[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

gramm ‹-i 21› ‹s›
CGS-süsteemi massiühik, 0,001 kg (tähis g). 300 grammi võid. Kala kaalus 700 grammi. Suurt koormat ei saa grammi täpsusega kaaluda. || ‹elliptiliselt› kõnek (alkoholi hulga kohta). *Käisin „Akvaariumis”, tegin väikesed grammid .. V. Rähn. *.. ei võtnud söögiraasugi suu sisse, enne kui oli pistnud hinge alla oma sada grammi. O. Luts. | grammigi mitte sugugi, üldsegi. Temas pole grammigi kadedust. *Sõnnikulademed lautade ümber, põllule pole siiamaani grammigi veetud. E. Tennov.
▷ Liitsõnad: kilo|gramm, milligramm.

hoopiski ‹adv›

1. ‹jaatavas lauses› hoopis. a. Kujutlesin teda hoopiski teistsugusena. Ma unustasin hoopiski poes käia. Haigusnähud vähenevad või kaovad hoopiski. b. ‹komparatiiviga›. Praegu on sul hoopiski olulisem õppida kui tööl käia. *Kuusikud on hoopiski süngema hõnguga, tihedamad. F. Nõmmsalu. c. (adverb rõhutu). Peaksin rõõmustama, aga hoopiski muretsen. Ta õppis hoopiski arstiks.
2. ‹eitavas lauses› põrmugi, sugugi; üldsegi. Ma ei taha hoopiski magada. Ta pole hoopiski mitte halb inimene. Ei, pimedus polnud hoopiski hirmus. Õnnetused ei murdnud teda hoopiski. Poiss ei ole hoopiski isa moodi. Ta ei salli kedagi, tüdrukuid hoopiski mitte. *„Ei tule täna ega tule hoopiski! Läks kolhoosi!” hüüab Kristiine. R. Vellend.

karvavõrd(ki) ‹adv›

1. ‹jaatavas lauses› õige natuke, õige pisut, väga vähe, võrdlemisi vähe. Karvavõrd puudus, et oleksin kukkunud. Tal jäi esikohast (vaid) karvavõrd puudu. Kui ta karvavõrdki järele annaks! *Reedu võis näha üksnes ta pikki ronkmusti juukseid ja koredast riidest ürpi, mis juustest karvavõrd heledam paistis. H. Laipaik.
2. ‹eitavas lauses hrl. ki-liitega› mitte natukestki, mitte vähimalgi määral, üldsegi mitte, mitte sugugi. Ta ei taganenud oma otsusest karvavõrdki. Olukord ei ole karvavõrdki muutunud. Abi ei olnud temast (mitte) karvavõrdki. Ta ei aeglustanud tempot karvavõrdki. Ta ei kahelnud karvavõrdki. Sa pole temast karvavõrdki parem. *.. silm ei eksind mõõtes mitte karvavõrd. L. Hainsalu.

kaugeltki ‹adv›
‹eitavas lauses› hoopiski, üldsegi v. sugugi (mitte) (kasut. rõhusõnana). Ülesanne pole kaugeltki kerge. See pole veel kaugeltki kindel. Olukord polnud kaugeltki lootusetu. Asjad pole siin kaugeltki korras. Ei teadnud ta kaugeltki nii hästi, kui algul paistis. See pole kaugeltki (mitte) nali. Midagi niisugust ei juhtu kaugeltki (mitte) iga päev. Nad polnud kaugeltki (mitte) ühel meelel. Jääd oma saavutustega rahule? – Kaugeltki mitte!

koguni ‹adv›
rõhutab, tõstab esile sõna, lauseosa v. järgnevat lauset
1. ‹lauses hrl. rõhutu› isegi (1. täh.). a. (rohkenduse, tugevduse, suurenduse puhul). Tuule kiirus oli 7–8, kohati koguni 9 palli. Maja ümbritses tara, hiljem koguni kivimüür. Ta oli kalk, mõnikord koguni jõhker. Algul sammus aeglaselt, siis üha kiiremini, lõpuks koguni jooksis. Koer lähenes ettevaatlikult, koguni arglikult. Ma sõidan ära, võib-olla koguni mitmeks kuuks. Tekkis koguni arvamus, et ta ei tule. *Kalm nagu ehmus teda nähes. Koguni taganes paar sammu. P. Kuusberg. b. (vastandavalt:) hoopis. Mees ei võtnud raha vastu, sai koguni pahaseks. Talurahva elujärjes polnud paranemist märgata, mõnel pool oli see koguni halvenenud.
2. ‹lauses hrl. rõhulisena› sootuks, lausa, täiesti, päris(elt). Leiba oli koguni vähe. Seal on koguni teine kliima. Unustasin suure kiiruga selle asja koguni ära. Nüüd läks lugu koguni hulluks. Ma kujutlesin teda koguni teistsugusena. *Ema käis juba koguni küüras ja köhis kesksuve ajalgi. M. Metsanurk. *.. vaiksel, soojal õhtul sõuti paat ülamere süvavette, nii et kodusaare kallas kadus koguni kaugele. A. Mälk.
3. ‹eitavas lauses› üldse(gi), üldse mitte, sugugi mitte, hoopiski. *Meie poolehoidmist ei leia te niisuguste juttudega koguni. O. Luts. *Aga sellele ei pea mõtlema, sellele ei pea koguni mitte mõtlema. A. H. Tammsaare.

kuhugi ‹adv›
mingisse kohta, mingis suunas. Ta on kuhugi läinud. Istume kuhugi maha! Poiss on enese kuhugi peitnud. Ehk saadeti Virve kuhugi? Ta on oma asjad kuhugi ära pannud. Lähme siit kuhugi mujale! Nad sõidavad suveks kuhugi lõunasse. Kas me ei läheks kuhugi sööma? Lapsed jooksevad minema, kes kuhugi. *Reisima minna, liiatigi veel kuhugi Pariisi või Rooma, sellest ei võinud ju juttugi olla. A. H. Tammsaare. || ‹eitavas lauses› mitte mingisse kohta, mitte mingis suunas. Tal pole kuhugi minna. Ma ei lähe siit mitte kuhugi. Mul pole kiiret kuhugi. Ta ei pääse meie käest kuhugi. See mõte, asi ei kõlba (mitte) kuhugi 'mitte sugugi, üldsegi mitte'.

