|
Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud |
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 32 artiklit
alus|sammas
Silla alussambad. | piltl. „Kalevipoeg” kui eesti kirjanduse alussambaid. Koolmeister oli omaaegse kultuurielu alussammas.
elu|töö
elu jooksul tehtud (peamine, tähtsaim) töö. Teadlase, kirjaniku, kunstniku, sordiaretaja, arhitekti elutöö. Ülevaade keelemehe J. V. Veski elutööst. Poeg asus jätkama isa elutööd. F. R. Kreutzwaldi elutöö eepos „Kalevipoeg.”.
ese ‹-me 3› ‹s›
1. igasugune konkreetne materiaalne asi, enamasti tarbeasi, tööriist vms. vrd asi (1. täh.) Kerge, raske, kõva, nüri ese. Lihtne, keeruline, uus, tarvitatud ese. Etnograafilised esemed. Kaevamisel leiti kivist ja luust esemeid. Kootud, soojad esemed. Karusnahksed, villased, sünteetilised esemed. Mööblikomplekti kuuluvad esemed. Klaasid ja muud õrnemad esemed pakiti hoolikalt. Hinnalised esemed tuleks hoiule anda. Mingi väike ese veeres kõrinal üle toa. Esemeid oskab ta paremini joonistada kui inimesi. Mõne eseme parandamine on kulukam kui uue muretsemine. *Peagi silmab ta samblal otsitud eset: see on helesinine munakooretükk. J. Piik.
▷ Liitsõnad: dekoratiiv|ese, ilu|ese, kultus|ese, kultuuri|ese, kunsti|ese, käsitöö|ese, laiatarbe|ese, luksus|ese, majapidamis|ese, muinsus|ese, mälestus|ese, mööbli|ese, riietus|ese, silmkoe|ese, spordi|ese, tarbe|ese, toredus|ese, väärisese; hõbe|ese, klaas|ese, kuld|ese, kummi|ese, luu|ese, metall|ese, nahk|ese, portselanese.
2. hrv mingi käsitluse, vaatluse, uurimuse jne. objekt. Kohtuliku arutamise ese. *Kreutzwaldi „Kalevipoeg” tervikuna on tänuväärt esemeks kõigepealt puhtfiloloogilisele uurimusele .. J. Semper.
hiid|naine
naishiid; ebatavaliselt suur ja tugev naine. Hiidnaine Linda eeposes „Kalevipoeg”. *Ta on turd ja tugev, ent üldsegi mitte kohmakas, nagu hiidnaised harilikult on.. H. Luik.
hiid|vägilane
müt olend, kellel on nii hiiu kui vägilase omadusi. Eesti muistendite hiidvägilased Kalevipoeg ja Suur Tõll.
hukutama ‹37›
1. hukku, hävingusse saatma, viima v. ajama. Udu on hukutanud palju laevu. Külm ja lumetorm hukutas rohkesti metsloomi. Kalevipoeg hukutas hetkelises kergemeelsuses Saarepiiga. Hajameelsus on autojuhtidele ohtlik ja pahatihti koguni hukutav. Uhkus hukutab, kangus kaotab.
2. kedagi (hrl. mingile halvale tegevusele) ahvatlema v. meelitama. Kuriteole, patule, vargile hukutama. Hukutas mehe jooma. Noormees laskis end kergesti õigelt teelt hukutada. Teda hukutas ja veetles linna ööelu. *Äkiline vihahoog oli ta kaugele üle soovitud piiri hukutanud. A. H. Tammsaare. *„Eks ta ole, papake! Hüppa ka sisse. Küll siin on hea elu!” hukutas rebane. E. Särgava.
kangelane ‹-se 5› ‹s›
1. erakordse mehisuse, vapruse poolest silmapaistev isik. Vabadussõja kangelased. Suri, langes kangelasena. Mälestati kodumaa vabaduse eest langenud kangelasi. Selles kääpas puhkab mitu nimetut kangelast. | hrl nõuk (aunimetustes). Nõukogude Liidu kangelane, sotsialistliku töö kangelane. | iroon. Ena mul kangelast, poeb naiste selja taha peitu! *Kui jõuguga liitus kangelasi, kes rusikatele vaba voli andsid, põrkasin tagasi .. O. Tooming. || müütides, muinaslugudes üleloomulikke tegusid sooritav isik, vägilane. Kalevipoeg on meie muistne kangelane.
