alustuseks võeti laks viina. Arvati, et sportlane oli enne võistlusi tugeva steroidide laksu pannud. Noored olid ilmselgelt laksu all.
5. piltl lops, prohmakas, pauk (2. täh.) Kõigi õnnetuste otsa veel selline laks! Tema jaoks oli see paras laks, aga kas ta sellest ka õppust võtab! Mina olen oma laksu kätte saanud ja enam ma seda viga ei tee. Sellest laksust taastumine, toibumine võttis aega.

langatus|maavärin
geol maa-aluste õõnte sisselangemisel tekkiv maavärin

lehe|muld
aiand lehtede kõdunemisel tekkiv kerge (kompost)muld

lekke|kadu
lekkimisest tekkiv kadu

liigutus|aisting
psühh kehaosade liigutustest, asenditest v. liigutustele vastupanust tekkiv aisting

liiv ‹-a 23› ‹s›
kvartsi jm. kivimite murendist tekkiv peeneteraline purdsete. Peen, jäme, valge, hall liiv. Kuiv, märg liiv. Lapsed mängivad liivaga, liiva sees. Puhta liivaga rand. Tuul keerutab liiva. Suud ja silmad liiva täis. Liiv krigiseb hammaste all. Metsaalune on liivale tallatud 'kamar purustatud, nii et liiv nähtaval'. Liiva alla mattunud varemed. Liikuvad liivad 'tuiskliiv'. Rahvast oli nagu liiva mere ääres 'väga palju, musttuhat'. || ‹hrl. pl.› liivaala, liivik, liivane maa. Karavanid liiguvad üle, läbi Sahara ääretute liivade. Hakati metsastama mereäärseid lagedaid liivu. Teil hea mullamaa, aga katsu liiva peal aeda rajada.
▷ Liitsõnad: aju|liiv, ehitus|liiv, glaukoniit|liiv, jõe|liiv, kalda|liiv, klaasi|liiv, koralli|liiv, kulla|liiv, kvarts|liiv, kõrbe|liiv, lend|liiv, luite|liiv, mere|liiv, nõmme|liiv, ranna|liiv, rebase|liiv, ränd|liiv, räni|liiv, savi|liiv, sette|liiv, tuhk|liiv, tuisk|liiv, uht|liiv, vesi|liiv, vormiliiv; neeruliiv; uneliiv.

lisa|pung
bot väljaspool lehekaenalt v. varre tippu tekkiv pung. Juurtel moodustunud lisapungad.

lodu|turvas
taimejäänuste kiirel lagunemisel lodus [2] tekkiv huumuserikas must mudajas turvas

login ‹-a 2› ‹s›

1. loksuda andmine, lõnkumine. Tooli loginast saab lahti, kui kruvid kõvemaks keerata. | piltl. Mõnes luuletuses häirib värsimõõdu login.
2. vankri vms. (lõnkuval, loksuval) liikumisel tekkiv ebarütmiliste helide jada. Vankri lähenev, kaugenev login. Vanker hakkas loginal, loginaga liikuma. *Äkki kuulis Eeva karjakrappide korratut loginat, mis .. ligines piki tanumat. A. Jakobson.
3. kulin (1. täh.) Valab loginal pudelist vett. Jõi pudeli loginal tühjaks.

lohin ‹-a 2› ‹s›
millegi (järel)vedamisel, lükkamisel vm. vastu aluspinda hõõrdudes liikumisel tekkiv heli. Järelveetava presendi, köie lohin. Läks tuhvlite lohinal ust avama. *.. ja lohinal liikus suur saad hobuse järel kuhjalava juurde. M. Metsanurk.

lops ‹-u 21› ‹s›

1. löök, hoop (hrl. lahtise käega vastu paljast ihu); sellest tekkiv heli. Andis teisele lopsu vastu nägu, pead, kõrvu. Poisid kaklesid, lopsud muudkui käisid. Kukkudes võib hea lopsu saada. Tuhvlid löövad jalas lopsu 'lopsuvad'. Lehm sörkis, nii et udar lõi lopsu 'loppus (2. täh.)'.
2. piltl ootamatu ebameeldivus, pauk, hoop. Vaat kus lops! Sellist lopsu ei osanud küll oodata. Lops tuleb lopsu järel. *Vasakpoolne roomik [traktoril] läks hammastelt maha. See oli alles lops! E. Tennov. *Vaat, oleks lops, / kui sünniks laps .. A. Antson.

lume|pimedus
lumelt kiirguvast päikesevalgusest tekkiv silmade ärritus ja nägemisvõime ajutine nõrgenemine v. kadumine

luu|mõhn
med luumurru piirkonda tekkiv mõhnjas luumoodustis, kallus

lõmps2 ‹-u 21› ‹s›
kinnilangemisel v. -löömisel tekkiv heli, klõmm

löts ‹-u 21›

1. ‹s› millegi (pool)vedelalt pehme kukkumisel vm. järsul liikumisel tekkiv heli. Muna, tomat kukkus lötsuga katki. Kostsid võitegemise lötsud.
2. ‹adj› (vesiselt) pehme. Soojas seisnud löts või. Lötsud marjad.
3. ‹s› miski (vesiselt) pehme. Või on soojaga nagu löts. Maasikad lähevad ämbri põhjas lötsuks, lötsu.

löök ‹löögi 21› ‹s›

1. löömise üksikjuhtum. a. liikuva objekti põrkumine vastu liikumatut v. liikuvat objekti; sellisel põrkumisel tekkiv järsk tugev hõõrdumine ning sellega kaasnev heli; liikuva objekti liikumisjärk, mille tõttu põrkumine toimub. Poksija välkkiired jõulised ning tabavad löögid. Löök rindu, näkku. Osava löögiga lõi ta kallaletungija pikali. Sepahaamri rasked löögid. Pall lendas tugevast löögist üle katuse. Meie masinakirjutaja lööb üle 200 löögi minutis. Jõulise löögiga pianist. Taimed purunesid jämedate raheterade löökide all. *Madjakas tõusis ja langes, lahja hobune võpatas iga löögi ajal .. O. Tooming. *Kilk-kõlk! kilk-kõlk! mats-pots! mats-pots! Juba hakkavad löögid oma heledat kõla kaotama .. E. Vilde. b. (südametukse, pulsilöögi kohta). Süda jätab lööke vahele. Pulss on 70 lööki minutis. c. (välgu-, elektrilöögi kohta). Katkisest seinakontaktist võib löögi saada. *Ja välk ei löönud ka sinna, vaid siia samasse, lähedasse metsa. Nii lühikene oli löögi ja müristamise vahe. A. Mälk. d. (kellalöögi kohta). Kirikukella kumedad löögid. Südaöö, seinakella kaksteist lööki. e. (taktilöögi, ka taktilöömise, takti osa v. rütmi kohta). Mudilaskoori tuleb juhatada selge löögiga. Takt koosneb neljast löögist. *Lüdigi juhatamises oli vastupandamatut ürgjõudu .. tema löök oli otstarbekas, selge ja loogiline, hästi taibatav. G. Ernesaks. *Sundija väikese trummi saatel tõusis ja vajus nelikümmend aeru nagu üks. Kes aga kas või karvavõrdki löögist välja läks, seda tabas trummimehe pika keelega piits. H. Sergo. f. jõuline ja kiire ründeoperatsioon; tulelöök. Taktikaline löök. Diviis valmistus vastasele löögi andmiseks. Sattusime vaenlase löögi alla. *.. ning künka pihta suunati raskerelvade löök. Mürsud langesid ette ja taha, muld tuiskas .. R. Kaugver. g. käik, mille tulemusena mängunupp laualt eemaldatakse
▷ Liitsõnad: aeru|löök, ava|löök, eel|löök, eestkäe|löök, gongi|löök, hakk|löök, haamri|löök, jala|löök, kabja|löök, kaksik|löök, karistus|löök, kaug|löök, kepi|löök, kirve|löök, käe|löök, läbi|löök, madal|löök, mõõga|löök, mööda|löök, noa|löök, nurga|löök, otse|löök, peale|löök, pea|löök, pette|löök, piitsa|löök, pintsli|löök, pomm|löök, põhi|löök, põlve|löök, põrke|löök, randme|löök, rusika|löök, ründe|löök, saba|löök, sisse|löök, südame|löök, tagantkäe|löök, tagasi|löök, tiiva|löök, trahvi|löök, tõrje|löök, täägi|löök, vaba|löök, vahe|löök, vasara|löök, vastu|löök, vikati|löök, viltu|löök, välgu|löök, välja|löök, väravalöök.
2. õnnetus, lüüasaamine. Poja surm oli talle vapustav löök. Ta elas selle löögi vapralt, mehiselt üle. Mind tabas raske löök. *Teise tütre sünnil oli Krõõt nutnud, nüüd [kui jälle sündis tütar] võttis ta löögi alistunult vastu. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: saatuselöök.
3. kõnek hea võimalus; menu. Jaan on vaikne nohik, tal pole tüdrukutega, tüdrukute juures lööki, ta ei pääse löögile. Koolide lõpuaktuste ajal on lillekaubitsejatel lööki.

löök|laine
füüs gaasi tugeval ning järsul kokkusurumisel tekkiv liikuv pind, milles keskkonna tihedus, rõhk ja osakeste kiirus muutuvad hüppeliselt (näit. plahvatuse puhul)

magneesiumi|valgus
fot magneesiumi põlemisel tekkiv välkvalgus

magneesium|oksiid
keem magneesiumi põletamisel tekkiv valge pulber

mees|suguhormoon
füsiol mehe sugunäärmeis tekkiv hormoon, androgeen

mere|haigus
tasakaaluelundi ülemäärasest ärritusest, eriti laeva õõtsumisest tekkiv haiguslik seisund (iiveldus, peapööritus jms.). Mõnele reisijale tikkus merehaigus kallale.

