[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

jõud ‹jõu, jõudu 21› ‹s›

1. jaks, tugevus, suutlikkus, võimelisus. a. kehaline jaks, ramm, vägi. Kehaline, füüsiline jõud. Lihaste, käte jõud. Suur, tugev, kõva, vähene, kasin, nõrk jõud. Ebatavaline, hiiglaslik, üleinimlik jõud. Antsul on palju jõudu, lausa looma jõud, jõudu kui karul. Jõud kasvab, taastub, hakkab tagasi tulema. Jõud kahaneb, raugeb, väheneb, nõrkeb, lõpeb, ütleb üles. Põlvist, kätest kadus jõud. Mu jõud on üsna otsas. Võtsin kokku viimase jõu, et jalul püsida. Omal jõul ei suutnud ta sammugi astuda. Puhkasin ja kogusin edasiminekuks jõudu. Jooksin kõigest, täiest jõust. Jooksutempo käis talle üle jõu. Sõudis nii, nagu jõud vähegi kandis, võttis. Surus täie jõuga kangile. Noor täies jõus mees. Vedas end ainult käte jõuga, käte jõul edasi. Lööb täie, kõige jõuga, täiest, kõigest jõust. Ühisel jõul tassisime klaveri trepist üles. Selle kapi nihutamiseks mu jõud napib, mul jääb, tuleb jõust puudu. Selle kandami peale mu jõud ei hakka 'jõudu ei piisa'. Turniir on nõudnud korvpallureilt palju jõudu ja higi. Ei maksa rabada, tehku igaüks oma jõudu mööda. Karul olevat üheksa mehe jõud. Pull proovis mätta kallal jõudu. Poisid katsusid, mõõtsid omavahel jõudu vägikaikaveos. Sinu jõud minu omast üle ei käi. Tema on minust jõu poolest üle. Toore, jõhkra jõuga 'rohkesti jõudu rakendades' võib luku hoopis ära rikkuda. Mida ei saa jõuga, seda saab nõuga. Pidin kasutama jõudu, et teda minemast takistada. Sundis ta jõuga 'jõudu kasutades, väevõimuga' alistuma, kuuletuma. Kas oled nüüd jälle jõu juures, jõus 'terve, tugev'? Jõus hobused, piimakari. Jõus taliviljad, õunaaed. Jõus 'rammus, viljakas' maa, põld. *Poisil jõud aina kiheles kätes ja kus aga iganes suurt rammu tarvis tuli, seal oli ta kohe abiks. E. Raud. | (tervituseks töötegija(te)le). Jõudu (tööle)! Tere jõudu! – Jõudu tarvis! (vastus sellele tervitusele). Möödamineja andis, soovis heinalistele jõudu 'tervitas „Jõudu!” öeldes'. b. vaimne suutlikkus, loomis- v. tegutsemisvõimelisus; tarmukus, teotahe, energia (2. täh.) Vaimne, hingeline, sisemine jõud. Loominguline, loov, moraalne jõud. Rahva murdumatu jõud. Pühendas oma jõu kunstile, teadusele. Võtsin kokku kogu jõu, et mitte ärrituda. Ebaõnnestumine võttis, viis talt viimase jõu, murdis ta jõu. Võõrkeelse ilukirjanduse lugemine käib tal praegu veel üle jõu. Pole enam jõudu vihastuda, vaielda, enese eest seista. Ammutas lootusest uut jõudu. Ei jätku jõudu niimoodi edasi elada. Pingutas jõudu, et kirjutist õigeks ajaks valmis saada. Oskab jagada jõudu õppimise ja harrastuste vahel. Ta on proovinud jõudu ka ajakirjanikuna, tõlkijana. Sundis end kõigest jõust rahulikuks. Leidsin lahenduse omal jõul, ilma kellegi abita. Jätkas uuringuid uue, värske jõuga. c. kõnek majanduslik suutlikkus, varaline seis. Aineline, rahaline, varanduslik jõud. Üle jõu käivad kulutused. Sellest summast käib mu jõud üle. Vanematel ei olnud jõudu laste koolitamiseks, gümnaasiumi panemiseks. On ennast omast jõust, omal jõul koolitanud. Väikese talu jõud ei andnud kaht hobust pidada. Jõud ei kandnud viljapeksumasinat osta. Nende jõud