▷ Liitsõnad: kosmose|kangelane, muinas|kangelane, rahvus|kangelane, revolutsiooni|kangelane, sõjakangelane; pussi|kangelane, rusika|kangelane, tuhvlikangelane.
2. millegagi silmatorkav ja üldist tähelepanu äratav isik. Ta oli oma kolme medaliga võistluste kangelane. Tõusis julge esinemisega kaaslaste silmis kangelaseks. *Ta oli selle päeva kangelane, isa poolt tunnustatud ja teistel imetleda. M. Mõtslane.
▷ Liitsõnad: olümpia|kangelane, päeva|kangelane, vaimukangelane.
3. kunstiteose keskne tegelaskuju; peategelane. Kirjanduslik kangelane. Lüüriline kangelane (luuleteoses hrl. autor ise oma tunnete ja vaadetega). Positiivne kangelane. Romaani, jutustuse, näidendi, ooperi kangelased. Muinasjuttude kangelased. Tema teoste kangelasteks on tavalised inimesed.
▷ Liitsõnad: filmi|kangelane, kirjandus|kangelane, lemmik|kangelane, mees|kangelane, mina|kangelane, nais|kangelane, nimikangelane.
kangus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as kange). a. Ristluude, selja kangus. Tunnen liikmetes kangust. *Kordagi kasutamata nahkese kägiseb oma kanguses .. L. Kibuvits. b. Kalevipoeg ja teised hiiud on kuulsad oma kanguse poolest. Poisid püüdsid üksteist oma kanguse ja vägitükkidega üle trumbata. *Sügisel kogunesid põdrapullid nõmmedele, et seal üksteise kangust mõõta .. T. Lehtmets. c. Tuule, saju kangus. d. (ka vastav aste, kraad). Arstimi, rohu kangus. Veini kangus on 16°. Äädikas lahjendati soovitud kanguseni. Riiulil oli mitmesuguses kanguses jooke. e. (kangekaelsus, jonnakus). Laps on kangust täis. Näitab oma kangust ega palu andeks. Tegi seda kangusest ja jonnist. Uhkus ajab upakile, kangus käima käpakile. *Igatahes ei ole midagi head tulnud, kui on naisega kangust aetud ... E. Tennov.
kättpidi ‹adv›
1. käest kinni hoides. Kättpidi tirima, tõmbama, kaasa kiskuma. Talutab vanakese kättpidi üle tee. Viis, tõi lapse kättpidi tuppa. Mart tahtis ära minna, kuid Liisa hoidis teda kättpidi tagasi. || kätt surudes, kätt andes (kedagi tervitades, tänades jne.). Tervitab, teretab tuttavaid kättpidi. Võõras jättis kõikidega kättpidi hüvasti, jumalaga. Esinejaid tänati kättpidi. *„Noo, siis peab kohe kättpidi õnne soovima!” elavneb Ants veelgi enam.. H. Sergo.
2. käega kusagil kinni v. sees. Ta on kättpidi masina vahel. Jäi, sattus kättpidi masina vahele. Kalevipoeg jäi kättpidi põrguväravasse kinni. *Te ju armastate alati kättpidi mullas sobrata. V. Saar.
lapse|pärastama ‹37›
lapsepäraseks muutma. Lastele kohandatud, lapsepärastatud „Kalevipoeg”.