metalli|palavik
med tsingi- ja vaseaurude v. vaseühendite tolmu sissehingamisest tekkiv kõrge palavikuga äge kutsehaigus

methemoglobiin ‹-i 21› ‹s›
med mürgistuste korral veres tekkiv pruunikas verevärvnik

moorula ‹1› ‹s›
biol viljastatud munaraku lõigustumisel tekkiv rakukobarake, kobarloode

mulin ‹-a 2› ‹s›

1. vedeliku liikumisel, eriti keemisel, suhteliselt vähese vedeliku voolamisel tekkiv heli. Kivide vahel voolava vee mulin. Jõesopis oli mingi loom, käis sulin ja mulin. Keeva vee mulin. Vesi, supp keeb mulinaga, mulinal. Geisri purskele eelneb omapärane mulksumine ja mulin.
2. (arusaamatu) sõnade vm. häälitsuste suur hulk. Ma ei saanud sellest võõrkeelsest mulinast midagi aru. *Viin mõjus: jutt muutus sõnade mulinaks .. E. Särgava. *Kuski kaugel, kaugel kudrutasid tedred. Selle pehme ning pudeda mulina hulka kostsid aeg-ajalt isatedre vihased riuhkamised .. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: jutu|mulin, kõne|mulin, sõnamulin.
3. kõnek mula. Ära on tüüdanud ta mulin, ma ei taha seda enam kuulata. Üks ja sama kõlisevate fraaside mulin. *.. luupainajalik mulin koosolekutel .. A. Beekman. *Ja mis ma pidin ütlema, kui kapteni käsu tõttu tuli välja, et see lendleht on paljas mulin. S. Hallik (tlk).

murde|joon2
millegi kokkumurdmisel tekkiv joon. Paberi, laudlina murdejooned.

mäda ‹11›

1. ‹s› mädapõletiku korral tekkiv vere valgeliblesid, koe laguaineid ja baktereid sisaldav kollakas vedelik. Verine, veresegune mäda. Kõrv hakkas mäda jooksma. Laskis paisest mäda välja. Haav oli kaua aega mäda välja ajanud. Haavaside oli mädaga koos.
2. ‹s› pehme, tüma, mäda (4. täh.) koht pinnases. Vanker vajub rummuni mädasse. Hädas nagu mustlane mädas. *Et niisugusele [raba]saarele saada, tuli muidugi mehemoodi mädas sumbata. J. Rannap.
3. ‹adj› mingi lagunemisprotsessiga iseloomustuv. a. riknenud; mädanikust haaratud. Muna on pesas mädaks läinud. Pooleldi mäda kartul, õun. b. pehkinud, pehastanud; pude, rabe. Loog jäi vee alla, läks mustaks ja mädaks. Mädad aknaraamid. Seinapalgid, aiapostid on mädad. Mädaks vettinud köis, kalavõrk. Kehvast linast tuleb mäda lõng. c. piltl mitte niisugune, nagu olema peaks, ebaõige, ebakindel. See pole õige asi, siin on miski mäda. Teie plaanides on üks mäda koht. Väliselt on nagu kõik korras, aga tegelikult on nende abielu mäda. Üdini, läbini mäda riigivõim. Ei jõua ära kiruda, mis kõik mäda on. *Mida mädam riigivärk, seda vägevam kiidukisa. L. Promet.
4. ‹adj› (maapinna kohta:) pehme, tüma. Mäda koht soos, heinamaal. Mäda maa, soonik. Mädade kallastega, mäda põhjaga järv. Põld on harimiseks veel mäda. Vihmad on metsateed jumala mädaks teinud. *Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse mudasse .. A. H. Tammsaare.
5. ‹adj› murd (töö kohta:) selline, millest üle ollakse, mis laabub, läheb. *.. töö oleks mäda meie käes, kui Tõnni asemel oleks mõni noorem poiss võetud! P. Vallak.

müra ‹11› ‹s›
ka füüs mitmesuguste kõrguselt ja valjuselt erinevate (pidevate) helide (ebakorrapärane) segu; tahkete kehade vibreerimisel v. gaaside pulseerival liikumisel (näit. mootoreis) tekkiv pideva v. peaaegu pideva spektriga heli. Müra valjus foonides. Masinate, mootorite, rongi, autode müra. Kopsimise, kolkimise müra. Kõrvulukustav, vaikne, ühtlane, hooglik müra. Müra paisub, vaibub, vaikib, läheneb, kaugeneb. Pidime töötama müras ja vibratsioonis. See masin teeb töötades vähe müra, töötab peaaegu mürata. Kuulsin esiku poolt mingit müra, vist tõmbas tuul vaheukse kinni. Poisid jooksid suure kära ja müraga tuppa. || (raadiotehnikas:) signaalide vastuvõtmist häirivad juhuslikud võnkumised elektriahelais || (informatsiooniteoorias:) infoedastust moonutavad protsessid v. nähtused. Trükivead, mõõtevead jm. müra infoedastuses. Müra summutab informatsiooni.
▷ Liitsõnad: auto|müra, lahingu|müra, liiklus|müra, linna|müra, masina|müra, mootori|müra, tootmis|müra, transpordi|müra, tänava|müra, tööstusmüra; põrgumüra.

mürts ‹-u 21›

1. ‹s› hrl. millegi raske kukkumisel, põrkamisel v. löömisel kõva pinna vastu tekkiv järsk tugev müra, mürtsatus. Lõi ukse, värava mürtsuga kinni. Käis ilmatu mürts nagu suurtükist. Ärkasin mingist tumedast mürtsust, mingi mürtsu peale (üles). Mis mürtsud need on? – Vundamendivaiu rammitakse. Trummi rütmilised mürtsud. Pidurite kriginale järgnes kokkupõrke mürts. Plahvatuse, õhkulaskmise mürts. || sellist heli tekitav löök. Andis vihaselt veel paar mürtsu vastu ust. *.. naerumürina ajal virutas vanem kordnik Kolk konstaabel Pehmele mürtsu selga .. V. Uibopuu.
▷ Liitsõnad: kahuri|mürts, kukkumis|mürts, lõhkemismürts.
2. ‹s› mürgel, mürgeldamine, möll [-u]. Pulmas käis mitu päeva mürts ja möll. Küll sai Kusti sünnipäeval mürtsu. Koolis sai kõvasti mürtsu tehtud. Kui mürtsuks läheb, siis käib mürts hommikuni. *Oh seda kriiskamist, klaaside kõlinat ja igavest mürtsu! O. Luts. || lament, lärm. *Ühe hetkega olin mööda nöörredelit laeval ja tegin seal säärast mürtsu, et ärasõit lükati edasi .. H. Sepamaa (tlk).
3. ‹adj› vali, mürgeldav, äge. Orkester mängis mürtsu lugu. *Näe, plika paile / nõrk on ka kõige mürtsum mees. R. Parve. *.. lubanud jõuluks sihukese mürtsu õlle teha, millest üks toobine kannutäis kokk Väljassool sussid vastu taevast lööb. H. Sergo.

müts ‹-u 21› ‹s›
vastu suhteliselt pehmet pinda kukkumisest, põrkamisest v. löömisest tekkiv lühike kõlatu müra, mütsatus, mütsak (1. täh.) Mis mütsud need käivad? Pesutõlvade mütsud. Kostis kukkumise müts. *.. labidatäis teise järel maandus mütsuga seal, kust veel tõusis [põlengu] suitsu. V. Beekman. || sellist heli tekitav, mütsatav hoop. Kui laps toitu hingekõrisse tõmbas, anti talle müts selga. Sai lumepalliga mütsu pähe, vastu pead.

naeru|kurd [-kurru]
naermisest, naeratamisest tekkiv kurd näos. Naerukurrud silmade ümber. Suunurka ilmus kerge naerukurd. *Täna meri vaikne on ja leebe, / virved nagu naerukurrud veel. A. Kaal.

naeru|lohk
‹hrl. pl.› naermisel v. naeratamisel põsele tekkiv lohk. Naerulohkudega põsed. Naerulohud põskedel, põskedes.

nagin ‹-a 2› ‹s›

1. (raskuse all) paindumisel, hõõrdumisel jne. tekkiv madal tuhm heli, nagisemine. Põrandalaudade, põranda, trepi(astmete) nagin jalge all. Aerude, tullide nagin. Trossi, vintsi, plokkide nagin. Kõrvaltoast kostab voodi, kiiktooli naginat. Vähemagi naginata ronis ta redelit mööda üles. Värav, uks avanes kerge naginaga, vaiksel naginal. Orav närib naginal käbi. *Tasane nagin tunnistab, kuidas loomad [karjamaal] lühikest rohtu hammustavad. Juh. Liiv.
2. sõnelus, nääklus, nagistamine. Parimaski perekonnas tuleb väikesi naginaid ette. Karjalaudas läks naistel omavahel naginaks, naised läksid omavahel naginasse. Olime temaga natuke naginas, siis leppisime jälle ära. *Tõusis [laste vahel] uus nagin ja sagin, kuni äkki lävel seisis ema .. R. Roht.

