[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

võpatama ‹37›
üks kord, korraks võppuma; tuksatama. Laev võpatas pommilöögi all. Kärgatas kõu, nii et maja lausa võpatas. Õngekork võpatab ja hakkab tantsima. Tulija võpatas kergelt, pisut, natuke. Võpatas kogu kehast, üle ihu. Tüdruk võpatas ehmatusest, ootamatusest, hirmust, valust, üllatusest. Võpatas, kui keegi teda õlast puudutas. Uksekella helin pani lapsed järsult võpatama. Ta ei võpatanud enam iga krabina peale. Naise süda oli võpatanud rõõmust, lootusest. *.. otse võpatama võtab, kui kõik meelde tuleb. J. Tuulik. *Kas ema hirm on lapsel ikka veel veres, et muudkui võpatab igast kipsust ja kõpsust? M. Raud. || (asendi vm. järsu muutuse kohta). Võpatas ärkvele, virgeks, unest üles. Samme kuuldes võpatas vahimees sirgu, valvelseisangusse. Lapsed võpatasid püsti. Raske traktor võpatas lõpuks paigalt.