[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tugevus ‹-e 5› ‹s›

1. (< as tugev); tugev külg milleski. Käsivarre, lihaste tugevus. Valib sulast eelkõige tugevuse järgi. Loodeti linnuse müüride tugevusele. Keti tugevust hinnatakse kõige nõrgema lüli järgi. Proovib jalaga jää tugevust. Löögi tugevust ei oska kõrvalt hinnata. Närviprotsesside, meeleelundite tugevus või nõrkus. Tuule tugevuseks hinnati kümme palli. Keskmise tugevusega öökülm. Värvitooni, valgussignaali tugevus. Meesaak oleneb pere tugevusest. Rahvarahutuste tugevus. Vigadest õppimise võime näitab inimese tugevust. Kirjaniku tugevuseks on omapärane huumor. *Me vaatame tema meistritüki hoolega järele. Me vaeme kõik selle vigadused ja tugevused üles. J. Kross.
▷ Liitsõnad: hääle|tugevus, meele|tugevus, vaimutugevus.
2. tehn materjali võime avaldada vastupanu purunemisele; seda võimet iseloomustav suurus. Metalli, plastmassi mehaaniline tugevus. Taladeks kasutati mitmesuguse tugevusega puitu. Vaskjuhtme tugevus osutus heaks. Ehituskonstruktsiooni tugevuse määramine.
▷ Liitsõnad: kande|tugevus, katkemis|tugevus, löögi|tugevus, nihke|tugevus, painde|tugevus, rebi(mis)|tugevus, surve|tugevus, tõmbetugevus; eritugevus.
3. füüs mitmesuguste füüsikanähtuste intensiivsust väljendav suurus. Elektrivälja, magnetvälja tugevus. Mõõdetakse elektrivoolu, valguskiirguse tugevust. Läätse optiline tugevus. Müra tähendab mitmesuguse tugevusega helide kogu. Keskmise tugevusega maavärin.
▷ Liitsõnad: heli|tugevus, valgus|tugevus, voolu|tugevus, väljatugevus.