[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vihane ‹-se 4› ‹adj›

1. viha tundev, seda väljendav; väga pahane, kuri, tige. Olin vihane, et mind ei usuta. Ema on pahanduse pärast väga vihane. Tüdruk oli poisi peale vihane. Petetud mees sai vihaseks. Ta oli nii vihane, et oleks teisele kallale tormanud. Põrnitseb vihase näoga. Isa heitis pojale vihase pilgu. Ta hääl muutus vihaseks. Vihased sõnad, žestid. Vihane koer oli valmis säärde kinni kargama. || loomu poolest kuri. *Karula mõisas olnud väga vihase südamega kubjas. J. Lattik.
▷ Liitsõnad: maru|vihane, pool|vihane, puru|vihane, tuli|vihane, äkkvihane.
2. (intensiivsuselt) äge, kange; raevukas. Vihane võitlus, lahing. Vaenlane avaldas vihast vastupanu. Poiste vahel käis vihane kaklus. Kõige vihasem uue korra vihkaja oli endine parteijuht. Töö peale on Rein vihane vend. Möllas vihane raju. Meri on täna vihane. Mere vihane kohin. Laine läheb järjest vihasemaks. Tuul puhus järskude vihaste iilidena. *Näe, keerab sealt kirdest päris vihast värvi pilvi kokku. Äkki annab öösel siia kõva äikesevihma selga. E. Rannet. || piltl (haavade vms. kohta:) mädanev v. mädanema kippuv; ohtlik. Vihane vistrik nina all. *.. [haav] mädanes tugevasti, kuid polnud siiski eriti vihase iseloomuga. A. Jakobson.