[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vastand ‹-i 2› ‹s›
vastandlik v. vastupidine asi, inimene, nähtus, tegevus vm., miski v. keegi oma omadustelt, laadilt teisest täiesti erinev. Paigalseis ja edasiminek on vastandid. Hommik on õhtule vastand. Hästi mõeldu muutub mõnikord iseenda vastandiks. Ta on oma mehe vastand. Nad on iseloomult vastandid. Vastandina võsaülasele on metsülane päikeselembene. Vastanditele on iseloomulik ühtsus ja võitlus. Vastandid täiendavad teineteist. *Siin on hirm eesti rahvuse hävimise pärast ja selle vastandina meeleheitlik usk säilimisse. F. Tuglas.

vastane ‹-se 4›

1. ‹s› see, kes on millegi v. kellegi vastu (suhtub kellessegi v. millessegi eitavalt, vaenulikult jne.). Surmanuhtluse, joomise kirglik vastane. Salaküttide veendunud vastane. Vanaperemees oli uuenduste vihaseim vastane. Demokraatia pooldajad ja vastased. Uue esimehe vastased sõna ei võtnud. Vennad on poliitilised vastased. Igal juhil on toetajaid ja vastaseid. Vastastest tal puudust pole. Andis mehiselt vastastele pihta. Vastastega sai hakkama, aga sõbrad reetsid. Viha vastaste vahel paisus üha suuremaks. Tajusin tas vastast. Ta ei saanud viimast sõna vastasele jätta. Uuel ülikoolil ei puudunud vastased. Kohus arvas, et ehk suudavad vastased veel leppida. Noorus on haiguse vägevaim vastane.
2. ‹s› konkurent, võistleja (mängus, võistluses jne.). Vastane viskas kaardid lauale. Kes on turniiril meie järgmine vastane? Vastast löödi, võideti tema koduväljakul. Jooksja rebis end vastastest lahti. Maadleja seljatas kõik oma vastased. Nad on ujumises võrdsed vastased. Õppimises pole tal klassis vastast. Rammu poolest mehele siin kandis vastast ei leia. Minust pole sulle käesurumises vastast.
3. ‹s› sõjas, lahingus üks sõdivatest pooltest teise suhtes, vaenlane. Vastase allveelaevad. Vastane koondas oma jõude. Vastane on rindest läbi murdnud. Hästi relvastatud vastane. Linn loovutati vastasele. *Lahingus, seal rahmad vastast püssitikuga nagu õlekotti. R. Sirge.
4. ‹s› van vastasolija. *Ei leia [noored] esiteks sõnu, mis öelda, vaadatakse oodates vastase silma .., siis lähevad järsku mõlemate südamed ja suud lahti. A. H. Tammsaare.
5. ‹adj› millegi v. kellegi vastu olev v. toimiv. Ameerika Ühendriikide vastane kampaania. Radikaalsete reformide vastane liikumine. Kollatõve vastane vaktsineerimine. Piloot lülitab sisse lennuki jäätumise vastase süsteemi. Inimese joonistamine oli tema usu vastane tegu. *Viinaklaasi juures sobis jutt üldse paremini kui kohtukulli ees, sest siin polnud vaja vastast poolt kuulata .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: alkoholi|vastane, alkoholismi|vastane, feodalismi|vastane, isiku|vastane, jumala|vastane, juudi|vastane, kolonialismi|vastane, kommunismi|vastane, korrosiooni|vastane, kõlblus|vastane, loomu|vastane, moraali|vastane, mõistus(e)|vastane, määruste|vastane, pisiku(te)|vastane, põletiku|vastane, rasestumis|vastane, riigi|vastane, rooste|vastane, seadus(e)|vastane, sõja|vastane, tuberkuloosi|vastane, usu|vastane, valitsus|vastane, vara|vastane, vene|vastane, vägivalla|vastane, ühiskonnavastane.
6. ‹adj› vastuhakkaja, tõrges, kangekaelne. Tüdruk kasvas kangekaelseks ja vastaseks. Vastast last tuleb vitsaga õpetada! Kõik teenijad olid lohakad, laisad ja vastased. Vastane meel. Vastased sõnad.
7. ‹adj›. a. (vastutuule kohta). Tuul oli vali ja vastane. Reis kestis vastaste tuulte tõttu plaanitust kauem. Purjetajad pelgasid vastast tuult. *Tuul polnud küll kõige parem ja ähvardas vastaseks pöörduda .. A. Kalmus. b. ‹esineb ühendites vastasel juhul, vastasel korral›. Kirjutas alla, sest vastasel korral [= muidu] tulnuks töölt lahkuda. Tuleb hankida raha, vastasel juhul [= muidu] kukub üritus läbi.