laul ‹-u 21› ‹s›
1. laulmine. a. inimese muusikaline eneseväljendus oma hääle abil; vastav muusikaharu ning eriala muusikaõppeasutustes. Pulmaliste laul ja trall. Kõlav, kaunis, puhas laul. Armastab laulu ja pillimängu. Lööme, laseme laulu. Laskem laulul kõlada. Seltskonnas läks iseenesest lauluks. Tuju oli nii hea, et laul kippus peale, suhu. Laul teeb rinna rõõmsaks. Sünnipäevalised alustasid laulu, võtsid laulu üles. Saal rõkkab laulust. Teeme laulu, mis me vaikselt istume! Saalist kostis mitmehäälset laulu. Õpib muusikakoolis laulu. b. laululinnu iseloomulik häälitsusviis, mis tekib laulukõri läbiva õhuvoolu võnkumisest, linnulaul. Ööbiku, lehelinnu, vindi, laulurästa laul. Taevaalune rõkkab lõokeste laulust. c. (mõnede putukate tekitatud helide kohta). Sääskede pinisev laul. Kilgi, rohutirtsu laul. d. piltl (loodushäälte jms. kohta). Tuule, tormi, tuisu, lainete, põlislaane laul. Mootori monotoonne laul. *Maa laul on see, kui soristaks / eit lüpsisooja piima. H. Suislepp. *Aga sellest üle kajab / sae laul ja kirve kaik. V. Sõelsepp.
2. see, mida lauldakse, lauldav pala. Rahvalikud, vaimulikud laulud. Ta oskab, teab palju sõdurite, meremeeste laule. Laulame õige ühe lõbusa laulu. Laulu sõnad, tekst, viis, refrään. Koor õpib uusi laule. Komponeerib, kirjutab, loob laule. Kontsert Mart Saare lauludest. Soovikontserdis kõlasid „ABBA” laulud.
3. kirj. a. hrl. salmides ning refrääniga (lauldav v. laulmiseks sobiv) luuletus; van luuletus. Vanasti tegid küla värsisepad pikki laule. Juhan Liivi laulud. *Siin see oli – ainus laul, mis Emmile oli meeldinud, selle kogu esimene luuletus .. K. Ristikivi. b. eepilise luuleteose (umbes peatükile vastav) osa, lugu. „Kalevipoeg” koosneb 20 laulust.
4. hrl hlv jutt, lugu, joru. Püüab lipitseda ja võimumeestega ühte laulu laulda. Mis laulu sa siis laulad, kui naine sellest kuulda saab? Ikka vana laul: keegi ei viitsivat midagi teha. Algul kiitis uut ülemust, nüüd laulab teist laulu, nüüd on tal teine laul. Kelle leiba sööd, selle laulu laulad.
Omaette tähendusega liitsõnad: ahel|laul, aja|laul, ansambli|laul, armastus|laul, armu|laul, ava|laul, hälli|laul, isamaa|laul, joogi|laul, jooma|laul, jõulu|laul, kaebe|laul, kammer|laul, karjase|laul, kiidu|laul, kiige|laul, kiriku|laul, koori|laul, koos|laul, kordus|laul, kunst|laul, küla|laul, lahkumis|laul, laste|laul, leina|laul, lemmik|laul, loodus|laul, lori|laul, lugu|laul, lõpu|laul, löök|laul, mardi|laul, marsi|laul, massi|laul, matka|laul, matuse|laul, meeste|laul, moe|laul, mängu|laul, nutu|laul, palve|laul, pilke|laul, pop|laul, protesti|laul, pulma|laul, rahva|laul, rahvus|laul, revolutsiooni|laul, ringi|laul, ringmängu|laul, rivi|laul, rõõmu|laul, soolo|laul, sõduri|laul, sõja|laul, tantsu|laul, tavandi|laul, tervitus|laul, töö|laul, une|laul, vahe|laul, õhtu|laul, ühis|laul, ülem|laul, ülistuslaul; kukelaul
lugu ‹loo 27› ‹s›