lubab suured pulmad teha. *Talve jooksul ta elas üle jõu, tegi võlgu .. E. Vaigur. d. intensiivsus, hoog, energia (1. täh.); võimsus, tugevus. Langeva vee, tuule, tormi jõud. Lainete purustav jõud. Plahvatuse jõud. Turbiin töötab auru jõul, tuule jõul. Orus kaotas jõevool oma jõu. Tuisk möllas hirmsa jõuga. Tuul võtab aina jõudu 'tugevneb'. Veski käis täiel jõul, täie jõuga. Tuli oli saavutanud kohutava jõu. Tants kestis raugematu jõuga. Tunnete, ideede jõud. Üksmeeles, ühenduses on meie jõud. Riigi majanduslik, poliitiline, sõjaline jõud. Lootus ärkas uue jõuga. Male tõmbas teda järjest suurema jõuga.
▷ Liitsõnad: elu|jõud, hiiglase|jõud, hobuse|jõud, inim|jõud, karu|jõud, keha|jõud, kopsu|jõud, käe|jõud, lihase|jõud, mehejõud; hinge|jõud, kujutlus|jõud, loome|jõud, mõtte|jõud, otsustus|jõud, tahte|jõud, väljendusjõud; ostujõud; auru|jõud, elektri|jõud, hõõrde|jõud, liikumis|jõud, loodus|jõud, masina|jõud, mootori|jõud, plahvatus|jõud, tuule|jõud, veejõud; hobujõud.
2. mõju, võim, mõjuvõim. Laulu, sõna, kõne jõud. Kirjanduse, kunsti, muusika jõud. Näidendi kunstiline jõud. Harjumuse, traditsiooni jõud. Rütmi vastupandamatu jõud. Aja jooksul ravimi jõud väheneb, kaob. Liiga sagedane karistus kaotab oma jõu. || maksvus, kehtivus. Tõendil, allkirjal, dokumendil on seaduslik jõud, ei ole seaduslikku jõudu. Vanad seadused on kaotanud jõu. Seadus astub jõusse 1. märtsist. Korraldus, keeld, kokkulepe on jõus ja jääb edasigi jõusse. Seaduse tagasimõjuv jõud.
▷ Liitsõnad: mõju|jõud, ravi|jõud, seadus|jõud, veenmis|jõud, võlujõud.
3. see, kes v. mis tegutseb, avaldab mõju v. toimet. a. füüs kehade liikumise v. kuju muutumise põhjus; van sün. tung. Elektromotoorne, elektrostaatiline, magnetiline jõud. Kehale mõjuvad jõud. Samasuunalised, vastassuunalised jõud. Jõudu arvutama. Jõud on massi ja kiirenduse korrutis. b. mõjuv v. toimiv tegur. Meie poolel oli veel üks jõud, mis mõjutas asjade käiku. Ühiskonna tootlikud jõud 'tootmise elavate ja esemeliste elementide summa: inimesed ja tootmisvahendid'. Rahulolematus on edasiviiv jõud. Inimesele vaenulikud jõud. Usk üleloomulikesse, kõrgematesse jõududesse. Siin on küll salapärased, mustad, tumedad jõud mängus olnud. c. eri ilme v. tegevussuunaga rühmitis ühiskonnas. Ühiskonna progressiivsed, patriootlikud, demokraatlikud, tagurlikud jõud. Jõudude konkurents, tasakaal. d. mingil alal töötaja v. tegutseja. Teatri loomingulised jõud. Ta on klubi näiteringi kandev jõud. Suurtalu koristas juurvilja omade jõududega. e. ‹hrl. pl.› sõjavägi, sõjaväeüksused. Riigi relvastatud jõud. Vaenlase suured, ülekaalukad jõud. Värsked jõud paisati lahingusse. Vastase jõud löödi tagasi. Meie jõududel õnnestus vaenlase edasitung peatada.
▷ Liitsõnad: elastsus|jõud, elektromotoor|jõud, gravitatsiooni|jõud, kapillaar|jõud, kohesioon|jõud, magnet|jõud, pindpinevus|jõud, raskus|jõud, tsentrifugaal|jõud, tsentripetaaljõud; abi|jõud, büroo|jõud, haldus|jõud, hooaja|jõud, lava|jõud, põhi|jõud, tipp|jõud, töö|jõud, õppejõud; julgeoleku|jõud, kaitse|jõud, löögi|jõud, maa|jõud, mere|jõud, rahu|jõud, relva|jõud, soomus|jõud, tuuma|jõud, võitlus|jõud, õhu|jõud, üldjõud.