kusagile ‹adv›
kuskile. a. ‹jaatavalt›. Kui sõidaksime õige kusagile mere äärde! Ta läks veidikeseks kusagile. b. ‹eitavalt›. Ma ei lähe täna kusagile. Tal pole kusagile kiiret. See ei kõlba (mitte) kusagile 'mitte sugugi, üldsegi mitte'.

kuskile ‹adv›

1. ‹hrl. jaatavas lauses› mingisse täpsemalt määratlemata kohta (v. suunda), täpselt teadmata kuhu, kusagile, kuhugi. Lähme siit kuskile veidi kaugemale! Ta läheb siit kuskile mujale. Aino on kuskile suvitama sõitnud. Mis sa seisad, istu ometi kuskile! Ega sa ei kavatse kuskile minna?
2. ‹eitavas lauses› mitte mingisse kohta (v. suunda), mitte ühtegi kohta, (mitte) kusagile. Ta ei lähe siit kuskile. Seda pole kuskile panna. Põgeneda polnud (mitte) kuskile. Mine otse, ära kuskile keera! Tal pole kuskile kiiret. See ei kõlba (mitte) kuskile 'üldsegi mitte, mitte sugugi'.
3. mingile täpsemalt määratlemata ajale. Teose sündmustik on viidud kuskile möödunud sajandi lõppu.
4. hrv (jaotuvalt:) sellesse v. teise teat. paika. Ei ole täpselt teada, kuipalju neid kuskile põgenes.

pooltki ‹adv›
‹hrl. eitavas lauses›
1. (hrl. nii ... kui võrdluses:) kaugeltki, poole võrragi. Ta pole pooltki nii kena kui varem. Siis ei olnud pooltki nii ohtlik kui praegu. Asi ei ole pooltki nii tõsine, nagu sa arvad. Kui sa pooltki nii rahulik oleksid (kui Ants)!
2. van sugugi, üldsegi. *Sest ta ei olnud selle muutusega pooltki kõigiti rahul. E. Vilde. *Ja töö ei olnud pooltki palehigine, vaid isegi lõbus.. M. Veetamm.

põrm ‹-u 21› ‹s›

1. pihu, peenike puru, kõdu. Pehkinud palk pudenes puutumisel põrmuks. Maas lebavad lehed ja oksaraod kõdunevad, saavad peagi põrmuks. Tuul pillutab tuleasemelt halli põrmu. Sõdalasi tuli nagu pihu ja põrmu 'palju, suurel hulgal'. *Ja preester täidab kiviriista pühitsetud veega, sinna riputades põrmu templi põrandalt, mis vee vihaks teeb.. H. Raudsepp. | piltl. Tore plaan oli pudenenud põrmu. *Kuid päevad ei pudene põrmu, / ära ei voola kui vesi. M. Under. || põrmuks ‹hrl. ühenduses sõnaga pihuks› puruks, sodiks; maatasa, täiesti maha; olematuks. Lamp kukkus põrandale pihuks ja põrmuks. Vaenlane peksti, löödi pihuks ja põrmuks. Arvustajad tegid näidendi pihuks ja põrmuks. Ta teeb sind pihuks ja põrmuks. Kogu ta mehisus varises pihuks ja põrmuks. Mitmed linnad muudeti, tehti tuhaks ning põrmuks. Kõik lootused, plaanid pudenesid, langesid põrmuks.
2. (vaimulikus ning sellest lähtunud kõnepruugis:) muld, mullapõu; maapind, selle tolm. Langenute laibad on ammu põrmuks saanud, muutunud. Varsti ei ole temast rohkem järel kui peotäis põrmu. Põrmust tärkab kevadel uus elu. Vennad puhkavad ammu põrmus. *.. istus lõpuks halli raugana kalmistul, surm vikatiga selja taga. Põrmust olid sa saadud ja põrmu läksid jälle tagasi. H. Raudsepp. || (madalana v. alandatuna oleku, ka kõige kaduva kohta). Põlvitas, lamas, oli jumala ees põrmus. Palvetaja on hardalt põrmus maas. Nüüd sa püherdad põrmus ja halad armu! Tema igaühe ees põrmus ei rooma 'ei alanda ennast'. Ori langes isanda jalge ette põrmu. Püüdis teist oma pilguga põrmu suruda. Palub tuhas ja põrmus, et andku ma võlgu. Võidetute lipud heideti põrmu. Olen end iseenese jõul põrmust üles töötanud. Inimene on maa peal nagu ussike põrmus. *Olen alandatud põrmuni, olen teotatud ja häbistatud. M. Metsanurk. *Sinu rõõmud roostetavad ja mured murenevad, kõik on ajalik ja põrm, ainult su laps elab üle su ea.. L. Hainsalu. || (kellegi v. millegi tühiseks, väärtusetuks peetava, mittearvestatava kohta), null. Tunneb end teise kõrval päris põrmuna. See poiss oli tüdrukule põrm. Kaaslaste arvamused on temale põrm.
3. surnukeha (v. selle maised jäänused). Kunstniku põrm tuhastati, sängitati maamulda. Ta maine põrm jäi ühishauda. Kirst, urn lahkunu põrmuga. Tema isa põrm puhkab võõras mullas. Kirjaniku põrm toodi kodumaale, maeti ümber Metsakalmistule. Kapteni põrm õmmeldi purjeriidesse ja heideti merre. Rahu tema põrmule! *Ema põrm oli pestud ja valge puhta linaga kaetud. E. Õun.
4. väga väike hulk. a. kübe, raas(uke). Põrm soola, pipart. *Ta ei sööks ühtegi põrmu, kuid ta teab, et ta ei tohi söömata lauast tõusta.. V. Saar. *Pole tal mõistuse põrmugi, / pole tal aru aimukestki.. Jak. Tamm. b. (võrdlemisi väikese ajahulga kohta:) ivake, natuke, veidike. Kell lõi põrmu aja eest seitse. Oodake veel põrm aega! *„Kuidas see Toomas selle põrmu ajaga ta nii tümaks ja vaeseomaks jõudis teha?” pani imeks Nigula Juhan.. P. Krusten. c. ‹eitusega› (abstraktsete mõistete kohta:) raas. Toit ei maitsenud mitte üks põrm 'mitte sugugi'. Mulle ei meeldi see asi mitte üks põrm. Poiss on käest ära, mitte põrm 'sugugi, üldse' ei kuula sõna. Ma ei ole pahane, mitte üks põrm. *Vaadake mind – kas mul on hirmu? Mitte põrmu. E. Vilde. d. põrmugi ‹adverbilähedaselt, hrl. eitusega› sugugi, üldsegi; natukestki; vähimalgi määral. Jalg ei valuta enam põrmugi. See kõik ei meeldinud talle põrmugi. Ma ei hooli põrmugi sellest, kas sa valetad või ei. Mul polnud temast põrmugi kahju. Mina pole selles põrmugi süüdi. See asi ei huvita neid põrmugi. Läksime põrmugi pelgamata edasi. Sind ei või põrmugi usaldada. Korsten ei tõmmanud põrmugi. Ta pole põrmugi kuri. Olukord pole põrmugi paremaks, halvemaks läinud. Märt pole põrmugi usklik mees. Kas sul põrmugi häbi ei ole? Muutunud polnud ta nende aastatega mitte põrmugi. Ma ei karda teda mitte põrmugi. Töö ei edenenud mitte põrmugi. Ega ma ei eksita? – Mitte põrmugi. *Tuli välja, et Kristin polnud ka masohhist. Põrmugi mitte. E. Vetemaa. *.. aga ka siis oleksin ma nõus Soonikut [= talu] sinu nimele kirjutama, kui sa seda põrmugi tahad. A. H. Tammsaare.