nais|suguhormoon
füsiol naise sugunäärmeis tekkiv hormoon

narmas ‹narma 19› ‹s›
lõngaots v. nende kimbuke kanga vm. kudumistoote otsas v. ääres. Kanga, laudlina, rätiku, salli narmad. Pikad pehmed narmad. Narmad kaunistavad ja kaitsevad rõiva ääri. Näpib, keerutab hämmeldunult laudlina narmaid. || seda meenutav lõigatud, punutud vm. ribake. Moes on indiaanipärased narmastega nahkjakid. Krepp-paberist narmad. Akselbandi narmad. Narmasteks lõigatud kapsapea. Ketasteks, ribadeks või narmasteks peenestatud juurvili. | piltl. Pilved kärisesid narmasteks. || tugeval kulumisel tekkiv rebenenud ribake, lõng, niit jms. Küünarnukid, püksisääred on narmas, narmal. Oksad rebisid mu pluusi narmasteks. Särgist olid veel narmad järel. Narmasteni, narmale kulunud püksisääred. Laps narmas, siga karvas. || eriotstarbeks (näit. sidumiseks, pühkimiseks jne.) määratud lõimelõngad, riideribad jms. Vihad seoti narmastega kokku. *Traktorist pani kapoti kinni, võtme kohale, pühkis käed narmastega puhtaks .. M. Traat.

neeldumis|spekter
füüs astr valguse neeldumisel tekkiv spekter

neurogeenne ‹-geense 2› ‹adj›
närvitalitluse alusel tekkiv, närvisüsteemist lähtuv. Neurogeenne haavandtõbi, hüpertooniatõbi.

nigin ‹-a 2› ‹s›
paindumisel, hõõrdumisel jne. tekkiv suhteliselt kõrge heli, kigin. Põrandalaudade, parketi, trepiastmete nigin ja nagin. Sahtel avaneb, sulgub niginal, kerge niginaga. Ronis vähemagi niginata redelit mööda üles.

norin ‹-a 2› ‹s›
(magades tekkiv) hingamise larisev, kurisev kaasheli, norskamine. Kostab magajate, magamise ühetasane norin. Jäi kohe norinal magama. Juba magab norinal, norinaga, nii mis norin, nii et norin on maja teise otsa kuulda. Hingamise nohin muutub norskamise norinaks. Nohuse nina norin.

nutu|luks [-u]
nutmisel, nutuga tekkiv luks(atus). Ei saa nutuluksude pärast rääkida, vastata.

nutu|võru
nuttu ennustav v. nuttes tekkiv joon ümber suu. Nutuvõru suu ümber, ümber suu, suul. *„Ma ei ole võtnud,” kordab Enn ja ahtakese suu ümber hakkab tõmbuma nutuvõru. R. Vaidlo.

nõgese|kubel
nõgese kõrvetusest tekkiv kubel. Lapsel on sääred, käsivarred nõgesekublas, -kuplades. Kratsis sügelevaid nõgesekupli.

nõgi ‹nõe, nõge 28› ‹s›

1. kütuse mittetäielikul põlemisel tekkiv peam. tahmast koosnev sadestis (suitsukäikude, sisepõlemismootorite seintel jne.). Korstnat, lõõre pühkides puhastame nad nõest. Nõgi katab suitsusauna seinu, lage. Lambiklaas oli nõest must. Vabrikukorstnad paiskavad õhku tahma ja nõge. Korstnapühkijal on käed, nägu nõega koos. | piltl. *.. minu hinge langes nõgi – / vaesus, häbi, tusk ja piin. A. Sang.
2. nõgieoste mass nõgihaigusest nakatunud taimel
▷ Liitsõnad: kõrre|nõgi, kõva|nõgi, lendnõgi.

nõia|ring

1. biol seente viljakehadest ring v. kaar. Šampinjonid kasvavad tihti nõiaringina.
2. (põhjuse ja tagajärje vahetumisest, situatsioonide kordumisest jne. tekkiv) väljapääsmatu olukord. Mõtted keerlevad nõiaringis, pöördudes ikka sama juurde tagasi. Püüab igapäevaelu, vaesuse, valede nõiaringist pääseda, välja murda.

nõre ‹6› ‹s›

1. füsiol näärmerakkudes tekkiv ning näärmest nõristuv hrl. organismile vajalik eritis, sekreet. Sülg, maomahl, sapp jt. nõred. Kõhunäärme, kilpnäärme nõre. Sisenõristusnäärmete nõre nõristub verre. Piim on piimanäärmete nõre. Seedimiseks vajalikud nõred. Higi on naha kaudu erituv soolane nõre. Võipätaka lehe näärmed eritavad kleepivat nõret. Vinuklooma haisev nõre kaitseb teda vaenlaste vastu.
▷ Liitsõnad: mao|nõre, muskus|nõre, seede|nõre, sisenõre.
2. nire. *.. räitsakaid, mis algul näole kleepuvad, siis raudkülmade nõredena krae vahelt alla seljale ja rinnale voolavad. H. Sergo. *Nüüd voolavad nende kõigi põsil juba varjamatud nõred silmavett. M. Raud.

nõrg|vorm
nõrgveest tekkiv mineraalne moodustis. Kobarjad, neerjad, kerajad nõrgvormid.

nägemis|taju
psühh nägemisaistingu(te) põhjal tekkiv taju

närvi|erutus
füsiol välisärrituse mõjul meeleorgani retseptorites tekkiv erutus

okka|muld
okaste kõdunemisel tekkiv muld. Kuuse- ja männimetsade okkamuld.

optiline ‹-se 5› ‹adj›

1. optika (1. täh.) valdkonda kuuluv, vastavalt valgusõpetuse seadustele tekkiv v. kujunev; nägemisalane. Optilised atmosfäärinähtused. Aine optilised omadused, optiline analüüs. Optiline telg. Optiline pete, illusioon, mulje. Optilise mustriga tapeet. Silma optiline süsteem. Kõnet saatvad optilised signaalid (žestid, miimika).
2. optika (2. täh.) valdkonda kuuluv. Optilised andurid, läätsed, vaatlus- ja mõõteriistad. Optilised vahendid, tooted. Optilise sihikuga püss. Optiline suurendus. Optikariistas oli kasutatud mitut liiki optilist klaasi.
▷ Liitsõnad: elektron|optiline, ioon|optiline, magnet|optiline, polarisatsioonoptiline.

oreool ‹-i 21› ‹s›

1. aupaiste, nimbus. Austuse oreool. Kangelase, kuulsuse oreool. Romantiline, poeetiline oreool. Sportlase ümber oli tekkinud võitmatuse oreool. Šamaani ümbritses müstiline, üleloomulike võimete oreool. *.. Pepassoni näo ümber oli piimjas helk, nagu ümbritseks ta pead piibellik oreool. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: märtri|oreool, müstikaoreool.
2. fot valgustara
3. füüs atmosfääriline v. mingi aine põlemisel tekkiv helendus. Veenust piirab valge oreool. *Eemal põles lamp, ümbritsetud valguse kollaka oreooliga. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: valgusoreool.

paatina ‹1› ‹s›
vasele v. pronksile oksüdeerumisel tekkiv rohekas kiht; värv selle imiteerimiseks. Paatinaga kaetud pronksplaat.

pahvatus ‹-e 5› ‹s›
pahvak, pahvatamisel tekkiv heli. Leegi, häälte pahvatus. Kostab pommide tumedaid pahvatusi. *Välguna sähvatas tuli. Meie mõlemad nägime selles hetkelises valguse pahvatuses meest langevat. E. Nukk.
▷ Liitsõnad: naerupahvatus.

painde|pinge
füüs tehn paindejõu mõjul kehas tekkiv pinge. Paindepinge müüritise kivides. Mäerõhu mõjul võivad kaevanduse toestikus tekkida paindepinged.

palistus ‹-e 5› ‹s›

1. riide palistamisel tekkiv ääris. Ühekordne, kahekordne, lai, kitsas palistus. Masinaga, käsitsi õmmeldud palistus. Dekoratiivsed palistused. Kleidi allääre palistus on lahti hargnenud.
▷ Liitsõnad: kleidi|palistus, liht|palistus, pilupalistus.
2. piltl ääris, serv. *Nad on jõudnud lagedale rannaribale, mis lookleb ahta palistusena mere ja kalda vahel. B. Alver.

pantsatus ‹-e 5› ‹s›
raske pehme eseme v. olendi kukkumisel tekkiv heli. Mullakamaka pantsatus.

parasiitne ‹-se 2› ‹adj›

1. parasiidile omane. Parasiitse toitumisviisiga taimed. Puuga parasiitsetes suhetes olev seen. Parasiitne tagasiside el ettenähtamatute sidestuselementide või väljade kaudu soovimatult tekkiv tagasiside.
2. parasiitide hulka kuuluv. Parasiitsed putukad, taimed.

parasiit|sidestus
el võimendis tekkiv kahjulik tagasisidestus

paresteesia ‹1› ‹s›
med välise ärrituseta tekkiv ebameeldiv aisting, näit. sipelgajooksu tunne

peeru|valgus
peeru põlemisel tekkiv valgus. Õhtul istuti peeruvalgusel. Aknast kumas peeruvalgust.

petrooleumi|gaas
petrooleumi põlemisel tekkiv gaas

piima|nahk
keetmisel piima pinnale tekkiv piimavalkudest, fosforist ja rasvast koosnev nahkjas kiht

piim|hape
keem füsiol toiduainetes suhkrute anaeroobsel lagunemisel, ka pingutuste korral lihastes tekkiv hape. Hapendamisel muunduvad suhkrud piimhappebakterite toimel piimhappeks.