kõnetama ‹37›
midagi öeldes kellegi poole pöörduma (hrl. vestluse alustamiseks). Tänaval kõnetasid Juhanit mitu tuttavat. Keegi kõnetas teda prantsuse keeles. Mind kõnetas keegi võõras. „Kas ma saan teid aidata?” kõnetas mind üks mööduja. *Taat hobust kõnetas kui last / ja tõrksat virgutada suutis.. J. Sütiste. || pöördumisel kedagi kuidagi nimetama. Ametinimetusega, perekonnanimega, eesnimega kõnetama. Kõnetas meest nimepidi. Ta kõnetas mind kui härra Kaske, härra Kasena.

nohatama ‹37›

1. korraks õhku nohinal läbi nina tõmbama v. suruma. *.. ja parun jättis ninaga nohatades asja sinnapaika .. H. Lepik (tlk).
2. millelegi („noh” öeldes) reageerima. Tänitagu nii palju kui tahavad, mina ei nohatagi.

näpsama ‹näpsata 48›
napsama. a. (haarates). Pääsukesed näpsavad lennult putukaid. Hobune näpsab tee äärest rohtu. Näpsab põõsalt lehe, peenralt lille. Varblased näpsavad tuvide eest leivaraasukesed ära. | piltl. Esikoha näpsas noor vähetuntud sportlane. Kuidas küll poisid pole märganud nii kena tüdrukut ära näpsata? b. (lüües, nähvates). Näpsab hobust piitsaga, ohjaotsaga. Näpsab hobusele piitsa. Ema näpsas vitsaga, kui laps sõna ei kuulanud. c. (teravalt öeldes, nähvates). Näpsas (mulle), et see polevat minu asi. *„Siis te pole õigeid sinikaid söönud,” näpsas Elle. O. Tooming.

proositama ‹37›
hrv alkoholi pruukima; („proosit” öeldes) terviseks jooma. *Ta on muidu hea mehike, aga kui kord hakkab proositama, siis pole aru ega otsa.. O. Luts. *Pidudel on temal ikka limonaadipudel kuskil kausi varjus, sealt kallab ja proositab koos teistega. N. Pino. *.. jõi, ilma et oleks mind tänanud või mu poole proositanud.. E. Valdna (tlk).

ptruutama ‹37›
(korduvalt) „ptruu” öeldes hobust seisma sundima. Hobust ptruutama. Ptruutas hobuse seisma, peatuma, paigale.

teisisõnu ‹adv›
teisi sõnu, teiste sõnadega, teisiti öeldes. 36 kuud ehk teisisõnu 3 aastat. Teadsin juba diagnoosi – leukeemia, teisisõnu verevähk.