raas ‹-u 21› ‹s›

1. väike tükk, väike kild; väheke, natuke midagi, kübeke. Järel on veel raas leiba, rasva. Supi sees oli ka raas liha. Võid polnud raasugi. Ta ei raatsinud pirukast ka kõige väiksemat raasu endale lõigata. Murdis küpsisest raasu ja pistis suhu. Poetab saia ja viskab raasud lindudele. Söö nii, et ükski raas maha ei kukuks! Sõi viimase raasu kalast. Leiba ei ole, eile sõime viimase raasu. Lapsed sõid leiva viimse raasuni ära. Sõi toidu ära, viimse kui raasu 'kõik'. Isu ei olnud, sõi ainult mõne raasu. Haige pole eilsest peale raasugi 'vähimatki' söönud. Tal pole enam raasugi tubakat. Küttematerjal on viimse raasuni otsas. *Mitte raasu kogu kraamist ei olnud nad popsisaunadesse .. peitnud. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: leiva|raas, liha|raas, rasva|raas, saia|raas, suhkru|raas, toidu|raas, võiraas.
2. (hrl. ühenduses abstraktsete mõistetega:) väheke, natuke, veidike. Poisid rabelesid raas aega. Ootame veel üks raas (aega). Anna raas mahti, ma mõtlen järele. Ajame raas juttu. Ütle, kas sul on raasu aru peas? Kadus viimane kahtluse ja kartuse raas. *Ainuski vihmatuhin ei teinud maad õieti märjaks. Õhk ainult muutus raasu leitsesemaks .. U. Masing. || ‹eitavates väljendites, ka adverbilähedaselt› mitte sugugi, mitte kübetki, üldsegi mitte, põrmugi. Lahel polnud tuule raasugi. Tal pole enam mõistuse, aru raasugi. Inimesel pole häbi raasugi! Ei olnud enam kahtluse raasugi. Minus ei ole raasugi halastust. Selles loos pole raasugi tõtt. Temal pole raasugi huumorimeelt. Mul pole raasugi tahtmist teiega vaielda. See teade ei teinud mulle raasugi rõõmu. Sa pole raasugi targemaks läinud. Ta ei hooli oma elust raasugi. Ei andnud raasugi järele. Ma ei saanud täna öösel raasugi magada. Ta polnud raasugi imestunud, üllatunud. See lugu ei meeldi mulle mitte raasugi, mitte üks raas. Te liialdate natuke. – Mitte raasugi. *„Te naerate minu üle, Juta?” – „Mitte üks raas ..” L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: ande|raas, aru|raas, julguse|raas, jõu|raas, kahtluse|raas, lootuse|raas, mõistuse|raas, mõtte|raas, rõõmu|raas, õnneraas.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› (hellitavalt v. haletsevalt väikese inimese vms. kohta)
▷ Liitsõnad: lapse|raas, poisi|raas, õeraas.

silma|otsas(ki) ‹adv›
‹eitusega› üldsegi mitte. Ma ei salli sind silmaotsaski. Silmaotsas ei taha seda poissi enam näha. Ta ei kannata triikimist silmaotsaski. Karla ei või silmaotsaski putrusid näha.

silma allgi ~ otsas(ki)
‹eitusega› üldsegi mitte. Ta ei või sind silma allgi kannatada. Ma ei või putru silma otsaski sallida. Silma otsaski ei taha neid mehi näha.