pind1 ‹pinna 23› ‹s›

1. eseme, olendi vm. väliskiht, pealmine kiht. Sile, tasane, ebatasane pind. Kivi krobeline pind. Karvase pinnaga riie. Kudumi mustriline pind. Tahvli pind ei tohi olla liiga libe. Kriimustused kummikute läikival pinnal. Mööbli poleeritud, lakitud pind. Detailide töödeldud, töötlemata pind. Niiskes ja kuumas õhus on higi aurumine keha pinnalt takistatud. Taime lehtede pinda katab vahajas kiht. Pilvede liigitamisel on oluline ka pilvede alumine pind. || piltl pealispind, väline olemus. Kriitika nõrkuseks on sageli libisemine pinda mööda. Sügavamal pinna all küdes rahulolematus edasi. Pinna all võib peituda mõndagi, mis kiirel lugemisel silma ei hakka. *Nagu näeme, libiseb pastorist luuletaja sulg välist pinda kaudu, taotlemata erilist tundesügavust. A. Vinkel.
▷ Liitsõnad: ihu|pind, jää|pind, keha|pind, lehe|pind, lume|pind, mulla|pind, naha|pind, pildi|pind, purje|pind, seina|pind, teepind; graniit|pind, kivi|pind, klaas|pind, krohv|pind, murupind; aurumis|pind, eraldus|pind, hõõrde|pind, kokkupuute|pind, kontakt|pind, lõhenemis|pind, lõike|pind, löögi|pind, murde|pind, murdumis|pind, puutepind; külg|pind, ots(a)|pind, pealis|pind, sise|pind, välispind.
2. aluspõhja kattev pind, maapind, maismaa pind; maakamar, pinnas. Üle kahe kolmandiku maakera pinnast on kaetud veega. Erinevate pindade – põld, niit, mets, kõrb – puhul on vee aurumine erinev. Kõva, pehme pind. Viljakas, niiske, liivane, savine pind. Võrdlemisi kivine pind. Põhja-Eesti paene pind. Soo õõtsuv pind. Kuivade liivaste pindade metsastamine. Rammusa mullaga pind. Pind on siin viljakasvatuseks vähesobiv. || (üldisemalt mingi ala maapinna, ka territooriumi kohta). Mu jalge all on taas sünnimaa püha pind. Vabadusvõitlejate veri on niisutanud kodumaa pinda. Mis tõi su siia võõrale pinnale, rändaja? Lahingud polnud veel kandunud Eestimaa pinnale. Esmakordselt viibin Prantsusmaa, Ameerika pinnal. Pind muutus kurjategija jalge all palavaks ja ta põgenes üle piiri. Ta põrm puhkab võõras pinnas. *Mu süda on kinni su pinnas, / mu kannatav sünnimaa. J. Kärner. || (muude taevakehade pealiskihi kohta). Rakett viis vimpli Kuu pinnale. Teame vähe kaugemate planeetide pinnast. || piltl üldine olukord, tingimused, vajalik keskkond; üldine suhtumine. Uuendusteks polnud pind veel küps. Vitamiinivaegus loob soodsa pinna haiguste tekkimiseks. Uue mõistmine eeldab vastuvõtlikku pinda inimese hinges. Valgustuslikud ideed langesid juba ettevalmistatud pinnale. Manitsustest polnud abi: sõnad langesid viljatule pinnale. Ükskõiksus on kuritegudele soodsaks pinnaks. Tuli pinda sondeerida: kas meid võetakse vastu või mitte? *Kodulugu sai pinnaks, mille kaudu kooliuuenduse ideed hakkasid algkoolide õppetöös levima. F. J. Eisen.
▷ Liitsõnad: alus|pind, kodu|pind, maapind; asfalt|pind, betoon|pind, kalju|pind, liiva|pind, pae|pind, raba|pind, rohu|pind, soopind; kald|pind, kallakpind; kasvupind.
3. alus, põhi, jalgealune. Sumasime poris, otsides kõvemat pinda. Ujusime kalda poole, et pääseda kindlale pinnale. Parkett oli lapsele liiga sile pind, ta kukkus ühtepuhku. Plahvatuse ajal tundsime, et pind jalge all kõikus. *Selge on ainult see, et pind maksva korra talade alt on ära uhutud ja katus langeb varsti meile kaela. V. Adams. | piltl. Pärast finantsskandaali ei saanud ta enam kunagi kindlat pinda jalge alla. Enesekriitikat tehes lõi ta süüdistustel pinna alt. *Andrese mustad mõtted ei kestnud kuigi kaua, sest neil oli vähe olulist pinda. Tema ise kui ka Krõõt, mõlemad olid ju alles noored.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: alus|pind, kande|pind, kõla|pind, toetus|pind, toitepind.
4. vedeliku v. vedela aine ülemine piir, selle pealmine kiht. Järve peegelsile pind. Sügisese mere rahutu pind. Vee pinnal ujusid mullid. Õli läikiv pind. Kalad tõusid pinnale hingama, putukaid püüdma. Lind sukeldus ja tõusis uuesti pinnale. Uppuja kerkis mõned korrad pinnale. Allveelaev tõusis pinnale. Lahe pinda katab jäälobjakas. Vaht kerkis supi pinnale. Räbu tõuseb pinnale. *..sealt kuskilt kostab sulpsatus: kala kargas pinda. R. Sirge. || piltl (seoses kellegi, millegi esilekerkimisega, aktiivse toimimas olekuga). Võimuvahetuste ajal ujub pinnale ikka kahtlasi kujusid. Ebameeldiv lugu minevikust ujus jälle pinnale. Lahendus probleemile tõusis alateadvusest pinnale. *Pealegi vaevas teda nüüd lakkamatult mingi ebamäärane mälestus, mis tahtis kõigest jõust pinnale tõusta.. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: jõe|pind, järve|pind, laine|pind, mere|pind, peegel|pind, veepind; nivoopind.
5. pindala, ala (suuruselt). Hoonetealune pind. Umbes 50 ha suurune pind. Aia, metsaalade pind. Maaparandusobjektide pind on aasta-aastalt suurenenud. Kilealusel pinnal kasvatati varajast köögivilja. Talul on küllaldaselt pinda, aga see on väheviljakas. Elamu akende pind peab moodustama vähemalt 1/8 põrandapinnast. Karusnaha pind jagatakse eri väärtusega osadeks. || (ruumide) põrandapind; (elamispinna kohta). Abiruumide pind. Vabanenud pinnale paigutati viimistlusosakond. Üürime välja pindu äriruumideks. Pinnaga on raskusi, ligemal ajal pole korterit lootagi. Üleliigsele pinnale võeti üüriline. Tahaksin uues kohas elada sama suurel pinnal kui ennegi.
▷ Liitsõnad: hoonestus|pind, kasvu|pind, kogu|pind, koristus|pind, kultuur|pind, külvi|pind, lava|pind, põllu|pind, üldpind; elamis|pind, lisa|pind, manööver|pind, miinimum|pind, põranda|pind, tootmispind.
6. ‹hrl. väliskohakäänetes› piltl see, millel miski rajaneb, millele miski tugineb, millest miski lähtub. Vastuolud tekkisid majanduslikul, maailmavaatelisel pinnal. Ta tervisehäired tekkisid psüühilisel pinnal. Jutt läks, kaldus isiklikule pinnale. Jääb selgusetuks, missuguselt pinnalt sai tüli alguse. Konflikt võrsus isiklike vastuolude pinnalt. Rahvusliku liikumise pinnal sündinud selts. Vaba konkurentsi pinnal tekkinud monopol. Antiik-Kreeka kultuur arenes idamaade kõrge kultuuri pinnal. Realistlikud kunstnikud jäid vanade traditsioonide pinnale. Sõpruskond kujunes välja ühise õppimise pinnal. Jutustus võrsus kirjaniku isiklike tähelepanekute pinnalt. Selline järeldus võis tekkida ainult asjatundmatuse pinnal(t). Enesesüüdistuste pinnal tekkinud sisepiinad. Kõik lepingu pinnalt tekkinud vaidlused lahendatakse kohtu korras. || tase, tasand. Jutustused jäid vaid üldise kirjeldamise pinnale. August Kitzbergi esimesed näidendid olid veel olustikurealismi pinnal. Kiriku ehituslugu on jäänud veel mitmeti oletuste pinnale. Ta oli kunstiga kokku puutunud vaid asjaarmastajalikul pinnal. *Mõndagi jäi minu elukogemuste pinnalt arusaamatuks. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: lähtepind; tasapind.
7. mat ruumis liikuva joone jäljena tekkiv kahemõõtmeline kujund (geomeetria põhimõisteid). Geomeetriline pind. Kooniline, silindriline pind. Kumer pind. Prismaline, püramiidne pind. Hulktahkne pind. Silindri ja koonuse külgpinnad kuuluvad kõverate pindade hulka.
▷ Liitsõnad: kera|pind, koonus|pind, silinderpind; horisontaal|pind, kõver|pind, lõike|pind, põik|pind, pöörd|pind, rõht|pind, tasa|pind, vertikaalpind.

