[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ööbik ‹-u 2› ‹s›

1. tumepruuni selja ja valkjashalli kõhuga väike värvuline, kauni häälega laululind (Luscinia luscinia). Toomepuus laksutab, trillerdab ööbik. Juunis laulab ööbik põhiliselt öösiti. Ööbik toob öösooja. Süda hõiskas nagu ööbik. Tugev hoop viis mehe ööbikute riiki 'võttis mehelt teadvuse'. Inimene ei ela tuulest ega ööbik laulust.
2. piibutaoline veega täidetud laste puhkpill, mis tekitab ööbiku laksutusi meenutavaid helisid

ööbikuid kuulama saatma, ööbikuid kuulama minema
teadvusetuks, oimetuks lööma; teadvust kaotama. Järgmises raundis saatis poksija vastase uuesti ööbikuid kuulama. Läks juba esimese hoobi peale ööbikuid kuulama.