[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vats ‹-a 23› ‹s›

1. kõht (rahvapärasem, rahvaliku mündiga). Suur, punnis, ümmargune, rippuv vats. On alles vats sel mehel! Kõrtsmik seisab, vats pikalt ees. Jakisiilude vahelt paistis väike vats. Söö, söö, küll vats venib. Siin võid süüa, nii et vats rebeneb. Naeris vatsa vabinal, vatsa valusaks, haigeks. Naera kas vats pooleks. Lase vatsale ka päikest! Elab hästi, kasvatab vatsa. Pugis, virutas, puukis, sõi vatsa täis. Sõi, palju vats vastu võttis. Vats on pungil, hele. Vats lõi pilli. Kui süüa ei saa, võib vats vaevama hakata. *Kas täie vatsaga orjata või tühja kõhuga peremeest mängida? H. Raudsepp.
2. zool mäletsejate eesmao esimene osa, mälumata toidu panila. Mäletsejate magu koosneb vatsast, võrkmikust, kiidekast ja libedikust.