pisar ‹-a 2› ‹s›

1. pisaranäärmeis tekkiv üle alalau serva langev vedelikutilk; ‹pl.› (sageli nutu kohta). Pisar on silmas, laugel, silmanurgas, tuleb silma. Tuul, suits ajas, võttis pisarad silma. Naerab pisarateni, nii et pisar silmas, nii et pisarad tulevad silma. Meeleliigutusest, valust, suure rõõmu pärast tulid, valgusid pisarad silma. Silmad läikisid pisaraist. Nägin ta silmis pisaraid. Pisaratest kalkvel silmad. Pisaraist märg, nõretav nägu. Ta nägu, silmad olid pisarais. Ema silmist purskusid, voolasid, veeresid pisarad. Pisarad jooksevad ojadena üle näo, mööda põski alla. Ta silmist langes, kukkus jämedaid, suuri pisaraid. Ann valas lahkudes kibedaid, palavaid, kuumi pisaraid. Poetas, pillas kaastundest mõne pisara, paar pisarat. Ema on poja pärast valusaid pisaraid nutnud. Tüdruk puhkes pisaraisse 'hakkas nutma'. Pühib, kuivatab põselt pisara, pisarad silmist. Pisaraid tagasi hoidma, varjama, (alla) neelama. Võitlesin pisaratega. Naine oli üleni pisarais, uppus pisaratesse. Ei tema hoolinud orbude ja lesknaiste pisaraist. Oli oma jutust pisarateni liigutatud. Ta heldis pisarateni. Mul hakkas vaesekesest pisarateni kahju. Need olid ehtsad, siirad, tehtud 'teeseldud' pisarad. Viimased sõnad ütles ta läbi pisarate, pisarad hääles. Tüdrukul olid pisarad kurgus 'oli nutma puhkemas', tõusid pisarad kurku. Häälest kostsid pisarad. Sõnad lämbusid pisaraisse. See oli naer läbi pisarate 'kurb naer'. Pisaraist nõretav 'sentimentaalne' armastusfilm.
▷ Liitsõnad: haledus|pisar, heldimus|pisar, häbi|pisar, härdus|pisar, jonni|pisar, kahetsus|pisar, kergendus|pisar, leina|pisar, liigutus|pisar, mure|pisar, naeru|pisar, rõõmu|pisar, silma|pisar, valu|pisar, viha|pisar, õnnepisar; krokodillipisar.
2. (sageli poeetilise varjundiga:) tilk, piisk. Kevadvihma soojad pisarad. Vihmajärgsed pisarad hiilgavad murul. Veepritsmeist pisarad õitel. Lumeräitsakaist sulanud rasked pisarad. Laubal läikisid hirmuhigi pisarad. Kuivanud jõesängis pole pisaratki vett. Vere punane pisar sõrmeotsal. *Kuigi lehitud, nõrisesid oksad pisaraist. V. Uibopuu. | piltl. *Tema pilkes oli ka pisar enesepilget. F. Tuglas. || kõnek (õige vähese alkoholi kohta). Võtame ühe väikese pisara konjakit. Nii raske päeva peale kuluks üks pisar marjaks ära. *Andsin talle siis pisara puskarit, et pista kinni ja saa õnnelikuks. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: higi|pisar, kaste|pisar, rasva|pisar, udu|pisar, vaigu|pisar, vee|pisar, vere|pisar, vihmapisar; viinapisar.

plahvatus|temperatuur
plahvatusel tekkiv temperatuur

plasma|paneel
tehn kuvaseadme osa, mis koosneb lamedasse gaastäidisega paneeli paigutatud elektroodide võrest, kus elektroodide ristumiskohas tekkiv helendus moodustab kujutise, gaaslahenduspaneel, plasmaekraan, plasmakuvar. Plasmapaneeliga telerid.

prolaan ‹-i 21› ‹s›
füsiol platsentas tekkiv suguelundite tegevust mõjutav hormoon

prolaktiin ‹-i 21› ‹s›
füsiol ajuripatsi eessagaras tekkiv suguelundite tegevust mõjutav hormoon

puidu|kiri
puidu lõikepinnal avanev, peam. läbilõigatud aastarõngastest tekkiv muster, puidu tekstuur, puidu toim. Huvitava puidukirjaga vineer.

puidu|tõrv
puidu utmisel v. gaasistamisel tekkiv tumepruun kuni must veniv vedelik, puutõrv

puistang ‹-u 2› ‹s›

1. mäend maardelt kõrvaldatavast katendist v. kaeveõõntest väljaveetavast aherainest tekkiv mulle. Aheraine puistangud.
2. hrv puistamine; puiste (1. täh.) *Ja meist kolmest ei tahtnud keegi varjendisse minekut algatada. Ka mitte siis, kui kuskil Kadrioru pool neli puistangut pomme oli meile lähenevas järjekorras maha munetud. J. Kross. *.. mahaniidetud vilja kullaka harjasega kaetud põld, künnivareste must puistang teel... A. Kurfeldt (tlk).

surnud punkt

1. seisak, mingi tegevuse v. protsessi staadium, kus edasiminekut ei toimu või see on raskendatud. Töös tekkis surnud punkt. Vestlus jõudis surnud punkti. Asja uurimine seisab surnud punktis. Surve vastaspoolele ei vii läbirääkimisi surnud punktist välja. Rahalise toetusega tuleks luulesarja ilmumine surnud punktist välja aidata. Tõlkimine jäi surnud punktile (pidama). Heatahtlik kiri aitas mind surnud punktilt edasi.
2. tehn masina v. aparaadi mingi liikuva osa äärmise asendi koht, milles tema kiirus võrdub nulliga. Kolvi ülemine ja alumine surnud punkt. | (laiemalt koha v. hetke kohta, kus valitseb tasakaal). Kui teivashüppaja on kõrgeimas seisus, on ta hetkeks liikumatu, on nn. surnud punktis. Tsükloni keskuses on surnud punkt, kus valitseb täielik vaikus.
3. sport võistluste mingil etapil tekkiv seisund, mida iseloomustavad suur väsimus, hingamise takistus ja soov võistlust katkestada. Pingelistel võistlustel tekib maadlejatel surnud punkt. Kaaslaste ergutused aitasid jooksjal surnud punktist üle saada.

purd|osake
murenemisel v. purunemisel tekkiv aineosake

purikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. (suur) haug. Kena priske paarikilone purikas. Kalle püüdis paar purikat. Siit jõest on ka purikaid välja tiritud. *Väiksest hauginolgist oli kasvanud päris paras purikas. H. Jõgisalu. *Aga kas ojas ahvenaid on? – On. – Purikaid on? – On. A. Sepp.
2. keegi suur ja tugev, purakas (2. täh.) Poiss on juba paras purikas. Tolle emise põrsad olid enneolematud purikad. *.. mis me teeme teiesuguse purikaga! Te õhetate ju lausa tervisest. A. Antson. | (püsivõrdlustes). Laps on terve nagu purikas. Peagi saavad tüdrukud jälle terveks kui purikad. Priske, tugev, suur, tore poiss kui purikas. Need on vast poisid nagu purikad! *Vara veel kõnelda surmast, sõber! Mees nagu purikas! P. Vallak.
▷ Liitsõnad: haugi|purikas, havi|purikas, kalapurikas; jonnipurikas.
3. ülalt nõrguva vedeliku kristalliseerumisel tekkiv rippuv koonusjas moodustis, hrl. jääpurikas. Räästasse tekivad pikad purikad. Purikad tilguvad, sädelevad. Taadi habeme küljes rippusid tillukesed purikad. Pidin sind oodates purikaks külmuma. Koopa laes on lubjakivi purikad.
▷ Liitsõnad: jääpurikas.

puu|gaas
tehn mootorikütusena kasutatav, puidu gaasistamisel v. utmise kõrvalsaadusena tekkiv põlevgaas, puidugaas. *Auto käis sõjaaegselt puugaasiga.. V. Beekman.

puur|muda
märgpuurimisel tekkiv puurpuru

puur|puru
puurimisel tekkiv puru, puurimispuru, puurmed

puu|suits
puu(de) põlemisest tekkiv suits. *Õues oli seda pühalikkust, mis talule annab luuaga pühitud õuemuru koos sauna ja puusuitsu lõhnaga.. A. Kalmus.

puute|aisting
psühh naha puutumisel tekkiv aisting

puute|nakkus
vahetul kokkupuutel tekkiv nakkus, kontaktinfektsioon

põhja|jää
voolusängi põhjas tekkiv jää

põlemis|gaas
tehn kütuse põlemisel tekkiv gaasi ja auru segu, suitsugaas

põlemis|jääk
põlemisel tekkiv jääkaine. Tahked põlemisjäägid. Põlemisjäägina eralduv gaas.

põnts ‹-u 21› ‹s›

1. mingist löögist v. millegi (raske) kukkumisest tekkiv lühike (pool)kõlatu müra. Toas käis, toast kostis tume põnts. Mees lõi trumbi kõva põntsuga lauale. Koti kukkumise põnts. *Ja väljaski siristavad ainult sirtsud ja kostavad Reksi saba põntsud vastu maad. M. Seping. || sellist heli tekitav hoop, sellise heliga löök. Poiss sai põntsu pähe.
2. kõnek (olulist kahju põhjustanud tegevuse v. olukorra kohta:) hoop, mats [-u]. Pidas plaani, kuidas oma vihavaenlasele põntsu panna. Pulmad panid mu rahakotile paraja põntsu. Külmetamine andis tervisele viimase põntsu. Eilsest kihutamisest sai mootor korraliku põntsu. Tal ei vea ka elus, üks põnts teise otsa.

põse|kurd [-kurru]
naermisel, naeratamisel põske tekkiv kurd. *Nüüd muhelesid Riiumehe hõredate vurrude taga põsekurrud. P. Krusten.

põse|lohk
‹hrl. pl.› põses olev (eriti naermisel, naeratamisel tekkiv) lohuke. Sügavad põselohud. Naeratusega ilmuvad tüdruku näole armsad põselohud.

päikese|kahjustus
päikesekiirguse toimel tekkiv nahakahjustus

päikese|põletus
päikesekiirguse toimel tekkiv põletus. Sain tõsise päikesepõletuse. Päevituskreem aitab päikesepõletust ära hoida. || päikesekõrvetus. Põua ja päikesepõletuste suhtes tundlikud tõusmed.

pära|laine
laeva (vm. veesõiduki) liikumisest tekkiv ahtri taha jääv laine. Kalapaadid jäid mööduva laeva päralainesse tantsima.

pärss|kiirgus
füüs laenguga osakese pidurdumisel elektri- v. magnetväljas tekkiv elektromagnetkiirgus, pidurduskiirgus

püriidi|räbu
tehn väävelhappetööstuses jm. tekkiv püriidi särdamise jääk

püro|viinamarihape
keem käärimisel ja glükolüüsil tekkiv vahesaadus

püssi|pauk
püssilaskmisest tekkiv pauk, püssilask. Lajatas hele, raksatas kuiv püssipauk. Eemalt kostab püssipaukude raginat. Küla vallutati ainsagi püssipauguta. Ta on äkiline nagu püssipauk. *Nagu püssipauk käis isa rusikas vastu lauda.. R. Soar.

