[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

viiv ‹-u 21› ‹s›
hetk, (silma)pilk. Põgus, üürike viiv. Meenus üks viiv möödunud suvest. Mõne viivu pärast jäi ta magama. Ühe viivuga olid magajad jalul. Ainsa viivuga oli laps ema juures. Tulen vaid mõneks viivuks. Kaalus pika viivu, kas lahkuda või jääda. Ühel lühikesel viivul olin valmis kõike uskuma. *Nutuga naeru pooleks / pudeneb igal viivul. H. Talvik. || veidike (aega), viivuke. Vaikisime viivu aega. Viivu aja pärast tegi haige jälle häält. Tahan viivu üksi olla. Saaks nüüd viivu puhata! Kerge tuulehoog pani järvepinna viivuks virvendama. Uinusin vaid viivuks. Heitis viivuks pikali. Jää veel viivuks! Viivuks võttis maad vaikus. Sadu ei lakanud viivukski. Etendus algas täpselt, mitte viivugi varem ega hiljem.