1. juhtum, sündmus v. omavahel seotud juhtumite, sündmuste kogum; sellest räägitav v. kirjutatav. Tõestisündinud lugu. Temaga juhtub igasuguseid naljakaid, tobedaid lugusid. Ma ei tea sellest loost midagi. Ta rääkis meile kogu oma kurva loo. Temaga oli mingi tume, segane lugu. Jutumehel lugudest puudu ei tule. Vanaisalt kuulsime põnevaid meremeeste lugusid. Rääkis lugusid tontidest, nõidadest. Väljamõeldud, olematud lood. *Eks nende [armastuse] lugu oli omamoodi liigutav tõesti. T. Kallas. || hrl kõnek juhtumi(te), sündmus(t)e käsitlus mõnes ilu- v. ajakirjandusžanris; jutustus, kirjutis vm. Tema lugusid on ajakirjades ilmunud, raadiost kuuldud. Kirjaniku lood loomadest, lindudest. Kirjutasin sellest ajalehte krehvtise loo. Reporter läks lugu tegema, loo jaoks materjali koguma. Lugemikust meelde jäänud lood. Eepos „Kalevipoeg” koosneb kahekümnest loost 'laulust, peatükist'. || ‹hrl. liitsõna järelosana› teadusala vm. süsteemne käsitlus ajalises, põhjuslikus vm. järgnevuses. *Ajalugu on alles tänapäevgi peaasjalikult sõdade ja teaduslike ning usuliste tagakiusamiste lugu. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ajalehe|lugu, armu|lugu, dokumentaal|lugu, haledus|lugu, hirmu|lugu, jahi(mehe)|lugu, kangelas|lugu, kriminaal|lugu, kummitus|lugu, laste|lugu, lava|lugu, lehe|lugu, libahundi|lugu, lora|lugu, luiske|lugu, mere|lugu, muinas|lugu, mõistu|lugu, nalja|lugu, nõidus|lugu, pila|lugu, pilke|lugu, proosa|lugu, põnevus|lugu, seiklus|lugu, sõja|lugu, tondi|lugu, ulme|lugu, vaga|lugu, värss|lugu, õuduslugu; aja|lugu, arengu|lugu, asustus|lugu, eel|lugu, elu|lugu, haigus|lugu, hääliku|lugu, järel|lugu, kiriku|lugu, kirjandus|lugu, kodu|lugu, koostamis|lugu, kujunemis|lugu, kultuuri|lugu, loodus|lugu, loomingu|lugu, loomis|lugu, perekonna|lugu, piibli|lugu, põlvnemis|lugu, saamis|lugu, teadus|lugu, tekkelugu.
2. kõnek muusikapala (hrl. tantsuks vm. meelelahutuseks). Mängi üks lugu (pilli). Löö lugu lahti, ma lähen tantsima. Orkester alustas uut lugu. Kui raadiost tuleb häid lugusid, võtame need linti, makile. Ansambli, bändi uued lood. *Ma tahaksin sinuga meelsasti paar lugu maha tantsida. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: biit|lugu, džässi|lugu, kandle|lugu, pilli|lugu, rokk|lugu, tantsu|lugu, torupilli|lugu, valsilugu.
3. olukord, asjaolu(d), asjade seis, asi. Piinlik, rumal, loll lugu, et hiljaks jäime. Neetud lugu! Hull, sant, räbal lugu küll, aga kukkusin eksamil läbi. No vaat kus lugu! Küll on lugu! Siis on tõesti kurb, kahju lugu. Nõnda see lugu on. Ah nii on lood! Siis on hoopis teine lugu. Igas poes sama lugu: niiti pole. Lugu on nüüd nii, et homme sõidame välja. Kuidas sinuga lood on? Temaga pole enam õige lugu. Laenu saamisega on täbar lugu. Katsu ise sellest loost kuidagi välja rabelda. Rindel olid lood kehvad. Kui lugu nõnda edasi läheb, mis siis saab? Kordub jälle vana lugu. Ma lihtsalt ei taha ja kogu lugu '(ongi) kõik'. *Sel lool [= selles olukorras] ei pruukinud ta ju kohutki nii väga karta – asi oli juba muidugi laiali lagunenud. E. Vilde. *Nüüd oli kõigile selge, kuidas lood Andrese ja Mari vahel seisavad. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: asjalugu.