sinnapoole

1. ‹adv›. a. koha mõttes kaugemale; sinna suunda, sinna kanti; ant. siiapoole. Astu natuke sinnapoole, mul pole ruumi. Istusin sinnapoole, et Mati ka ära mahuks. Läks sinnapoole, kust viibati. Sammus sinnapoole, kuhu jalad kandsid. Pidas sihti sinnapoole, kust tõusis päike. Näe, lõke, liigume sinnapoole. Kuulsin lärmi ja jooksin sinnapoole. Vaatas siiapoole ja sinnapoole. Kilomeetreid siia- ja sinnapoole polnud ühtki maja. Kõik viitab sinnapoole, et pulmad on tulekul. Kaldusime sinnapoole, et tuleks jalga lasta. b. van ajalisi suhteid väljendavana: edaspidi. *.. praegu küll sularaha käepärast pole, aga eks sinnapoole pea siis katsuma muretseda. M. Mõtslane. *Kuigi, ütleme, Jüri sinnapoole võtab uue naise – ega see ikkagi pole lapsele ema arm. O. Luts. c. väljendab millegi tekstis mainitu taoline olekut, ligilähedust sellele: umbes nii. On ta sohinaine või midagi sinnapoole? Kas see on ajalooline romaan? – Sinnapoole, aga mitte päris. Nädalat ei läinud, aga midagi sinnapoole küll. On võlgu tuhat krooni või midagi sinnapoole. Ma pole jumal, mitte sinnapoolegi 'üldsegi mitte, kaugel sellest'. Oled haige? – Ei sinnapoolegi!
2. ‹prep› [part] millegi v. kellegi suhtes teisele poole.; ant. siiapoole. a. (ruumiliselt). Kodu jäi sinnapoole merd. b. (ajaliselt). *Aga mis äri see küll võiks olla, mis venib mõnikord isegi sinnapoole keskööd? A. H. Tammsaare.

sugugi ‹adv›

1. ‹eitusega› üldse(gi), põrmugi; hoopiski; natukestki. See ei üllata mind sugugi. Ilus pole ta sugugi. Linn ei ole veel sugugi valmis. Poisid ei sallinud teineteist sugugi. Õed polnud sugugi sarnased. Tööd ei murdnud peremees sugugi vähem kui sulane. Kirja kirjutamine ei ole sugugi nii lihtne. Ahi ei pea enam sugugi sooja. Raamatute lugemiseks pole mul sugugi aega. Õpetaja ei tahtnud mind sugugi uskuda. Ei saa sugugi öelda, et etenduses miski naerma ei aja. Sinu joonistus pole iseenesest sugugi halb. Kohe mitte sugugi ei vea!
2. hrv pisutki, natukegi. *Oleme täitsa rahul, kui sakste valjus väheneb.., kui nad meie orjust sugugi kahandavad ja meie leivapalukest natukenegi rohkendavad.. E. Vilde.

tepsugi ‹adv›
‹eitusega› sugugi, üldse(gi). Sind ei karda ma mitte tepsugi. *Kas siis ilu pärast armastatakse? Tepsugi mitte! H. Lepik (tlk).

