[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

maag ‹-i 21› ‹s›

1. maagiat rakendav nõid, võlur; (tähe)tark, mustkunstnik. Kuulus maag ja imearst. Maag muutnud vase kullaks. Usuti maage ja oraakleid.
2. aj preester muistses Meedias ja Pärsias

nõia|kunstnik
nõid; van illusionist

nõiatar ‹-i, -i 10› ‹s›
(noor) naissoost nõid. Kolchise kuninga tütar nõiatar Medeia.

nõidur ‹-i, -it 2› ‹s›
hrv nõiduja, nõid, võlur. *Kõik nad tulevad kokku, et pidada pidu öises pimeduses. .. saatanad ja inglid, kunstnikud ja nõidurid, vargad ja kaupmehed .. A. Gailit.

nõidus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. nõidumine; kujutelm, et eriliste võimetega inimene, nõid suudab oma hingejõuga v. teatavate toimingute ning vahenditega mõjustada kaasinimesi, loodust ja üleloomulikku maailma. Usub nõidust. Nõidusega püüti loodust, vaime, haldjaid mõjutada. Õppis nõidust. Teda süüdistati nõiduses. Otsiti rohtu nõiduse vastu. Nagu nõiduse väel laabus kõik ootamatult hästi. *Ristimisel arvati nagu mõni nõiduse vägi sees olevat, mis .. inimese ära muudab ja uueks loob. J. Hurt.
2. miski nõiutu; nõiutud-olek. Tänapäeva tehnikat oleksid meie esiisad pidanud nõiduseks. Mis nõidus see minuga on, et kõik asjad kaovad ära. Sammun edasi nagu mingis nõiduses. *Mari vaatab lilli nagu nõidust. Punased, valged, kollased ja sinised põllulilled. A. Liives. *Ja suits ja sõnad kõrvetasid nõiduse majast minema ja kärsaving jäi järele. A. Schmuul.

posija ‹1› ‹s›
(< tgn posima); lausuja, tark, nõid. Posijate imerohud, nõiajoogid. Ta käib end posija juures ravitsemas. Posijaks tembeldatud tohter.

rõugutaja ‹1› ‹s›
folkl nõid, eeskätt laste vaigistaja v. ravija; pseudomütoloogiline sünnitajaid ja rinnalapsi kaitsev olend

sorts ‹-i 21› ‹s›
folkl (pahatahtlik) nõid. Soome sortsid. *Vana usk, see tegi vahet hea ja halva vahel: sortse oli ja tarku inimesi, kes enam teadsid kui teised. A. Kitzberg. *Nad ei olnud Kasenpääl ka mitte suured sortsid, vana Luunik pildus mõnikord tuhka tuulde ja pomises salaja nõiasõnu.. K. A. Hindrey. || metssea moodi põrguline, paharet („Kalevipojast” lähtuvana). Peipsi sortsid. *Kalevipoega kiusasid pisikuradid igal pool ja igal ajal – sortsid, paharetid, koerakoonlased, peninukid ja kes nad kõik olid. A. Roos.

šamaan ‹-i 21› ‹s›
arhailistes ühiskondades teadja, nõid, ravitseja ja preester, keda usutakse loves saavat ühendust vaimude maailmaga. Samojeedide šamaan. Šamaani nõiaülikond, trumm. Šamaan tantsis enda lovesse. Šamaan loitsib. Kuulus šamaan ajanud mehest kurjad vaimud välja.

taia|tark ‹s›
tark, posija, nõid. Halva haavaga tuli taiatarga juurde minna.