püssirohu|gaas
püssirohu põlemisel tekkiv gaas. Kuul hakkab liikuma püssirohugaaside survel.

rahhiit ‹-hiidi 21› ‹s›
med vet D-vitamiini vaegusest tekkiv laste ja noorloomade ainevahetushaigus. Haigestumine rahhiiti. Rahhiiti põdevad lapsed. Rahhiidist moonutatud jäsemed.

raku|sisaldis
‹hrl. pl.› biol raku elutegevuses tekkiv varuaineid, eritisi jm. sisaldav kehake

rasv|emboolia
med vet rasvamullikesest tekkiv emboolia

raua|puru
raua töötlemisel tekkiv puru. Magnet tõmbab rauapuru külge.

raua|viilmed pl
raua viilimisel tekkiv rauapuru

reaktiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. füsiol psühh vastumõjuna, reaktsioonina ilmnev. Psüühiline trauma võib tekitada reaktiivse seisundi või depressiooni. Külmumise reaktiivne staadium. Organismi funktsionaalsed ja reaktiivsed võimed. Reaktiivne käitumine 'reaktsiooni ümberkujundamine, kättesaamatu taotlemise asendamine vastupidisega'.
2. tehn füüsikalise reaktsiooni põhimõttel töötav, vastumõju osutav, reaktiiv-. Reaktiivne liikumine, turbiin.
3. keem reaktsioonivõimeline; reaktsioonina tekkiv

redaktsioon ‹-i 21› ‹s›

1. viimistlemise, töötlemise vms. tagajärjel tekkiv oluliste erinevustega teksti- vm. teisend. Luuletuse varasem, hilisem redaktsioon. „Kalevipoja” esimest redaktsiooni tunneme „Alg-Kalevipoja” nime all. Esialgne käsikiri erineb mõneti, kõvasti trükis ilmunud redaktsioonist. Lavastuses jäädi autori viimase redaktsiooni juurde. Sõnaraamat ilmub peagi täiendatud, muudetud redaktsioonis. Seadus esitati uues redaktsioonis.
▷ Liitsõnad: alg|redaktsioon, trükiredaktsioon.
2. redigeerimine. Kes võtab enda peale käsikirja redaktsiooni?

rekuperaator ‹-i, -it 2› ‹s›
tehn soojusvaheti, milles õhku v. gaasi kuumutab kütuse põlemisel tekkiv heitgaas

resool|vaik
keem metanaali ja fenooli polükondensatsioonil tekkiv termoreaktiivne vaik

riimi|nõue
teksti riimimisel tekkiv vajadus leida riimuv sõna(vorm)

ring|lõhe
mets puidus aastarõngaste vahel tekkiv lõhe

rinnanäärme|põletik
med rinnanäärmes peam. imetamisajal tekkiv põletik, mastiit, piimanäärmepõletik

rinna|piim [-a]
naise rinnanäärmes tekkiv piim, emapiim. Last rinnapiimaga toitma, rinnapiimast võõrutama. Kui ema ehmatab, on rinnapiim rikutud. Ta on seisuseuhkuse juba ema rinnapiimaga sisse imenud.

rist|võlv

1. ehit kahe silindervõlvi ristumisel tekkiv võlv. Ristvõlviga kabel. Romaani kiriku külglöövid kaeti ristvõlvidega.
2. ristsuunaline pöiavõlv. Pöia ristvõlvi lamenemine.

roisu|mürk
biol (valkude) roiskumisel tekkiv mürk

rooja|pidamatus
med orgaanilise haiguse tõttu tekkiv võimetus takistada roojamist

rooste ‹18› ‹s›

1. raua pinnale oksüdeerumisel tekkiv punakaspruun urbne kiht. Roostes traat, uksehinged. Poisid leidsid roostes püssi. Vikat oli lootusetult roostes. Roostest punane plekk, pada. Vana roostest söödud laev. Roostet eemaldama, maha kraapima. Naelad, kruvid läksid niiskuse käes rooste(sse). Ära lase kallist relva rooste minna. Oksüdeeruv metall muutub roosteks. Inimene armastab kõike, mida koi ja rooste rikub. Rooste on ämbripõhjale augu sisse söönud. Rooste sööb rauda, kurvastus südant. *Vesi kaevus on sogane, joo nagu roostet kõrist alla.. A. Mägi. || (muude metallide pinnale tekkiva kihi kohta:) paatina. *Tema sõrmes oli vaskne sõrmus, mida roheline rooste ahnelt sõi. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: raua|rooste, rohe|rooste, vaserooste.
2. roosteseentest põhjustatud taimehaigus. Nisu kollane rooste. Roostest pruunistunud lehed, kõrred. Rooste rikkus kaera ära. Vili kannatab rooste all.
▷ Liitsõnad: koore|rooste, kroon|rooste, kõrre|rooste, kübe|rooste, laik|rooste, laju|rooste, lehe|rooste, näsa|rooste, okka|rooste, pigi|rooste, pruun|rooste, põis|rooste, tüve|rooste, varre|rooste, viltrooste; herne|rooste, lutserni|rooste, peedi|rooste, ploomi|rooste, põldoa|rooste, ristiku|rooste, roosi|rooste, sibula|rooste, sõstra|rooste, vaarika|rooste, viljarooste.
3. piltl. a. (millegi roostevärvilise kohta). Puude lehtedes on juba roostet. Välju katab sügisene rooste. Pooleldi söödud õun läheb rooste. b. (käriseva hääle kohta). Mees joriseb oma roostes häälega laulda. Kui oled kaua vait, läheb hääl rooste. c. (millegi hooletusse, unarusse jäetu kohta). Kriitik ei lase oma sulge rooste minna. Kahju küll, kui nii suur anne roostesse läheb. Roostes liigestega ei tulnud tantsust suuremat välja. *Utiilihunnikudki töökodade ümber suurenevad päev-päevalt küllap seetõttu, et meeste mõttemasinad on ükskõiksusest roostes. V. Saar. d. (millegi kahjustava kohta). Hing, vaim kattub üksinduse roostega. Kraabib sõbralt maha enesega rahulolu roostet. Enesearmastuse rooste takistab arengut. *Kas tõesti saab kiivus roosteks, mis nende sõpruse lõppude lõpuks ikkagi läbi sööb? P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: põuarooste; argipäeva|rooste, surmarooste.

ropsi|takk
linade ropsimisel tekkiv takk

rudin ‹-a 2› ‹s›
(hõõrdumisel tekkiv) krudin. Lume, jää, kruusa rudin jalge all. Sammude, suuskade rütmiline rudin. Teelt kostab reejalaste rudinat. Rattad veerevad tasase rudinaga, tasasel rudinal. Kuivatab rudinal ajalehega aknaklaasi.

rusu ‹11› ‹s›
‹hrl. pl.› midagi purunenut v. purustatut, millegi tükk v. jäänus; vare [-me]. Hoonete, lennuki rusud. Jões vedeles purunend silla tükke ja muud rusu. Uhkest linnast olid järele jäänud ainult rusud. Maavärin mattis rohkesti inimesi rusude alla. Rusude all peitus vana asulakoht. Koer otsib rusude alt, vahelt oma peremeest. Vana kloostri rusudele ehitati uued majad. Väljapääs kindlusest oli rusudes. Sõda jätab maha rusu(de)s linnad ja külad. Rusuks sõidetud auto. Orkaan muutis sadamaehitised rusudeks. Mis auto see ka on, lihtsalt üks vana rusu. *Tuhk jalgade all oli alles soe, kohati hõõgus veel süsi, kui ta jalanukiga rusus kaapis. K. A. Hindrey. || kivimi murenemisel tekkiv puru; geol rusukalle. Temperatuurikõikumised ja vesi murendavad kaljud rusuks. | piltl. Armastuse, õnne rusud. Hädaldab kokkuvarisenud õhulossi rusude all. Riigi majandus on sõja tõttu rusudes. Lootused on lõplikult rusuks tehtud, pekstud 'hävitatud, purustatud'. Rusu(de)ks langenud, varisenud 'hävinenud, luhtunud' unistused.
▷ Liitsõnad: ahju|rusu, auto|rusu, kalju|rusu, kivi|rusu, laeva|rusu, lennuki|rusu, maja|rusu, torni|rusu, ummistus|rusu, varingurusu.

räbu ‹11› ‹s›

1. murd puru; rägu. Varisenud müüri räbu. Metsaalune on risu ja räbu täis. *.. [tulid töömehed,] tuues kaasa õlihõngusid, kivisöe ja rauatolmu ja muu räbu läpastust. J. Barbarus. *Peenem räbu ja oksad köideti kubudeks.. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: kivi|räbu, lume|räbu, oksaräbu.
2. tehn šlakk. a. metallisulatuses vedelmetalli pinnale tekkiv kergsulav mineraalse sulami kiht, mis tahkudes muutub kivi- v. klaasitaoliseks aineks. Räbu koostis, tihedus, viskoossus, temperatuur. Räbul on väiksem erikaal kui malmil. Vedel räbu. Granuleeritud räbu. Räbust valmistatud mineraalvatt. b. koldes kütuse põlemisel tekkiv mineraalne jääk
▷ Liitsõnad: kõrgahju|räbu, rauaräbu.

rüsi|kinnisjää
ajujää kokkukülmumisel tekkiv ebatasane kinnisjää

sae|puru
saagimisel tekkiv puupuru. Maas oli hunnik saepuru. Saepurust pressitud plaadid. Toit oli suus maitsetu nagu saepuru.