vari ‹varju 32› ‹s›

1. tume kujutis, mis tekib valgusvoo teele jääva keha taga. Inimese, looma, hoone, mäekünka vari. Mustad, teravate piirjoontega varjud. Mida kõrgemal on päike, seda lühemad on varjud. Puud heitsid teele pikki varje. Meie majale langeb uue kõrghoone vari. Poisi vari liikus temaga kaasa. Väike varss pelgas oma varju. Karjapoiss mõõtis sammudega oma varju pikkust. Tuhmis kuuvalguses puudusid teravad varjud. Musta vihmapilve vari libises kiiresti lähemale. Päike joonistab trellide varjud kongi seinale. Maa katab Kuu oma varjuga. Ilmaaegu püüad üle oma varju hüpata 'teha midagi üle jõu käivat'. Kardab viimasel ajal omaenda varjugi 'on väga hirmul'. Koer käis oma peremehe kannul nagu vari 'lahutamatu kaaslasena'. Oskab liikuda hääletult kui vari. Kus valgust, seal varju. || piltl (millegi ähvardava, ebameeldiva kohta). Sõja, katastroofi, needuse vari hoidis meeled ärevil. Neid kummitavad mineviku varjud. Talle langes kahtluse vari. Kohtu ja karistuse vari rusus mehi. Terve elu kõndis vaesuse sünge vari ta kannul. *Külma vee abiga sai surma varju all seisja hinge äratatud. M. Sohberg. || tume(dam) värvitoon v. -varjund; (tumedam) laik; kunst (pildi) varju(s)tatud pind. Siidi liikumisel tekib läigete, varjude ja reflekside sillerdus. Mustade varjudega tumepunased roosid. Haigel olid silmade all mustad, tumedad, sinakad varjud. Päikesele ilmusid plekid ehk varjud. Valguse ja varju kontrastid. Modelleerib figuuri varjuga. *Lubab end tollipaksuselt puuderdada, silmade alla sinise pliiatsiga varjud tõmmata .. B. Alver. *Kaevukook kerkis tummas varjuta [juunikuuöises] valguses taeva poole .. M. Pihla.
▷ Liitsõnad: pilve|vari, õhtuvari; heit|vari, oma|vari, pool|vari, täisvari.
2. (kellegi v. millegi ebaselgelt nähtava kujutise kohta). Puude vahel vilksatas kellegi vari. Üle linna sööstsid kurjakuulutavalt mürisedes mustad varjud – vaenlase hävitajad. Akna tagant libises mööda ähmaseid varje. *Õhtu langes üle linna. Sinised varjud hiilisid üle vallide ja majade. F. Tuglas. || hingelise seisundi peegeldus inimese näol. Üle mehe näo lendas mõtlik, murelik, valuline vari. Näole ilmus ärevuse, kohmetuse, pettumuse, kurbuse vari. *Tõnissoni nägu läks aeg-ajalt rõõmsamaks. Tusane, isegi natuke tige vari, mis seal enne oli, kadus .. O. Luts. || ‹eitavates väljendites› mitte kübetki, üldsegi mitte. Valetaja näol polnud märgata piinlikkuse varjugi. Tema süüs ei saa kahtluse varjugi olla. Ta ei kannata enam mehe varjugi. Näeksin parema meelega, et su varjugi siin ei oleks. *.. majesteetlikult ujusid merihobud vähimagi hirmu varjuta kajakkide juurde. N. Kaplinski (tlk).
▷ Liitsõnad: kahtluse|vari, muige|vari, mure|vari, naeratuse|vari, pahameele|vari, tusa|vari, valuvari.
3. päikese eest kaitstud ja seetõttu suhteliselt pime ja jahe koht, vilu. Kirikus oli hea vari. Lagendikul polnud vähematki varju. Mõni taim ei talu üldse varju. Leeskputk võib kasvada ka varjus. Kraadiklaas näitas varjus 30 pügalat. Astus varjust päikese kätte. Kõrb – see on varjuta liivameri. *.. millest [= lepavõsast] ei ole vist muud kasu, kui see jahe vari, mida ta annab kõrvetaval päeval parmude eest pakkupugevale karjale. P. Krusten.
▷ Liitsõnad: kuuma|vari, viluvari.
4. (üldiselt:) kaitse tuule, sademete, hädaohu vms. eest; peavari, ulualune. Hulkur ei leidnud külma põhjatuule eest kusagilt varju. Otsis vinguvate kuulide eest varju mätaste tagant. Koer saab kurja ilmaga varju kuudist. Pakkusime teelisele ööseks varju. Tulekahju jättis kümned inimesed varjuta. Öö on varga vari. *Vanaelu ja kaevu vahel seisis oksapinu, millest talvise tuisuga suur vari oli. R. Soar. *Inimesed on nagu puud; / .. neist mõned pakuvad varju / ka hilissügise iilides .. V. Verev. || ‹ainsuse kohakäänetes adverbi- v. postpositsioonilaadselt› ulualla, peitu; uluall, peidus; ulualt, peidust a. ‹adverbilaadselt›. Vili saadi õigeks ajaks varju. Röövlid olid ilmselt kuhugi varju pugenud. Jooksis äikese eest kangialusesse varju. Sõja eest mindi metsa ja sohu varju, varjule. Kutsikas hüppas peremehe sülle varjule. Kas mahume kõik siia varjule? Laevad sõitsid tormiähvardust kuuldes sadamasse varjule. Kala oli põhjamudas varjus, varjul. Armastas teisi jälgida, ise varjul püsides. Vaata, et sa saladust teiste eest varjul pead! Maapõues on varjul suuri rikkusi. Meie emakeeles varjul olev ilu. Sädeleva oraatorina jättis ta kõik teised esinejad varju 'tagaplaanile'. Kiirustamise märgid ei jäänud lugeja silmade eest varju, varjule 'märkamata'. Mis kõhus, see kõrval, mis vatsas, see varjul. *.. mõnikord on väliselt halva taga hea peidus, teinekord jällegi välise hea taga halb varjul. A. Beekman. *Rätikkaelad varjult kaesid, / vennikesed varjult kuulsid .. G. Suits. b. ‹postpositsioonilaadselt›. Mees kadus majade varju. Laps puges eesriide varju. Purjetati kaitsvate saarte varju, varjule. Peidab näo krae varju. Metsa varjus pole tuult ega tuisku. Neeme varjus oli lainetus väiksem. Mäed olid halli uduloori varjus, varjul. Mehed istuvad kivivirna varjul ja söövad. Rohutuka varjus oli linnupesa. Märkasin, kuidas ta käe varjus haigutas. Suu oli habeme varjus. Põgenes pimeduse, öö varjus, varjul. Laps passis neid salaja kardina varjust. Päike paistab pilve varjust. Haug sööstis kupulehtede varjust saagi kallale. Piilub poissi ripsmete varjust. Uje tüdruk jäi oma sõnaka venna varju 'jäi oma sõnaka venna kõrval silmapaistmatuks'. Lein jäi muude murede varju. Oskab nalja varjus kõik asjaliku ära ütelda. Parem vana varjul kui noore ilul. *.. ma olen siin küllalt juba need päevad eitede seeliku varjus nohisenud. R. Janno.
▷ Liitsõnad: tuule|vari, tormi|vari, vihmavari.
5. varjav rajatis, varjualune, ulualune. Viis hobused varju alla. Nüüd võib sadada, hein on kõik varju all. Too väljast varju alt kuivemaid puid.
▷ Liitsõnad: peavari.
6. varjamine, varjav kate; varjav ese v. vahend. a. kate. Kannab oma suure kõhu varjuks pontšot. Päike paistis otse näkku, nii et pidi käe varjuks silmade ette panema. Peitis koti radiaatori taha ja laotas rätiku varjuks peale. Rändasid mägedes ilma tekkide, mantlite ja muu varjuta. Mesinik tõmbas pähe suure varju nagu koti. *Ikka pidi [lastel] midagi soemat seljas ja mingit varju jalas olema. A. H. Tammsaare. b. sirm. Vihma hakkas sadama ja kõik tegid varjud lahti. Kandis ereda päikesega pea kohal varju. Teenija magas köögis varju taga. Laual põles rohelise varjuga lamp. Allalastud varjuga kaless peatus trepi ees. | piltl. Preisimaa seisis tollal Poola riigi varju all. Kasutas varjuks pseudonüümi.
▷ Liitsõnad: ihu|vari, jala|vari, katte|vari, külma|vari, lambi|vari, näo|vari, päeva|vari, päikese|vari, silma|vari, tuule|vari, vihma|vari, voodivari; metall|vari, paber|vari, plekk|vari, siidvari vrd langevari.
7. (kellegi v. millegi kohta, mis vaevu, väga nõrgalt meenutab võrdlusobjekti). Narkomaan pole enam inimene, vaid inimese vari. Kiitleb oma oskustega, kuid jääb ikka tõelise meistri kahvatuks varjuks. Kaunitari portree oli originaali kõrval ainult nõder vari. Nende kooselust oli järele jäänud ainult õnneliku aja vari. Märkasin tal üle näo vilksatamas üksnes naeratuse varju. *See ei olnud senine Maali, see oli ainult surnukahvatu vari temast. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: inim|vari, surmavari.
8. piltl vaim, surnud inimese kehatu kuju. Tunneb kadunud isa varju enda üle valvamas. Esivanemad on läinud varjude riiki, valda, maale. *Isa oma sõnadega manas esile mingisugused nimetud varjud ja need hakkasid liikuma Kõrboja hoonetes nagu elavad olevused. A. H. Tammsaare.
9. piltl kurjus, kurjuse maailm. Elus on alati nii valgust kui varju. *Igal inimesel on pahesid ja voorusi, igal on valgust ja varju. J. Roos.
10. kõnek toit, kõhutäide. Võttis hommikul kiiruga kõhule varju. „Noh, aitüma,” ütles tüdruk söömist lõpetades, „sai natuke keresse varju.”. *Sellest [= pudrutilgast] ei saa kõhtu kuigi suurt varju, rehkendas Jüri. L. Tigane.
▷ Liitsõnad: kõhuvari.

