[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

õhuke(ne) ‹-se 5 komp õhem superl kõige õhem e. õhim› ‹adj›

1. (lamedate, plaatjate esemete, moodustiste kohta:) suhteliselt väikese ristlõikepinnaga; ant. paks. Õhuke värvi-, huumusekiht. Õhuke maakamar, lumekord. Õhukesed mullad. Õhukesed kiudpilved. Jää on veel õhuke. Vesi on siin liiga õhuke 'madal', kala läheb sügavamale. Õhuke paber. Õhuke luuleraamat. Mu rahakott on õhuke 'tühjavõitu'. Õhuke diplomaadikohver. Õhukesed küpsised, koogid, singiviilud, leivaviilakad. Õhukesed laastud, saelauad. Tubade vahel on ainult õhuke laudsein. Õhukese põhjaga nõu. Õhukese teraga uisud, nuga. Õhukesest riidest kleit. Õhuke nahk. Õhukese kiviga on hea lutsu visata. | piltl. Õhuke kultuurikiht. || (kergest materjalist riideeseme kohta). Tüdruk on õhukeses pluusis. See mantel on tänase ilma jaoks liiga õhuke. Telk oli õhuke, tuul puhus läbi.
▷ Liitsõnad: ime|õhuke(ne), laud|õhuke(ne), leht|õhuke(ne), loor|õhuke(ne), paber|õhuke(ne), siid|õhuke(ne), udu|õhuke(ne), võrk|õhuke(ne), õhkõhuke.
2. (keha ja selle osade kohta:) suhteliselt väikese läbi- (ja ümber)mõõduga, peenike, kitsas; ant. lai, jäme, paks. Õhuke nina. Õhukesed huuled. Ulatas teretuseks õhukese käe. Õhukeseks jäänud nägu. Surus huuled õhukeseks kriipsuks. Õhukeseks kitkutud kulmukaar. *Imeline oli väike õhuke mehike. Ei olnud tal kõhukest ees ega istumist taga. H. Raudsepp.
3. (juuste, vurrude jm. karvakasvu kohta:) hõre(nenud), koguselt vähene; ant. paks. Õhukesed juuksed. Silus oma õhukesi halle vurre. Suvel on loomade karvkate õhem.
4. (veini kohta:) vähetäidlane, ilma parkaineta, kerge. Aromaatne, nõtke ja õhuke vein. Õhukese maitsega vein.
vt õhem