tark ‹targa 23›

1. ‹adj› selge, terava mõistusega, lahtise peaga, rohkete vaimuannetega, arukas, taibukas; intelligentne; ant. rumal. Tark laps jõuab koolis hästi edasi. Homo sapiens ehk tark inimene. Ta on päratu, ütlemata, kole tark. Tüdruk oli inetu, kuid see-eest targa aruga. Pärimus kujutab kuningas Saalomoni targa valitseja ideaalina. Tarkade vanemate laps. Õpetajad peavad Ilmet klassis kõige targemaks. Hobune on teinekord targem kui inimene. Muna on targem kui kana. Ei ükski sünni targaks. || heade v. rohkete teadmistega, haritud, hästi arenenud. Targad õpetatud mehed. Vajame tarku, koolitatud noori. Isa on tark, tunneb kõiki meestetöid. Tagantjärele tark oskab igaüks olla. Kolmekümneselt on inimene juba küllalt tark, et hakata romaani kirjutama. Tahab õppida ja veelgi targemaks saada. Ta ei saanud seadusetähest aru ja otsustas targematelt peadelt nõu küsida. Häda koolitab mehe targaks. Pärast on igaüks tark. *Poiss kirjeldab kogeldes juhtumit poes ja teeb seda nii segaselt, et niihästi isa kui sellid esialgu jäävad niisama targaks, kui olidki. O. Luts. || piltl osav, keeruline; tundlik. Tark aparaat, masin. Targad seadmed teevad inimese töö kergemaks. Ämmaemand kompis naise kõhtu oma tarkade kätega. || täie mõistusega, täiearuline, vaimselt normaalne. Mehel oli kolm poega, esimesed kaks olid targad, kolmas loll. Olgu inimene tark või debiilne, inimene jääb inimeseks. Koomast ärganud haige vaatas üllatavalt targa pilguga õele otsa. *Ta lihtsalt ei saa aru, et ma siin Põrtusel elada ei saa, et ma siin hulluks lähen või targa peaga järve hüppan. B. Kangro. || kõnek kaine, mitte purjus. Sa oled ju täitsa täis, mine maga ennast targaks! Vaevalt ta kõrtsist targana koju tuleb. Tark pea mõtleb, joobnud pea ütleb. *.. peremees oli kitsi joogipoolisega, sest ristseid pidi ikka targa peaga kuulatama. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: eba|tark, elu|tark, ime|tark, kirja|tark, mõtte|tark, nina|tark, varatark.
2. ‹s› selline inimene. Kolm hommikumaa tarka. India targad filosofeerisid olemise ja olematuse üle. Tark õpib teiste vigadest. Kus mul alles tark välja kukkus! Tagantjärele on tarku alati palju. Pidas ennast sündinud targaks. Ükski tark ei ole taevast tulnud. Hullul sõnad huule peal, targal hammaste taga. *Mis saab rikas [pärast surma] oma rikkusest ehk tark oma tarkusest. M. Metsanurk. || folkl (eesti rahvausundis:) heatahtlik nõid, rahvaarst, ennustaja. Hõimu vanem läks targa juurde nõu küsima. Käis kuulsa targa juures ennustust saamas. Tarkade arstimisvõtted olid lausumine, maarohtudega ravitsemine ja muud nõiatembud. Hädade vastu otsiti abi targalt.
▷ Liitsõnad: ilma|tark, keele|tark, kirja|tark, maailma|tark, mõtte|tark, raamatu|tark, tähetark; kaardi|tark, käe|tark, maa|tark, mana|tark, rahva|tark, taimetark; ninatark.
3. ‹adj› (tegude, jutu, eneseavalduse jms. kohta:) arukas, mõistust ilmutav, mõistlik; antud olukorras õige, otstarbekas. Tarkade silmadega koer. Maale kolimine oli tõesti tark tegu. Otsib loole mingit tarka lahendust. Leiti, et erakond on ajanud tarka poliitikat. Teab peast palju tarku vanasõnu ja muid ütlusi. Pärast põuda pole tark minna seenele. Tark oleks praegu puhkus välja võtta. Kõige targem on oma arvamus endale pidada. Peab targemaks kandideerimast loobuda. Arutavad ja arutavad, aga midagi tarka välja ei mõtle. Poiss teeb hirmus targa näo ja ütleb: „Oh, ma teadsin seda juba ammu!”. *Nüüd tehti targimat, mida teha võidi, ja mida õigupoolest oleks pidanud tegema juba esimesest silmapilgust peale: toodi kohale asjatundja. J. Selirand (tlk). || targem kõnek parem (1. täh.) Mis kääksutamine see raadiost tuleb, otsi targemat muusikat. Vahib päise päeva ajal telekat, nagu poleks tal muud targemat teha. Lasin juuksed ära krässutada, aga ega ma nüüdki palju targem välja näe. *Käivad, suksutavad, aga siis kaovad [mehed] nagu välk vette. Ei see Rein ole targem ühti. O. Tooming.

