[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

terviklik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
(harmoonilist) tervikut moodustav. Terviklik tekst, teos, käsitlus, ülevaade. Terviklik maailmapilt. Väga terviklik inimene, natuur. Isa on terviklikuma iseloomuga kui poeg. Mõne inimese elu on haruldaselt terviklik. Kunstiliselt terviklik lavastus. Üldmulje näidendist on pigem fragmentaarne kui terviklik. Sain juhtunust üsna tervikliku pildi. Vanasõna on tervikliku mõttega, kõnekäänu tähendus aga ilmneb kontekstist. Terviklik süsteem. *Ta on iseendaga kooskõlas, terviklik – temas on imponeerivat lihtsust ja jõudu. E. Nirk.