[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tiitel ‹-tli, -tlit 2› ‹s›

1. seisust, teaduskraadi vms. tähistav nimetus; aunimetus. Kõrge, austav tiitel. Kõrg-, alamaadli tiitlid. Tiitlita aadlik. Vabahärra, kammerhärra tiitel. Kuningas andis heliloojale lordi tiitli. Monarhistliku valitseja kõrgeim tiitel on keiser. Vene keiser on kandnud ühtlasi Soome suurvürsti tiitlit. Sai Helsingi ülikooli audoktori tiitli. Kõiki ta tiitleid ei jõua üleski lugeda. || (spordis). Võitis Euroopa meistri tiitli kaugushüppes. Saavutas rahutuuri üldvõitja tiitli. Tema nime kaunistab olümpiavõitja tiitel. Jõudis vabamaadluses meistersportlase tiitlini. || kellelegi mitteametlikult (ka pilkamisi) antud nimetus. Sai kaaslastelt kangelase tiitli. Lohakas töömees sai soss-sepa tiitli. Sellele arstile on šarlatani tiitel paras. *Velda sai kahekümneviieseks ja võis auga vanapiiga tiitli vastu võtta. R. Vellend.
▷ Liitsõnad: aadli|tiitel, viisakus|tiitel, õukonnatiitel; krahvi|tiitel, kuninga|tiitel, paruni|tiitel, professori|tiitel, rüütlitiitel; maailmameistri|tiitel, meistri|tiitel, tšempionitiitel.
2. bibl trük teose pealkiri, autori nimi, ilmumisandmed jms. (paigutatuna tiitellehele); info (akna, dokumendi) nimetus. Kakskeelsetel teostel võib olla kaks tiitlit. Tõlketeose tiitellehe tagaküljel esitatakse originaali tiitel.
▷ Liitsõnad: eri|tiitel, üldtiitel; kaane|tiitel, päis|tiitel, seljatiitel.
3. teose pealkiri. Luulekogu tiitel ja avaluuletus osutavad selgesti põhiteemale.
▷ Liitsõnad: vahetiitel.