[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tundmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›

1. (< tn tundma); arusaam(ine). Hea ja kurja tundmise puu. Seaduste tundmine. Teooria tundmine avardab pilku. Võõrkeelte tundmine tuleb ainult kasuks. Minu tundmist mööda on asi teisiti.
▷ Liitsõnad: aine|tundmine, asja|tundmine, inimese|tundmine, kauba|tundmine, kirja|tundmine, nooditundmine; mittetundmine; äratundmine.
2. hrv tunne, tundmus. *Endisest plikast oli täiskasvanud neiu saanud, kelle tahtmisi ja tundmisi vend ei mõistnud. A. H. Tammsaare.