tõde ‹tõe 27› ‹s›

1. tegelik(ud) asjaolu(d), asjade tegelik seis, see, mis vastab tegelikkusele ja on tõsi. Uurijat huvitab tõde. Mis on neis seletustes tõde, mis vale? See on rohkem oletus kui tõde. Tõde ei tea keegi. Tõde on tihti valus kuulda. Tasapisi selgus kogu tõde tema päritolu kohta. Julm, karm, halastamatu tõde. Alasti, ilustamata tõde. Muinasjuttudes võidutseb tõde vale üle. Ükskord peab ometi tõde päevavalgele tulema! Lapse suust pead sa tõde kuulma. Meil ei õnnestunud tõde kaua varjata. Argusest jäi tõde välja ütlemata. Tõde moonutama. Ära pööra tõde pea peale! Ta püüdis iga hinna eest tõde väänata. Ma ei saanudki temalt tõde teada. See väide ei sisalda täit tõde. See on üksnes poolik tõde. Kaldus oma jutus tõest kõrvale. Hamlet kui tõe ja õiguse eest võitleja. Teadus püüdleb tõe poole. Üritame tõele järk-järgult lähemale pääseda. Vanad dokumendid aitasid tõde jalule seada. Ta ei taha tõele näkku, silma vaadata 'tõde tunnistada'. Tõele au andes 'tõtt-öelda, ausalt öeldes' peab tunnistama, et kriitika oli õiglane. Kibe tõde on parem kui magus vale. Tõde tõuseb, vale vajub. || (vastandatuna kujutletule). Ta loomingus on segamini tõde ja väljamõeldis. Poisi jutus on fantaasiat rohkem kui tõde. Poeet hõljus kõrgustes, kus luule ja tõde ühte sulavad.
▷ Liitsõnad: eba|tõde, pool|tõde, sulatõde.
2. ka filos mõte, väide, vaade vms., mis inimkonna teadmiste ja kogemuste põhjal vastab tegelikkusele ja faktidele. Loodusteaduslikud tõed. Mehaanika elementaarsed tõed. Ei tohi unustada ajaloolist tõde. Poeetiline, kunstiline tõde. Tõe kriteeriumid. Absoluutne, suhteline tõde. Objektiivne, subjektiivne tõde. Pragmaatikud ütlevad, et tõde on see, mis on kasulik. *Ausus nõuab teadlaselt, et ta ei usuks mitte midagi enne, kui tal pole küllaldast põhjust seda tõestatud tõeks pidada. V. Adams. || veendumus(ed) v. arusaam(ad), millest keegi juhindub; mingil ajal v. ajajärgul kehtiv arusaam. Valmis tõdedega elus kaugele ei jõua. Ta oli valmis oma tõe eest kannatama, elu andma. Ärge vaielge minuga minu tõdede üle. Oma tões oli ta vankumatu. Romaanis on kummalgi peategelasel oma tõde. Igal ajastul oma tõed. Tuleb osata vahet teha kapteni tõe ja aeruorjade tõe vahel. Luuletaja tõde ei käi kokku teadlase tõega. || üldlevinud arusaam v. seisukoht; seda väljendav väide. See on palju korratud tõde. Lihtne tõde küll, kuid igapäevaelus on seda raske täita. On tuntud tõde, et üks loll jõuab rohkem küsida kui kümme tarka vastata. Vana ja kulunud tõde. Vanad tõed uues kuues. Kõneleja korrutas triviaalseid tõdesid. Igavesed tõed. *Johannes lausus tõe: Naised on sellised, nagu tahame neid näha. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: aabitsa|tõde, alg|tõde, elu|tõde, käibe|tõde, põhi|tõde, raamatu|tõde, usutõde.
3. õigsus, paikapidavus. *Aga peremehel oli nägu, nagu kahtleks ta sauna Mari sõnade tões. A. H. Tammsaare.

ära|seletatult ‹adv›

1. õndsalikult. Äraseletatult rahulik ilme.
2. teisiti öeldes, lahti seletatult. Demokraatia on äraseletatult rahva võim.

öeldult ‹adv›
öeldes. Teisiti, õigemini öeldult.

