[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

õõtsuma ‹42›

1. (rütmiliselt) üles-alla v. edasi-tagasi kõikuma; kiikuma. Lained õõtsusid rahulikult. Meri õõtsub raevukalt. Paat, lind õõtsub lainetel. Laine pani laeva õõtsuma. Rippsild õõtsus jalge all. Lennuk hakkas tugevasti õõtsuma. Neiu õõtsub võrkkiiges, kiiktoolis. Vanaema lükkas hälli õõtsuma. Kõrge kuuselatv õõtsus tuule käes. Rukkiväli, pilliroog õõtsub tuules. Piinarikas sõit kaameli õõtsuval turjal. Tramm õõtsus rööbastel. Vanker õõtsub rööplikul teel. Tantsijad õõtsusid muusika rütmis. Naise puusad õõtsusid käimisel kahele poole. Käib õõtsuval sammul. Õõtsuv kõnnak. || vetruma. Maapind, soine pinnas õõtsub jala all. Õõtsuva kaldaga metsajärv. || kõikudes, õõtsudes edasi liikuma. Purjus mees õõtsus kodu poole. Põõsaste vahelt õõtsus teele suur pulstunud karjakoer. *See oli muretu noorsugu, kes .. õõtsus hämarusetundidel sihitult mööda trotuaare. J. Sütiste.
2. hrv lõõtsuma. *Juba õõtsus tihti tigedaid ja äkki salvavaid läänetuuli. A. Mälk.