[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

väsimus ‹-e 5› ‹s›

1. kehalise v. vaimse pingutuse tagajärjel tekkinud seisund, mis väljendub töövõime vähenemises, rammetuses ja jõuetustundes. Lihaste, närvisüsteemi väsimus. Ihus oli ääretu, roiutav väsimus. Magus väsimus kogu kehas, liikmetes. Väsimus oli nii suur, et jalad kippusid nõtkuma. Väsimus võttis võimust. Mehed olid väsimuseni vaevatud. Tundis kohutavat väsimust. Heitis väsimust välja puhkama. Haigus avaldus esiotsa ainult väsimuses ja nõrkuses. Kukkus väsimusest kokku nagu äraaetud hobune. Silmad punetavad väsimusest. Väsimus murdis ta maha, vajutas silmad kinni. || küllastumus, tüdimus. Vananedes hakkas ta elust väsimust tundma.
▷ Liitsõnad: kevad|väsimus, liig|väsimus, reisi|väsimus, surma|väsimus, sõidu|väsimus, tee|väsimus, töö|väsimus, viina|väsimus, üleväsimus; eluväsimus.
2. tehn nähtus, mille korral tugevuspiirist väiksem pinge tekitab materjali pragunemist, kui talle mõjub muutlik koormus. Materjali, metalli väsimus.
3. põll mullaväsimus