sahin ‹-a 2› ‹s›

1. millegi liikumisest v. kergest kokkupuutest tekkiv vaikne kõlatu ühetooniline heli. Puulehtede, rohu, pilliroo, viljakõrte vaikne sahin. Riiete, siidkleidi sahin. Autokummide sahin asfaldil. Kostis sammude, astumise sahinat. Linnuparv lendab üle: on kuulda tiibade sahinat. Tuule sahin pargipuudes, puulatvades, põõsastes. Vihma monotoonne sahin ajas une peale. Väljas sadas sahinal. Kostab tuule vingumist ja tuisu sahinat. Langilt kostis kirvehoope ja sae sahinat. Vaikust segas üksnes keeratavate paberilehtede sahin. Tähelepanu äratas vaikne sahin rohus. Puulehtedes käib tasane sahin. Lained jooksid kerge sahinaga rannale. Augu seintest varises sahinal liiva. Vili valgus kottidest sahinal salve. Ümbruses olev võsa oli täis sahinaid ja linnuhääli. Ärkas iga väiksemagi kõbina ja sahina peale. *Merejutt sai lõpuks ikkagi otsa. Lapsed hakkasid end sahinal nihutama ja seadsid ootama uut juttu. E. Tegova.
2. (elev) kahin (2. täh.) *Läbi pulmarahva käib sahin: „Püha taevas! Tal on oma auto!” H. Sergo.
3. ‹hrl. pl.› kõnek kuulujutuna leviv informatsioon. Käivad sahinad, et staar on salaja abiellunud. *Kas ei ole igasuguseid intriige, vihjeid, piilumisi ja sahinaid paraku juba väsitavalt palju olnud ja eesti asja pole nad ilmselt edasi viinud. J. Peegel.

sapp1 ‹sapi 21› ‹s›

1. füsiol maksas tekkiv seedenõre. Sapp koguneb maksast sapipõide. Haige oksendas sappi. Viha, mõru kui sapp.
2. piltl tigedus, kibedus, vimm. Vanamees oli täis kurja sappi. Süda, hing oli täis tuska ja sappi. Südamesse, hinge on aastatega kogunenud sappi. Mehe sapp hakkas, läks keema, kees üle 'mehes tõusis tigedus'. Valas kogu oma viimase aja sapi esimese ettesattuja peale välja. Tundis eneses sappi kasvavat. Pikapeale Kadri sapp lahtus ja ta rahunes. Iga tema sõna nõretas sapist. Küll oli tema sõnades palju sappi! Mesi suus, sapp südames. *Polnud kerge neelata alla soovide täitumatuse sappi. E. V. Saks.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnes taime- v. drooginimetuses
▷ Liitsõnad: maa|sapp, karusapp.

sarnasus|assotsiatsioon
psühh sarnaste kujutluste alusel tekkiv assotsiatsioon

seborröa ‹14› ‹s›
med naha rasunäärmete tavalisest suurem voolus ja sellest tekkiv naha rasvasus, rasuvoolus. Kuiv, rasune seborröa. Peakõõma üheks põhjuseks on seborröa.

seebi|mass
seebikeetmisel tekkiv ühtlane seebistunud rasva mass

seene|mürgi(s)tus
med mürkseene söömise tagajärjel tekkiv mürgi(s)tus. Äge, eluohtlik seenemürgistus.

seisu|laine
füüs väikese (pool)kinnise veekogu pinnal tekkiv näiliselt edasi liikumata laine, seiš

sekundaar|kiirgus
füüs aineosakeste voo v. elektromagnetlainete toimel aines tekkiv kiirgus

seljaaju|kuive
med süüfilise hilisjärgus tekkiv seljaaju väätide kõhetumine

serv|joon
ehit ristvõlvide lõikumisel tekkiv kant

sihin ‹-a 2› ‹s›

1. hõõrdumisest, kokkupuutest, (kiirest) liikumisest tekkiv terav, kõrgetooniline sahin; vihin. Vikati sihin läbi langeva rohu. Lume sihin lagedal väljal. Ümberringi oli vaid putukatiibade sihin. Paadinina lõikas tasase sihinaga lainetest läbi. Tuul kihutab sihinal üle väljade. Mõõk tõmmati sihinal tupest. *See oli alles sõit: üksainus sihin silmis ja kahin kõrvus! F. Tuglas.
2. sisin. Ussi sihin.

silma|himu
kellegi v. millegi vaatamisel, nägemisel tekkiv himu; selle tekitaja. Lihakäntsakas tegi koerale silmahimu, oli talle silmahimuks. *.. nägin, kuis toredus ja silmahimu võib inimlaste pea segi ajada. F. Tuglas (tlk). *.. pakkis osalt välja oma kauba – tegi naistele silmahimu. O. Luts.

silma|lõbu
kellegi v. millegi nägemisest, vaatamisest tekkiv lõbutunne. *.. puht silmalõbu eest oli Orajõe alles neil päevil hoolt kandnud, ostes saali seinale uue maali. J. Semper.

sise|nõre
füsiol sisesekretsioonil tekkiv nõre, hormoon

sisin ‹-a 2› ‹s›

1. jätkuvat s-häälikut meenutav hääl, terav susin. a. (elusolendite puhul). Ussi, mao sisin. Isahane kuri sisin. Tedrekukk lõpetas oma häälitsuse valju sisinaga. Rästik ajas suu sisinal pärani. Esineja lahkus lavalt vilistamise, ulgumise ja sisina saatel. || (ebaselgest hääldusest johtuv). Tüdruku kõnet saadab mingi sisin. Sõnad tulid suust kummalise sisinaga. *Eriti susisevad häälikud on tema käes kõik üksainus sisin.. S. Rannamaa. b. õhu v. auru liikumisel läbi kitsa ava v. kuuma eseme kokkupuutel külma veega tekkiv heli, visin. Hingab kerge sisinaga. Õhk tungis autokummist sisinaga, sisinal välja. Aeg-ajalt kuuldus masinast auru sisinat. Vedur laskis sisinal auru välja. Hõõguvad söed kustusid veepinnale langedes tasase sisinaga. Punaselt hõõguv raud kustus sisinal külmas vees. Veetilk langes kuumale pliidile ja aurustus sisina saatel. c. (muude helide kohta). Buss tegi uksed sisinal lahti. *Kuulid lendasid sisinal üle voori. F. Tuglas (tlk).
2. kuri, tige, pahatahtlik rääkimine. Sugulaste tigedast sisinast hoolimata võttis ta mehe oma katuse alla. „Ära trügi!” kostis vihast sisinat.

skatool ‹-i 21› ‹s›
keem valkude lagunemisel tekkiv orgaaniline ühend, ebameeldiva sõnnikulõhnaga kristalne aine

solin ‹-a 2› ‹s›
vee voolamisel v. liigutamisel tekkiv heli, solisemine. Vannitoast kostab (vee) solinat. Kuulsin aerude solinat. Kevadvete solin. Vesi voolab tasasel solinal, suure solinaga vanni. Väänas pesust solinal vett. *.. ja solinast kuulis, et vesi valati katlasse. L. Tigane.
▷ Liitsõnad: veesolin.

soo|gaas
soodes ja seisva veega veekogudes taimejäänuste lagunemisel tekkiv rohkesti metaani sisaldav gaasisegu; metaan. *Älvetest ja laukapõhjast.. immitseb soogaasi – metaani. V. Masing.

sops ‹-u 21› ‹s›

1. näit. pehme asjaga antud löögist tekkiv tuhm sahisev hääl; (kergem) löök, vops. Leiliruumist kostavad sopsud. Kuuled sopse: juba pekstakse reht. Andis padjale paar sopsu. *.. ongi hea, et tohter torkab talle nii aegsasti uue sopsu kannikasse. J. Kross.
2. hrv jamps, segane värk. *Siin räägi nagu seinale, mõtleb Jaan. Oadu ajab ikka sopsu kokku. H. Kiik. *.. korteriga pole nõnda suurt sopsu kui Jaaniga. See sõgevaim võib meile viimase paugu panna. E. Kuus.

sorin ‹-a 2› ‹s›

1. vee vm. vedeliku joana voolamisest tekkiv tugevapoolne heli. Kraanist jooksva vee sorin. Laudast kostis lüpstava piima sorin. Hõigub piimajugade sorina saatel. Aidast kuuldub vaadiõlle sorinat. Valab valju sorinaga vett topsikusse. Sajab sorinal, kui sorin. Loputab sorinal pesu.
▷ Liitsõnad: lüpsisorin.
2. teat. kogus sorisevat vett vm. vedelikku. Öösel ladistas paraja sorina vett alla. *.. kummutas tugeva sõõmu, tõusis siis püsti ning laskis pika sorina vett. J. Peegel.

spermatseet ‹-seedi 21› ‹s›
keem farm kašelotlase ülalõualuu kohal tekkiv valge vaalavaha e. vaalavõidis. Spermatseedist valmistatud küünlad.

spontaanne ‹-taanse 2› ‹adj›

1. ettekavatsematu, loomulikult, sundimatult esiletulev, vahetu. Puhkes spontaanne naer, aplaus. See rünnak oli spontaanne enesekaitse. Võimleja liigutused muutusid ajapikku spontaansemaks. Tegime spontaanse ärasõiduotsuse kohe ka teoks. Tundsin spontaanset soovi istuda. Tekkis midagi spontaanse karnevali taolist. Spontaanne loojanatuur. *Ta on ju nii spontaanne, räägib nii suure innuga oma tööst, oma õpinguist.. R. Kaugver.
2. sisemistel põhjustel, ilma otsese välise tõuketa tekkiv, iseeneslik. Spontaanne luumurd, abort. Aatomituuma spontaanne lõhustumine.