üks ‹ühe, üht e. ühte, ühesse e. ühte, ühtede, ühtesid e. üksi, ühtedesse e. üksisse 22›
I. ‹num›
1. põhiarv 1. Kaks pluss üks on kolm. Üks viiendik. Null koma üks. Kaheksakümmend üks. Sada üks. Üks, kaks ja – korraga! | (kellaaja kohta). Kell üks öösel, päeval. Kell oli kolmveerand üks. Kell üks kakskümmend viis minutit. Kell on viis minutit ühe peal. Ma jõuan ehk kohale (kella) üheks. See võis juhtuda kaheteistkümne ja poole ühe vahel. || arvult, hulgalt 1. Selles majas elab ainult üks inimene. Sügisel müüs ühe lehma ära, kaks jäi alles. Praegu töötab vaid üks masin. Raamatust on säilinud üks eksemplar. Neid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ühe jalaga mees. Särgil ei olnud ees enam mitte ühte 'ühtegi' nööpi. Kas ühtedest kinnastest ei aita? Ühe päevaga seda tööd ära ei tee. Olen seal käinud ainult ühe korra. Kui ta mulle ühegi hea sõna ütleks! Sobib ainult üks variant. Tühjendas peekri ühe sõõmuga. Meil on ju ainult üks elu elada. Üks tee ja kaks asja. Üks pääsuke ei too kevadet. Ega puu ühe laastuga lange. Üks ühe vastu tulen temaga toime. Mida üks ei suuda, seda üheksa suudavad. Üks kõigi eest, kõik ühe eest. Üks kärnane lammas ajab terve karja kärna. Üks rumal oskab enam küsida kui üheksa tarka vastata. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. | (piltlikes väljendites). Kas nii või teisiti, aga asjad olgu lõpuks ühel pool 'korras, selged'. Oodati, et asi kord ühele poole saaks. Ants ei läinudki kaebama, oli ühe sõnaga 'lühidalt öeldes' täitsapoiss. *„Poisi eluga on siis ühel pool,” ohkas isa kergendatult .. M. Mutt. || (vastava arvulise järjekorra kohta). Punkt, paragrahv üks. Lehekülg (number) üks.
2. ‹s›. a. number 1. Rooma, araabia üks. Ühega lõppevad liitarvud. b. hinne 1. Sai matemaatikas ühe. Karm õpetaja jagas küsitlemisel ühtesid ja kahtesid. c. (muid juhte). Viskas täringuga ühe. Mängiti kahtkümmend üht 'teat. kaardimängu'.
▷ Liitsõnad: ükskordüks.
II. ‹pron› umbmäärane asesõna: osutab, et tegemist on objektiga, keda v. mida ei identifitseerita
1. ‹adjektiivselt› kasut. kellegi v. millegi esmakordsel mainimisel, kui põhisõnaga tähistatavat ei konkretiseerita. Elas kord üks kuningas. Üks kirjanik on kusagil öelnud, et .. Seal on üks võõras mees. Mulle helistas üks tuttav inimene. Ta käitus nagu üks korralik kodanik kunagi. See on üks kuulus laulja. Meile tuleb tuleval nädalal üks praktikant. Kas ma tohin ühe sõbra kaasa võtta? Jõe ääres on ühed suvitajad. Ühed nurjatud viskasid mu akna sisse. Kelle juurde sa lähed? – On üks Sirje, sa ei tunne teda. Olid sa üksi? – Üks teine oli ka. Kusagil meres on üks saar. Sõime lõunat ühes kohvikus. Ja siis tuli üks põhjalikum jutuajamine. Mul on sulle üks palve. Tal on üks veider komme. Ta lubas üks teine kord tulla. Ma tulen ühel õhtul sinu juurest läbi. Mulle meenub üks suveöö. Ja ühel heal päeval tuligi asi ilmsiks. Otsis hoones viimse kui ühe urka 'kõik kohad' läbi. *.. ja jutt aina voolas Jaani suust nagu üks otsata lai ja laisa vooluga jõgi. A. Ploom. | aitab põhisõna emotsionaalselt esile tõsta. See Gustav on üks ütlemata lahke inimene. Sirje on ikka üks vahva ja elav tüdruk! Sa oled ka üks naljatilk! Oled ikka üks ohmu küll! Ta tormas mööda nagu üks keravälk. Metsatöö on üks raske töö. See jutt pole muud kui üks totter jama. See joomine on ikka üks hirmus asi. Oli see vast üks võit! Oled sina ka üks! Miks sa varem ei rääkinud? | rõhutab mingi tegevuse v. olukorra pidevat jätkuvust. Üks töö ja õiendamine ilmast ilma, ei mingit puhkust. Nende vahel käib kogu aeg üks kisklemine ja riid. Üks lõpmata kisa ja lärm iga päev! *Hommikust õhtuni üks mürin, kolin ja gaasiving ... akent ära parem lahti teegi .. V. Lattik. | ‹koos sõnaga mitte eitavalt› (mitmesugustes fraseoloogilist laadi väljendites:) mitte sugugi, üldsegi mitte, mitte natukestki. See lugu ei meeldi mulle mitte üks raas. Toit ei maitsenud mitte üks põrm. Ma ei usalda teda mitte üks tera. Tütar ei ole mitte üks mõhk ema moodi. Aga meie jutust Mihklile mitte üks noh! || kõnek hulka väljendava sõna ees ebamääraselt tähenduses 'umbes, umbkaudu, võiks öelda vms.'