vilu ‹11›

1. ‹adj› mitte päris külm, jaheda ja külma vahepealne. Vilu õhk, aastaaeg. Vilu vesi, meretuul. Hommikud ja õhtud on siin üsna vilud. Kui aprill on soe, võib karta vilu maikuud. Päevad muutusid lühemaks ja vilumaks. Toas on päris viluks läinud. Nunnad on harjunud viludes kongides elama. Ilm läheb viluks, vilule. || (sellise tunde, aistingu kohta). Mul on natuke vilu. Märgade riietega võib kergesti vilu hakata. Sooja teki all pole lapsel vilu. Kaste tundus paljastele jalgadele vilu. Vilu viirg käis kehast läbi. Jube eelaimus võttis südame alt viluks 'tekitas kõhedust'. || päikesevarjuline ja seetõttu jahe. Põgenes palava päikese eest kirikusse, kus oli meeldivalt vilu. *Mõtle, kui vilu on nende [= õlgkübarate] all heina niita, päike ei paista pähe .. A. Kitzberg.
2. ‹adj› piltl ükskõikne, ilma soojuse ja südamlikkuseta, jahe. Vastas viisakal, kuid vilul toonil. Räägitakse, see kaunitar olevat vilu verega. *Vahest peitis ka noorik oma sisemist soojust vilu koore alla .. E. Vilde.
3. ‹s› kerge külm, jahedus. Varahommikune, sügisene vilu. Tõstis krae õhtuse vilu vastu üles. Kivimüür õhkub head vilu. Vilu poeb hõlmade vahele. Vihma järel on oodata vilu. Tali tahab tallukaida, vilu villast riieta.
▷ Liitsõnad: hommiku|vilu, õhtu|vilu, öövilu.
4. ‹s› jahe päikesevarjuline koht, vari (3. täh.) Keskpäeva kuuma mahendas vaid palmipuude vilu. Lagedal rabal polnud vilu ega varju. Temperatuur ulatus isegi vilus 38 kraadini. Tule vilust päikese kätte!
▷ Liitsõnad: metsavilu.
5. ‹s› ‹ainsuse kohakäänetes adverbi- v. postpositsioonilaadselt› varju, varjus, varjust (4. täh.) Imik pandi vilusse magama. Lõunauinakuks pugesid heinalised villu. Õllevaat tõsteti puude vilusse murule. Istus tamme all vilus. Vara veel puhata mulla all vilus. Vanaisa puhkab juba ammu surnuaia vilus 'surnuaial'. Ei tahtnud katuseräästa vilust palava päikese kätte minna. *.. suur igatsus, mis hõõgub hinge vilus .. M. Heiberg.
6. ‹s› (mitmesugustes piltlikes väljendites). Ma ei salli tema vilu varjugi 'üldsegi mitte'. Kui peremehel pidu, siis sulasel vilu 'kiirus' taga. Varas kadus nagu vilu 'kiiresti'. Jooksis niisuguse viluga 'kiiruga', et suss lendas jala otsast ära. Sinna on ainult (ühe) viluga visata (lühikese, ilma puhkamata läbitava maa kohta). Viimati teevad tal varbad viluks 'löövad ta maha'. Kartis, et ta autot tahetakse viluks tõmmata 'ärandada'. Nii tore poiss, et lööb kõik teised viluks (tunnustav ütlus). *Mis sa veel elad või pilli ostad, kui teine mees iga kuu su rahast kolmsada marka viluks lööb [= ära varastab]. A. Hint.

õhkagi ‹adv›
‹eitusega› kõnek sugugi, üldse(gi), midagi; jälgegi, natukestki. Ta ei saanud mu naljadest (mitte) õhkagi aru. Ma ei taipa neist asjust õhkagi. Metssigadest pole siin enam õhkagi. Mul pole sellest õhkagi, et sa siin oled. *Oli nii lahke ja naeris teine, polnud õhkagi uhke, see noor Ants. A. H. Tammsaare.

