[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

õudus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. õud, õudustunne, jubedus; õudne-olek, õudsus. Meest valdas, haaras õudus. Õudust tundma. Pimedus, vaikus äratas õudust. Karjatas, tardus õudusest. Märkas õudusega, et .. „Äkki tapavad ära,” mõtles kinnivõetu õudusega. Tontlik ulgumine täitis kõiki õudusega. Sõdalased külvasid hirmu ja õudust. Õudusest tõusid mul ihukarvad püsti. Õudusest tumm, keeletu. Õudusest pärani silmad. Ebamäärane hirm asendus õudusega. Kõik pistsid õuduses punuma. Olukorra, sündmuse õudus avanes täies ulatuses alles tagantjärele. Oh õudust, millised jutud kesköötunnil!
2. õudustäratav tegu, sündmus, nähtus vms. Okupatsiooniaja õudused. Õuduste loss. See oli alles õuduste algus. Missuguseid õudusi võisid need müürid veel varjata! See pole enam elu, vaid õudus. Õuduste õudus.