. Sinna tuleb maad üks kolm kilomeetrit. See läheb maksma üks kuus-seitsesada krooni. Kas tahad veel kohvi? – Vala üks pool tassi. *.. aga äkki seal vana veskikere kohal ratsutab meile vastu üks paarkümmend punast. Andsime kohe tuld. A. Kivikas.
2. ‹ka pl., substantiivselt› (isiku vm. olendi kohta:) keegi. Ole tasa, üks tuleb. Üks tuli mulle teel vastu, aga ma ei tundnud teda. Üks on mu magustoidu ära söönud. Pean nüüd minema, üks juba hüüdis. Ärkasin, kui üks koputas. Ühed räägivad seal. *Lähedal tegi üks: „Ku-kuu-kuu-ku” ja kaugel vastas talle teine ... V. Luik.
3. ‹substantiivselt› tähistab konkretiseerimata üksikobjekti mingi hulga seast v. konkretiseerimata hulka (lähedane numeraalile). Üks meist. Üks neist, nende seast tegi seda. Kutsututest jäi üks tulemata. Lahkus peolt ühena esimestest. Üks lastest uppus. Viimane kui üks põgenikest tabati. Onul on palju maale, üks neist meeldis mulle eriti. Õunad on köögis, too mulle sealt üks. Täna müüdi ilusaid kingi, ostsin endale ka ühed. Mis sa enam valid, võta üks ära! Ta on üks väheseid õnnelikke, kes pääses. See mees on üks meie tuntumaid kunstnikke. Ta on üks andekamaid õpilasi klassis. Penitsilliin oli omal ajal üks efektiivsemaid ravimeid. *Kuningas teab isegi, et sõduril peab olema kas viin ja veri või viin ja naine, üks kahest. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: igaüks.
4. ‹substantiivselt› (mingi asjaolu, olukorra kohta, millest hrl. järeldub midagi). Üks on selge – alustatu tuleb lõpule viia. Üks mis selge: töömeest temast enam ei saa. Teist sellist võimalust enam ei tule, see on üks mis kindel. Kuid ühes ta ei kahelnud: naine rääkis tõtt. Ühte arvasid kõik: see oli Jaagupi kättemaks. *Mina ütlen ühte: enne kui neid baase ükskord ehitama hakatakse, on sakslased meil ammugi sees. J. Semper.
III. ‹pron› substantiivne ja adjektiivne umbmäärane asesõna, esineb koos asesõnaga teine ja väljendab midagi ebamäärast v. viitab mingile täpsemalt konkretiseerimata asjale, olendile v. olukorrale
1. (mitmesugustes ühendites umbkaudu tähenduses:) see, miski, mõni, mõnesugune vms. Uustulnukalt küsiti üht ja teist. Olen sellest üht ja teist kuulnud, aga täpselt ei tea. Rääkisime ühest ja teisest. Ta on sel teemal üht-teist kirjutanud. Poest oli tarvis veel üht-teist osta. Lobiseti niisama ühest-teisest. Eks elus ole üht kui teist nähtud. Üks kui teine oli saladuse jälile saanud. Ma ei tea midagi, võin ainult üht kui teist oletada. Võõrastelt oli võimalik ühte kui teist õppida. Ei kuulnud ma temast ühte ega teist. Kodus on alati ühte või teist teha. Üht või teist võis ju tema vaikimisest oletada. Üks ja teine hädaline käis abi palumas. Külas pakuti ühte ja teist paremat. Vaatasin ühele ja teisele poole, aga kusagil ei olnud kedagi näha. Ta oli sellele juba üks kui teine kord mõelnud. Kartsin, et ettepanek lükatakse ühel või teisel põhjusel tagasi.