stromatoliit ‹-liidi 21› ‹s›
sinivetikate ja mõnede bakterite elutegevuse toimel vees tekkiv lubiainest moodustis

sugulus ‹-e 5› ‹s›

1. hrl. põlvnemisel põhinev suhe. a. selline suhe kahe v. enama inimese vahel; abielu kaudu tekkiv suhe, hõimlus. Lähedane, kauge sugulus. Sugulus nais-, meesliinis. 1., 2. astme sugulus. Meeste näod reetsid sugulust. *Ei sugulus palju enam loe, kui inimesed on oma saatusega ise teed läinud. E. Rängel. b. ühisel algupäral põhinev suhe rahvaste v. keelte vahel. Keelte sugulus ei tähenda veel rahvaste sugulust. Eesti ja soome keele sugulus. On oletatud jukagiiri keelte sugulust uurali ja altai keeltega. Mõnede kristlike nimede rahvapärased variandid on suguluses muistsete eesti nimedega. c. (looma-, taimerühmade fülogeneetilise suhte kohta). Darvinistid räägivad inimeste ja inimahvlaste sugulusest. Sookurg on suguluses ruiklaste ja trappidega.
▷ Liitsõnad: alg|sugulus, külg|sugulus, lähis|sugulus, otse|sugulus, vere|sugulus, võimusugulus.
2. piltl sarnasusel, samalaadsusel põhinev lähedus, kokkukuuluvus. Hingeline, vaimne sugulus. *Instinktiivselt tajusid nad sugulust enda ja tolle aja elutunde vahel. A. Aspel.
▷ Liitsõnad: hinge|sugulus, vaimusugulus.

suhin ‹-a 2› ‹s›

1. millegi liikumisest v. kokkupuutest tekkiv ühetooniline kõlatu heli. Köögist kostis teekannu suhinat. Vedur laskis valju suhinaga auru välja. Vesi hakkas suhinal keema. Mootor töötas ühtlase suhinaga. Ukse tagant oli kuulda susside suhinat. Poisid sõitsid lume suhinal nõlvakust alla. Mürsk lendas suhinaga üle katuse.
2. (pahatahtlik) summutatud jutt; kumu, kuulujutt. Kuulis jälle naise tüütut suhinat kõrva juures: „Sul on täna kindlasti ka tantsupõrandal menu.” Liikus ringi mingi suhin, et ta eelistavat noorte naiste seltskonda kõigele muule.

suits ‹-u 21› ‹s›

1. millegi põlemisel v. kuumenemisel tekkiv gaaside, õhu ja tahkete osakeste hõljuv segu. Paks, tihe, must, hall, valge suits. Korstnast tõuseb suitsu. Suits kerkis otse üles. Lõkkest keerleb suitsu (üles). Tuul viis suitsu teisele poole, kandis suitsu laiali. Suits hajus, haihtus puude vahele. Linna kohal hõljub tulekahjude suits. Päike ei suutnud suitsust ja vingust läbi paista. Kuskilt immitseb suitsu. Pliit ajab suitsu (sisse). Pragunenud ahjust tuli tuppa suitsu. Tuba on maani, maast laeni suitsu täis. Tee uks lahti ja lase suits välja. Suits läks kurku, silma. Suits paneb silmad kipitama, ajab läkastama, matab hinge. Silmad jooksevad kibedast suitsust vett. Rehetoa lagi oli suitsust must. Kogu ümbruskonna õhk on suitsuga saastatud. Piip levitas vänget suitsu. Süütas sigareti ja puhus suitsu suust välja. Suitseta, aga ära suitsu alla, kopsudesse tõmba. Vedur ajas sinist suitsu välja. Laeva suits kadus horisondi taha. Suitsuta, suitsuga püssirohi. Lõhnapulgakeste aromaatne suits. Kus suitsu, seal tuld. | (toiduainete suitsutamiseks). Singid, liha, kalad pandi suitsu. Maitske suitsust võetud räimi! *Mulle maitseb lõhe eriti siis, kui ta on tehtud külma suitsuga. P. Kuusberg. || (auru, udu vms. kohta). *.. sinna mustendavasse kurku, kus pritsmete suits seguneb uduga, ronibki kaater. L. Meri.
▷ Liitsõnad: kadaka|suits, kolde|suits, korstna|suits, kütise|suits, lõkke|suits, mahorka|suits, ohvri|suits, paberossi|suits, piibu|suits, puu|suits, püssirohu|suits, rasva|suits, rehe|suits, sauna|suits, sigareti|suits, sigari|suits, sõnniku|suits, sõõru|suits, tehase|suits, tubaka|suits, tulekahju|suits, turba|suits, tõrva|suits, vaigu|suits, veduri|suits, viiruki|suits, väävlisuits; kuum|suits, külmsuits.
2. sigaret, pabeross. Head, peened, kallid, odavad, kehvad suitsud. Ostis paki suitsu. Suitsu tahad? Anna, paku mulle ka suitsu! Hakkas taskutest suitsu otsima. Pakis on veel kaks suitsu. Pani suitsu suhu, ette. Viskab, lööb suitsu näkku. Lööme suitsud ette! Kõigil olid suitsud suus, hambus, ees. Võta suits suust, kui daamiga räägid! Teeb, tõmbab, kisub, veab, tirib, imeb, pahvib suitsu 'suitsetab'. Mehed panid suitsu 'suitsetasid'. Pani suitsu põlema, tossama. Palus, küsis suitsu peale tuld. Süütas, läitis järjekordse suitsu. Tal läheb suits suitsu järel. Poisid pommisid möödujatelt suitsu. Suitsud on otsakorral, lõppesid otsa. *Mehed keerasid suitsud ja panid need tormama. H. Angervaks. *Ja kui meestega kuskil viina võtvat, siis pistvat vana Mart suitsule tuld ikka kolmekümnerublalistega. V. Ilus.
▷ Liitsõnad: poesuits.
3. majapidamine, talu, pere. *Või suuruke see meie küla üleüldse on – paarkümmend suitsu. H. Sergo. *Nii kujunes karujaht ka talurahvale suursündmuseks: polnud suitsu, kust ei kiputud jahile. M. Aitsam.

sulfit|lehelis
tehn sulfittselluloosi tootmisel tekkiv vesilahus

sulin ‹-a 2› ‹s›
vee (vm. vedeliku) voolamisest v. liikumisest tekkiv ühetooniline heli, vulin. Oja, jõe, allika sulin. Purskkaevude sulin. Oli kuulda vihmaveetorude sulinat. Vesi voolas sulinal, maheda sulinaga üle kivide. Lautrikivide vahelt kostis vaikset sulinat. Tasasel sulinal jooksis vesi tänavarentslis. Allikast ajas vett lausa sulinal välja. *Kõrgelt aga tuli järjest tihedamalt vihma, ümbrus täitus sulina ja pladinaga. H. Angervaks.

sulps ‹-u 21› ‹s›
kellegi v. millegi vette kukkumisel v. veepinnaga kokkupuutumisel tekkiv heli. Kivi kukkus sulpsuga vette. Käis väike sulps, kui õng vette langes. Astus vees nii vaikselt, et ühtki sulpsu polnud kuulda. Putukaid püüdes löövad kalad järves sulpsu. Kala kadus sabaga sulpsu lüües.

surma|seen
piltl aatomipommi plahvatusel tekkiv iseloomulik seenekujuline pilv

surve|laine
survest tekkiv laine. Pommi plahvatusel tekkiv õhu survelaine.

surve|pinge
tehn survest tekkiv pinge. Detailidevaheline survepinge betoonis.

survis ‹-e 4› ‹s›
mets parvetamisel tekkiv ummistus

sõidu|tuul
(kiirel) sõidul tekkiv tuul. Tugev, terav, lõikav sõidutuul sundis meid kihutava mootorratta kaitseklaasi varju kössitama. *Valendaval tolmaval teel kihutab maastikuauto, presentkate loperdab sõidutuules. E. Tennov.

säilitus|kadu
säilitamisel tekkiv (kaalu)kadu. Sügavkülmutusega hoidlas vähenevad puuvilja säilituskaod.

särin ‹-a 2› ‹s›

1. põlemisel, praadimisel tekkiv suhteliselt ühtlane, kerget praginat meenutav heli. Praadivate kalade särin. Praepanni särin. Lõkke juurest kostis lihaküpsetamise särinat. Ema praeb särinal, suure särinaga pekki. Säraküünlad põlevad tasase särinaga. Kadakas võttis särinal tuld. Peerg põles särinal. *Niisugused rosinakorbi lõhnad ja soustide särinad käivad köögist välja, et hoia alt. M. Raud. || (muu suhteliselt terava ja tumeda heli kohta:) kärin, tärin, ragin. Niidumasina ühtlane särin summutas loodushääled. Minister seisatab viivuks kaamerate särinas. Ehituselt kostis keevitusaparaatide särinat. Käis kõva särin, kui vett läigatas kuumale pliidile. Tõmbab kotilukud särinal kinni. Suitsupääsukese vidin lõpeb laialt venitatud särinaga. *Vana seinakell lõi särinal kaks.. E. Vilde.
2. piltl ägedus, kärin. Mehed läksid särinal riidu. Raev süttis särinal nagu pilliroog. Eeva on ägeda loomuga, lööb särinal põlema kui kadakapõõsas. *.. kui kutsusin teda [= teiste kritiseerijat] kõike õigemini tegema, kadus ta särts ja särin kohe. V. Ilus.

sääse|kubel
sääsepistest tekkiv kubel, sääsekupp. Sääsekuplades sääred.

söe|kiht

1. kivi- v. pruunsöekiht. Söekiht võib paikneda maapinna läheduses või sügaval maa all.
2. põlemisel tekkiv söestunud kiht. Õhuke söekiht palgi pinnal takistab selle määndumist.