üks ‹ühe, üht e. ühte, ühesse e. ühte, ühtede, ühtesid e. üksi, ühtedesse e. üksisse 22›
I. ‹num›
1. põhiarv 1. Kaks pluss üks on kolm. Üks viiendik. Null koma üks. Kaheksakümmend üks. Sada üks. Üks, kaks ja – korraga! | (kellaaja kohta). Kell üks öösel, päeval. Kell oli kolmveerand üks. Kell üks kakskümmend viis minutit. Kell on viis minutit ühe peal. Ma jõuan ehk kohale (kella) üheks. See võis juhtuda kaheteistkümne ja poole ühe vahel. || arvult, hulgalt 1. Selles majas elab ainult üks inimene. Sügisel müüs ühe lehma ära, kaks jäi alles. Praegu töötab vaid üks masin. Raamatust on säilinud üks eksemplar. Neid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ühe jalaga mees. Särgil ei olnud ees enam mitte ühte 'ühtegi' nööpi. Kas ühtedest kinnastest ei aita? Ühe päevaga seda tööd ära ei tee. Olen seal käinud ainult ühe korra. Kui ta mulle ühegi hea sõna ütleks! Sobib ainult üks variant. Tühjendas peekri ühe sõõmuga. Meil on ju ainult üks elu elada. Üks tee ja kaks asja. Üks pääsuke ei too kevadet. Ega puu ühe laastuga lange. Üks ühe vastu tulen temaga toime. Mida üks ei suuda, seda üheksa suudavad. Üks kõigi eest, kõik ühe eest. Üks kärnane lammas ajab terve karja kärna. Üks rumal oskab enam küsida kui üheksa tarka vastata. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. | (piltlikes väljendites). Kas nii või teisiti, aga asjad olgu lõpuks ühel pool 'korras, selged'. Oodati, et asi kord ühele poole saaks. Ants ei läinudki kaebama, oli ühe sõnaga 'lühidalt öeldes' täitsapoiss. *„Poisi eluga on siis ühel pool,” ohkas isa kergendatult .. M. Mutt. || (vastava arvulise järjekorra kohta). Punkt, paragrahv üks. Lehekülg (number) üks.
2. ‹s›. a. number 1. Rooma, araabia üks. Ühega lõppevad liitarvud. b. hinne 1. Sai matemaatikas ühe. Karm õpetaja jagas küsitlemisel ühtesid ja kahtesid. c. (muid juhte). Viskas täringuga ühe. Mängiti kahtkümmend üht 'teat. kaardimängu'.
▷ Liitsõnad: ükskordüks.
II. ‹pron› umbmäärane asesõna: osutab, et tegemist on objektiga, keda v. mida ei identifitseerita
1. ‹adjektiivselt› kasut. kellegi v. millegi esmakordsel mainimisel, kui põhisõnaga tähistatavat ei konkretiseerita. Elas kord üks kuningas. Üks kirjanik on kusagil öelnud, et .. Seal on üks võõras mees. Mulle helistas üks tuttav inimene. Ta käitus nagu üks korralik kodanik kunagi. See on üks kuulus laulja. Meile tuleb tuleval nädalal üks praktikant. Kas ma tohin ühe sõbra kaasa võtta? Jõe ääres on ühed suvitajad. Ühed nurjatud viskasid mu akna sisse. Kelle juurde sa lähed? – On üks Sirje, sa ei tunne teda. Olid sa üksi? – Üks teine oli ka. Kusagil meres on üks saar. Sõime lõunat ühes kohvikus. Ja siis tuli üks põhjalikum jutuajamine. Mul on sulle üks palve. Tal on üks veider komme. Ta lubas üks teine kord tulla. Ma tulen ühel õhtul sinu juurest läbi. Mulle meenub üks suveöö. Ja ühel heal päeval tuligi asi ilmsiks. Otsis hoones viimse kui ühe urka 'kõik kohad' läbi. *.. ja jutt aina voolas Jaani suust nagu üks otsata lai ja laisa vooluga jõgi. A. Ploom. | aitab põhisõna emotsionaalselt esile tõsta. See Gustav on üks ütlemata lahke inimene. Sirje on ikka üks vahva ja elav tüdruk! Sa oled ka üks naljatilk! Oled ikka üks ohmu küll! Ta tormas mööda nagu üks keravälk. Metsatöö on üks raske töö. See jutt pole muud kui üks totter jama. See joomine on ikka üks hirmus asi. Oli see vast üks võit! Oled sina ka üks! Miks sa varem ei rääkinud? | rõhutab mingi tegevuse v. olukorra pidevat jätkuvust. Üks töö ja õiendamine ilmast ilma, ei mingit puhkust. Nende vahel käib kogu aeg üks kisklemine ja riid. Üks lõpmata kisa ja lärm iga päev! *Hommikust õhtuni üks mürin, kolin ja gaasiving ... akent ära parem lahti teegi .. V. Lattik. | ‹koos sõnaga mitte eitavalt› (mitmesugustes fraseoloogilist laadi väljendites:) mitte sugugi, üldsegi mitte, mitte natukestki. See lugu ei meeldi mulle mitte üks raas. Toit ei maitsenud mitte üks põrm. Ma ei usalda teda mitte üks tera. Tütar ei ole mitte üks mõhk ema moodi. Aga meie jutust Mihklile mitte üks noh! || kõnek hulka väljendava sõna ees ebamääraselt tähenduses 'umbes, umbkaudu, võiks öelda vms.'. Sinna tuleb maad üks kolm kilomeetrit. See läheb maksma üks kuus-seitsesada krooni. Kas tahad veel kohvi? – Vala üks pool tassi. *.. aga äkki seal vana veskikere kohal ratsutab meile vastu üks paarkümmend punast. Andsime kohe tuld. A. Kivikas.
2. ‹ka pl., substantiivselt› (isiku vm. olendi kohta:) keegi. Ole tasa, üks tuleb. Üks tuli mulle teel vastu, aga ma ei tundnud teda. Üks on mu magustoidu ära söönud. Pean nüüd minema, üks juba hüüdis. Ärkasin, kui üks koputas. Ühed räägivad seal. *Lähedal tegi üks: „Ku-kuu-kuu-ku” ja kaugel vastas talle teine ... V. Luik.
3. ‹substantiivselt› tähistab konkretiseerimata üksikobjekti mingi hulga seast v. konkretiseerimata hulka (lähedane numeraalile). Üks meist. Üks neist, nende seast tegi seda. Kutsututest jäi üks tulemata. Lahkus peolt ühena esimestest. Üks lastest uppus. Viimane kui üks põgenikest tabati. Onul on palju maale, üks neist meeldis mulle eriti. Õunad on köögis, too mulle sealt üks. Täna müüdi ilusaid kingi, ostsin endale ka ühed. Mis sa enam valid, võta üks ära! Ta on üks väheseid õnnelikke, kes pääses. See mees on üks meie tuntumaid kunstnikke. Ta on üks andekamaid õpilasi klassis. Penitsilliin oli omal ajal üks efektiivsemaid ravimeid. *Kuningas teab isegi, et sõduril peab olema kas viin ja veri või viin ja naine, üks kahest. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: igaüks.