2. tõstab kahe (v. mitme) objekti hulgast lähemalt täpsustamata esile ühe v. üksiku(id). Üks mees saagis, teine hööveldas. Vanaemal on kaks kassi, üks on hall ja teine must. Ühele meeldib ema, teisele tütar. Ühes käes tort, teises lilled. Üks kivi oli liiga suur, teine väike, kolmas liiga teravate servadega. Kompassinõel näitab ühe otsaga põhja, teisega lõunasse. Siis äkki kadusid kõik, üks siia, teine sinna. Sõideti, kord üks ees, kord teine. Mis üht inimest vaimustab, võib teise hoopis külmaks jätta. Ühed juba lõpetavad, teised alles alustavad. Ühtedega rääkis spordist, teistega arutles kirjandusprobleeme. Ühed kivimid murenevad kiiremini, teised aeglasemalt. *Rääkisin öömaja pärast küll ühega, küll teisega, aga kaubale ei saanud. H. Sergo. || iga üksik eraldi võetuna. Tuleb ära otsustada, mis ühele või teisele lapsele kinkida. Ütle, milline tapeet ühte või teise tuppa panna. Meile õpetati, kuidas ühel või teisel juhul käituda. *.. seadis Mari liha ja vorstid ahju ning kerisele, nagu ühele või teisele kohane. A. H. Tammsaare. || (kaht asjaolu, olukorda vastandavalt). Täna üks meeleolu, homme hoopis teine. Ühelt poolt oli sellest kasu, aga teiselt poolt tuli uusi muresid lisaks. Raadio räägib üht, tegelik elu näitab hoopis teist. *Rahvalaul teeb vahet töö ja töö vahel, üks töö on endale, teine – töö võõrale, orjastajale. Ü. Tedre. || (objektide vastastikuse tegevuse v. olukorra puhul). Nad saavad hästi läbi, üks aitab teist. Hõikasid ja hüüdsid küll, aga üks ei kuulnud teist. Nad istusid nii lähestikku, et üks kuulis teise hingamist. Üks maja on ühel pool, teine teisel pool teed. Vili on kehv, üks kõrs hüüab teist taga. || ‹komparatiivses võrdlustarindis›. Üks tüdruk on ilusam kui teine, ei oska valida.
3. esineb korduvuse, järgnevuse osutamisel. Käis rahutuna ühest toast teise. Tõstab asju ühest kohast teise. Poiss pääses raskusteta ühest klassist teise. Üks koorem metsamaterjali teise järel toimetati laoplatsile. Polegi vahet: üks külaline läheb, teine tuleb. Üks töö ajab teist taga. Teda tabas üks häda teise otsa. Üks sõna järgnes teisele ja tüli oligi käes. || (vahelduvuse osutamisel). Poiss keksis ühelt jalalt teisele. Kaldub oma meeleoludes ühest äärmusest teise.
IV. ‹pron› lähedane omadussõnalisele näitavale asesõnale
1. osutab objektide, nähtuste, olukordade identsusele, samasusele v. sellele, et miski on kahele v. enamale ühine; sün. sama (sobib sageli). Seisab kui naelutatult ühe koha peal. Ta läheb igal õhtul ühel ajal magama. Ole ettevaatlik: nad on kõik üks kamp. Šamaan oli preester ja arst ühes isikus. Neis on nii palju ühist, et nad on kui üks olend. Meil olid ühte värvi mantlid. Üht tüüpi laevad. Seadused kehtivad ühte viisi kõigi kohta. Olime ühel nõul, arvamusel, seisukohal. Selles asjas on nad ühel meelel. Riis on tatraga ühes hinnas. Mõlemad raamatud on ühe hinnaga. Ametiredelil olime enam-vähem ühel pulgal. Kõiki inimesi ei saa mõõta ühe mõõdupuuga. Temperatuur püsis kogu aja ühel tasemel. Kasutati küll eri vahendeid, kuid eesmärk oli üks. Nad istusid ühe laua taga. Ühiselamus elasime temaga ühes toas. Temaga on võimatu ühe katuse all 'samas majas' elada. Tuleb välja, et sõitsime ühes rongis. Oleme käinud ühes koolis, kuigi eri aegadel. Lähme koos, meil on üks tee! Koer ja kass sõid ühest kausist. | esineb koos sõnadega sama ja seesama, mis aitavad identsust rõhutada. Ei mingit vaheldust, aina ühed ja samad inimesed ümberringi. Nende nimetustega mõeldakse tegelikult üht ja sama asja. Kuidas ka arvutati, tulemuseks oli ikka üks ning sama summa. Mart käib kogu aeg ühe ja sellesama tüdrukuga. Ma ei saa ju ühel ja selsamal ajal mitmes kohas olla. Aastast aastasse korduvad kirjandites ühed ja needsamad vead. Päevast päeva kordub üks ja seesama.
2. ühesugune, samasugune. Vennad on ühte nägu 'näolt sarnased'. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. *„Ei usu ma enam kedagi ega midagi. Ühed petised olete te, mehed, kõik!” karjatas Ene-Age .. O. Kruus.