[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

larka ‹6› ‹s›
murd lõss. *„Oh sa häbematu poiss küll,” segab ennast ka tädi asjasse, ".. ja sina tuled mul valega välja, et oled larkaga suppi söönud.” M. Mõtslane. || lake, laks [-i]. Kuidas võib juua niisugust larkat!
▷ Liitsõnad: veinilarka.

parka1 ‹6› ‹s›
müt rooma sünnitusjumalanna, hiljem samastatud kreeka moiraga

parka2 ‹6› ‹s›
talvine karusnahkne (kapuutsiga) ülerõivas Põhja-Siberis. *Ta kandis tumedat hundinahkset parkat, põdranahast pükse ja kõrget nahast mütsi. H. Laipaik.

vakka ‹adv›

1. vait. Istuti sõnatult vakka. Olime tükk aega päris, täiesti vakka. Söögilauas on lapsed vakka, ei räägi sõnagi. Räägi ometi midagi, ära ole vakka! Vakka ometi seal, rivis ei räägita! Lapsed jäid isa ütluse peale kartlikult vakka. Karjuja jäi viimaks vakka. Pea oma suu sellest asjast vakka! Koerad haukusid natuke aega, siis jäid vakka. Laul, muusika, mootorimürin jäi äkitselt vakka. Lindude sädin metsas jäi vakka. Öö saabudes jäi asulas kõik vakka. Tuulgi jäi õhtul vakka. *.. Eeva oli talle tagasiteel ütelnud, et olgu sellest sõidust vakka kui haud. J. Kross.
2. paigal(e), vagusi. Laps ei seisa minutikski vakka, aina sipleb siia-sinna. Ära kuskile mine, ole vakka kodus!

vanka ‹6› ‹s›
hlv venelane. Vene vankad. *„Poisid, lähme,” muutus Aleksander kärsituks. „Mis siin vankaga seletada ..” P. Kuusberg.

vara ‹adv›
ant. hilja
1. varajasel kellaajal, päeva alguses. Vara hommikul. Hommikul vara. Rong väljub väga, üsna vara. Saabusime vara, kõik magasid alles. Kohal oldi vara, juba enne päikesetõusu. Vabandust, et nii vara helistasin. Aja mind homme vara üles. On veel päris vara 'on veel varajane aeg'. Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi. || ‹täiendina› varajane. Pidutseti vara hommikuni.
2. enne tavalist, määratud v. vajalikku aega; enneaegu; aegsasti. Läks õhtul vara magama. Kevad tuli tänavu vara. Vili tehti pisut liiga vara maha. Vara veel sul pensionile minna! Purjekas startis liiga vara. Kaotas oma vanemad vara. Vara vananenud naine. Vara avastatud haigus on hõlpsamini ravitav.

vara1 ‹11› ‹s›
ka maj jur kellelegi kuuluvad asjad ja rahas hinnatavad õigused ning kohustused; (laiemalt:) miski (v. keegi) väärtust omav, väärtuslik; varandus. Isiklik, riigi, kroonu, ühiskonna, rahva vara. Kiriku varad. Abielu kestel soetatud vara. Peremeheta vara. Aineline, maine vara. Vara müüma, pärandama, pantima, jagama, üles kirjutama, konfiskeerima, arestima. Liikumatu vara van kinnisvara. Liikuv vara van vallasvara. Kodust vara kindlustama. Ära siruta kätt võõra vara järele! Rikutud vara väärtus tuleb hüvitada. Põgeneti kogu vara maha jättes. Varata inimesed. Vennad kisklesid vara pärast. Kraapis eluaeg vara kokku. Ta hing on vara küljes kinni. Hoidis aidas vilja, karusnahku, vaipu ja muud vara. Emandal on kirstud vara täis. Kott soola oli rasketel aegadel kallis vara. *Aga mul oli vara küllalt võtta: suur peegel, igasugust toa- ja köögikraami ja söögikraami. Pesu, patju ja tekke. V. Ilus. *.. ühe suure kivi all [leiduvat] ennemuiste peidetud vara, terve laevalast kirikutest röövitud kulda ja hõbedat. H. Sergo. || (muu kui ainelise kohta). Rahva vaimne vara. Lapsed on ta ainus vara. Tervis on kalleim vara. Nüüd on ülemaks varaks uni. || ‹liitsõna järelosana› esiosaga märgitu kogu(m), näit. sõnavara
▷ Liitsõnad: alus|vara, kaasa|vara, katte|vara, kinnis|vara, lahus|vara, pankroti|vara, peit|vara, põhi|vara, põlis|vara, pärand|vara, tagatis|vara, tarbe|vara, vaibe|vara, vallas|vara, ühisvara; kiriku|vara, kodu|vara, kolhoosi|vara, maja|vara, muuseumi|vara, perekonna|vara, riigivara; raud|vara, taga|vara, vanavara; loodus|vara, maa(põue)vara; jaos|vara, riist|vara, tark|vara, vabavara; jaot|vara, jutu|vara, keele|vara, kirja|vara, kultuuri|vara, kunsti|vara, laulu|vara, lugemis|vara, raamatu|vara, romaani|vara, vaimuvara; harjutus|vara, sõnavara.

vara2 ‹11› ‹s›

1. kahe konksuga riist seinapalkidele joonte märkimiseks, seinakass, kiskraud, vararaud
2. palgi sisse pikuti raiutud lame renn. Palk toetub varaga alumisele palgile.

varia
igasugune; muu, täpsemalt liigitamata

varma ‹adv›
murd ruttu, kohe. *Eks pea katsuma ikka üsna varma minna, paljukest seda päeva nüüd on. J. Mändmets.