4. ‹substantiivselt› (mingi asjaolu, olukorra kohta, millest hrl. järeldub midagi). Üks on selge – alustatu tuleb lõpule viia. Üks mis selge: töömeest temast enam ei saa. Teist sellist võimalust enam ei tule, see on üks mis kindel. Kuid ühes ta ei kahelnud: naine rääkis tõtt. Ühte arvasid kõik: see oli Jaagupi kättemaks. *Mina ütlen ühte: enne kui neid baase ükskord ehitama hakatakse, on sakslased meil ammugi sees. J. Semper.
III. ‹pron› substantiivne ja adjektiivne umbmäärane asesõna, esineb koos asesõnaga teine ja väljendab midagi ebamäärast v. viitab mingile täpsemalt konkretiseerimata asjale, olendile v. olukorrale
1. (mitmesugustes ühendites umbkaudu tähenduses:) see, miski, mõni, mõnesugune vms. Uustulnukalt küsiti üht ja teist. Olen sellest üht ja teist kuulnud, aga täpselt ei tea. Rääkisime ühest ja teisest. Ta on sel teemal üht-teist kirjutanud. Poest oli tarvis veel üht-teist osta. Lobiseti niisama ühest-teisest. Eks elus ole üht kui teist nähtud. Üks kui teine oli saladuse jälile saanud. Ma ei tea midagi, võin ainult üht kui teist oletada. Võõrastelt oli võimalik ühte kui teist õppida. Ei kuulnud ma temast ühte ega teist. Kodus on alati ühte või teist teha. Üht või teist võis ju tema vaikimisest oletada. Üks ja teine hädaline käis abi palumas. Külas pakuti ühte ja teist paremat. Vaatasin ühele ja teisele poole, aga kusagil ei olnud kedagi näha. Ta oli sellele juba üks kui teine kord mõelnud. Kartsin, et ettepanek lükatakse ühel või teisel põhjusel tagasi.
2. tõstab kahe (v. mitme) objekti hulgast lähemalt täpsustamata esile ühe v. üksiku(id). Üks mees saagis, teine hööveldas. Vanaemal on kaks kassi, üks on hall ja teine must. Ühele meeldib ema, teisele tütar. Ühes käes tort, teises lilled. Üks kivi oli liiga suur, teine väike, kolmas liiga teravate servadega. Kompassinõel näitab ühe otsaga põhja, teisega lõunasse. Siis äkki kadusid kõik, üks siia, teine sinna. Sõideti, kord üks ees, kord teine. Mis üht inimest vaimustab, võib teise hoopis külmaks jätta. Ühed juba lõpetavad, teised alles alustavad. Ühtedega rääkis spordist, teistega arutles kirjandusprobleeme. Ühed kivimid murenevad kiiremini, teised aeglasemalt. *Rääkisin öömaja pärast küll ühega, küll teisega, aga kaubale ei saanud. H. Sergo. || iga üksik eraldi võetuna. Tuleb ära otsustada, mis ühele või teisele lapsele kinkida. Ütle, milline tapeet ühte või teise tuppa panna. Meile õpetati, kuidas ühel või teisel juhul käituda. *.. seadis Mari liha ja vorstid ahju ning kerisele, nagu ühele või teisele kohane. A. H. Tammsaare. || (kaht asjaolu, olukorda vastandavalt). Täna üks meeleolu, homme hoopis teine. Ühelt poolt oli sellest kasu, aga teiselt poolt tuli uusi muresid lisaks. Raadio räägib üht, tegelik elu näitab hoopis teist. *Rahvalaul teeb vahet töö ja töö vahel, üks töö on endale, teine – töö võõrale, orjastajale. Ü. Tedre. || (objektide vastastikuse tegevuse v. olukorra puhul). Nad saavad hästi läbi, üks aitab teist. Hõikasid ja hüüdsid küll, aga üks ei kuulnud teist. Nad istusid nii lähestikku, et üks kuulis teise hingamist. Üks maja on ühel pool, teine teisel pool teed. Vili on kehv, üks kõrs hüüab teist taga. || ‹komparatiivses võrdlustarindis›. Üks tüdruk on ilusam kui teine, ei oska valida.
3. esineb korduvuse, järgnevuse osutamisel. Käis rahutuna ühest toast teise. Tõstab asju ühest kohast teise. Poiss pääses raskusteta ühest klassist teise. Üks koorem metsamaterjali teise järel toimetati laoplatsile. Polegi vahet: üks külaline läheb, teine tuleb. Üks töö ajab teist taga. Teda tabas üks häda teise otsa. Üks sõna järgnes teisele ja tüli oligi käes. || (vahelduvuse osutamisel). Poiss keksis ühelt jalalt teisele. Kaldub oma meeleoludes ühest äärmusest teise.
IV. ‹pron› lähedane omadussõnalisele näitavale asesõnale
1. osutab objektide, nähtuste, olukordade identsusele, samasusele v. sellele, et miski on kahele v. enamale ühine; sün. sama (sobib sageli). Seisab kui naelutatult ühe koha peal. Ta läheb igal õhtul ühel ajal magama. Ole ettevaatlik: nad on kõik üks kamp. Šamaan oli preester ja arst ühes isikus. Neis on nii palju ühist, et nad on kui üks olend. Meil olid ühte värvi mantlid. Üht tüüpi laevad. Seadused kehtivad ühte viisi kõigi kohta. Olime ühel nõul, arvamusel, seisukohal. Selles asjas on nad ühel meelel. Riis on tatraga ühes hinnas. Mõlemad raamatud on ühe hinnaga. Ametiredelil olime enam-vähem ühel pulgal. Kõiki inimesi ei saa mõõta ühe mõõdupuuga. Temperatuur püsis kogu aja ühel tasemel. Kasutati küll eri vahendeid, kuid eesmärk oli üks. Nad istusid ühe laua taga. Ühiselamus elasime temaga ühes toas. Temaga on võimatu ühe katuse all 'samas majas' elada. Tuleb välja, et sõitsime ühes rongis. Oleme käinud ühes koolis, kuigi eri aegadel. Lähme koos, meil on üks tee! Koer ja kass sõid ühest kausist. | esineb koos sõnadega sama ja seesama, mis aitavad identsust rõhutada. Ei mingit vaheldust, aina ühed ja samad inimesed ümberringi. Nende nimetustega mõeldakse tegelikult üht ja sama asja. Kuidas ka arvutati, tulemuseks oli ikka üks ning sama summa. Mart käib kogu aeg ühe ja sellesama tüdrukuga. Ma ei saa ju ühel ja selsamal ajal mitmes kohas olla. Aastast aastasse korduvad kirjandites ühed ja needsamad vead. Päevast päeva kordub üks ja seesama.
2. ühesugune, samasugune. Vennad on ühte nägu 'näolt sarnased'. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. *„Ei usu ma enam kedagi ega midagi. Ühed petised olete te, mehed, kõik!” karjatas Ene-Age .. O. Kruus.