teadja ‹1›

1. ‹s› (< tgn teadma); asjatundja. Olin ainus saladuse teadja. Küsime teadjate käest nõu. Ta on hea läti keele teadja.
▷ Liitsõnad: kaas|teadja, kõike|teadja, paljuteadja.
2. ‹s› nõid, tark, posija. *Terve talve oli ta vaakunud tõvevoodis ja ei targad ega teadjad suutnud teda aidata .. A. Kalmus.
3. ‹adj› selline, kes asja(st) teab, teadev; asjatundlik, teadmistega. Juhtuti kokku teadja inimesega. Teadjam seltskond läks varakult kohale. Jälgib toimuvat teadja näoga. Mõni teadjam (inimene) ehk oskab aidata. Teadjad eided 'teadjanaised' ei ennustanud haigele head. Teadjale silmale paistis torn hämaraski kätte. *Aga muidu oli Duskase Bertill teadja mees. Tundis kirjatarkust .. H. Sergo.

teadja|mees
nõid, tark, posija, teadja (2. täh.) Õppis teadjamehe sõnu kuulsalt šamaanilt. Advokaadid ja muud teadjamehed.

tundja ‹1›

1. ‹s› (< tgn tundma); keegi, kes mingit ala tunneb. Kohalike olude tundja. Hea saksa keele tundja. Ta on parim Ameerika kirjanduse tundja Eestis. Oleks vaja, et keegi Tartu murde tundja teksti läbi vaataks. Itaalia keelest pole ladina keele tundjal raske aru saada.
▷ Liitsõnad: asja|tundja, inimes(t)e|tundja, kauba|tundja, keele|tundja, kirja|tundja, kunsti|tundja, seaduse|tundja, tähetundja; kaasatundja.
2. ‹s› van nõid, tark, teadja. *Kuid enne seda [sõjakäiku Riia peale] taheti siiski kuulda ka tundjate ja arbujate nõu .. E. Kippel.

tuusija ‹1› ‹s›
(eesti rahvausundis:) nõid, tark, teadja

võlu ‹11› ‹s›

1. veetlus, sarm, hurm, meeldivus. Uudsuse, naiivsuse, nooruse võlu. Seletamatu, salapärane võlu. Merel oli poisi jaoks mingi külgetõmbav võlu. Just silmad andsid tüdrukule erilise võlu. Aed köidab oma kordumatu võluga. Milles peitub laulu võlu? See vana traditsioon pole oma võlu kaotanud. Esitaja igav ilme rikkus kogu luuletuse võlu. Uus kleit aitas naise võlu veelgi esile tõsta. Tundis, et on täielikult paiga kummalise võlu all. Kiskus end võlu mõju alt lahti. || ‹hrl. pl.› miski võluv. Kauni naisekeha võlud. Ta on oma võludest hästi teadlik. Pane oma võlud mängu! Talvisel puhkusel on oma(d) võlud. Neiu oli kütkestav, tema võludele ei suutnud keegi vastu panna. Tusase ilmega tüdrukul polnud mingeid naiselikke võlusid.
2. nõid; nõidus. Võlu võimu saab kaotada nõiasõnadega. Võlu vastu aitab veel tugevam nõidus. *Võib-olla oli Anu ta tõesti ära teinud? .. seda oli raske uskuda, sest Anu polnud sugugi võlu moodi. J. Peegel.

võlur ‹-i 2› ‹s›
võlumist rakendav isik, nõid, maag. Tark, hea, kuri, ülivõimas võlur. Võlur teeb imetegusid. Muinasjuttude nõiad, haldjad ja võlurid. Pilt oli kaunis, justkui võluri käega tehtud. | piltl. Päike, õhk ja vesi on suured võlurid, nad võivad haigetega imesid teha. *Milline kuratlik võlur on ilus naine! I. Pau (tlk).