4. kõnek kord, puhk; tükk. Vanamees tegi harju ja müütas neid rubla lugu. *Jah, iga lugu karussellil maksab viis senti .. A. Jakobson. *.. kes oma vanainimese-und küll raskesti, kuid lühikeste lugudena magab. E. Krusten.
5. hrl van kõnek arv, hulk. *Loomad poegisid, aga lugu vähenes ... M. Raud. *Kui nüüd ka mina tulin, siis oli ikka kohe Vene väes loo järgi üks mees rohkem. A. Kitzberg. *.. kuigi aastate loolt oli mees vaevalt viiekümnene. E. Krusten.
maa ‹15› ‹s›
1. ‹suure algustähega› (astronoomilise nimena:) Päikesest kauguselt kolmas Päikesesüsteemi planeet, maakera. Planeet Maa. Maa kuju, läbimõõt, mass, tuum, kese. Maa tehiskaaslased. Teooriad Maa ning Päikesesüsteemi tekkest. Kosmosest paistab Maa helendava sinaka kettana. Maa tiirleb ümber Päikese. Kuu on Maa looduslik kaaslane. Kas ainult Maal on elu? || ‹väikese algustähega› hrl kõnek selle planeedi pind kui kõige elusa asupaik vastandina atmosfäärile, taevale v. (usulistest kujutelmadest lähtunud väljendites) taevariigile ja põrgule. Sõda lõppes, jälle on rahu maa peal. Kas siis maa peal enam õigust polegi? Milleks on maa peale loodud igasugused putukad ja mutukad? Ähvardas kogu vaenlaste soo maa pealt hävitada. Kalle on mu kõige parem sõber maa peal 'üleüldse kõige parem sõber'. Tuiskab nii, et ei näe maa ega taeva vahet. Piibel räägib, et alguses loonud jumal taeva ja maa. Kalevipoeg käinud põrgus ja tulnud jälle maa peale tagasi. Kinnitas, et kõneleb tõtt, kutsus taevast ja maad tunnistajaiks. *Kuu paistab, tähed säramas, / öö katab ilma, maad .. E. Enno. || piltl (kaine reaalsuse, tegelikkuse kohta). Unistused kiskusid ta mõtted maast lahti. *Ta võis unistada, kuid sealjuures siiski maa peale jääda .. E. Krusten. *Kuid keemiakombinaadi tegelikkus tõi Georgi [mõtetest] kiiresti ja valusalt maa peale tagasi .. A. Valton.
▷ Liitsõnad: ilmamaa.
2. maismaa (vastandina merele vm. veekogule). Kas tuul on täna maa või mere poolt? Laev, paat lähenes maale. Dessant saadeti maale. Hüppasin esimesena paadist maale. Pärast pikka merereisi oli hea jälle kindlat, kõva maad jalge all tunda. Vahimadrus märkas kaugusest mingit maad. Saarmas elab nii vees kui kuival maal. *Nägemisulatusse ei satu ühtki laeva ega ühtki märki maa lähedusest. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: mais|maa, mannermaa.
3. maismaa pind, maismaa pindmine osa. Mägine, tasane, künklik, lage maa. Madal, kõrge, lausk, soine, vesine maa. Mätlik, kivine, konarlik maa. Maa on märg, kuiv, porine. Metsaalune maa on niiske. Lumine, must, paljas maa. Maad kuivendama, dreenima. Maa on sula, kahutanud, külmunud. Lumi katab maad. Kevadine maa lõi peagi haljendama. Maa väriseb, põrub, kõigub jalge all. Vajutas labida maasse. Siga songib kärsaga maad. Vesi imbub maasse. Nõlvakul immitseb, keeb põhjavesi allikana maa seest välja. Torm rebis puud juurtega maa seest välja. Sõduritel tuli mööda maad roomata. Surub end, liibub vastu maad. Hoidis end roomates maad ligi. Pääsukesed lendavad madalalt maa kohal. Põlevkivi kaevandatakse maa all. Maast kerkis udu. Väeosa kaevus kõrgendikul maasse. Vanad varemed tehti maaga tasa. Plahvatus lausa pühkis hoone maa pealt. Võtsin leivatüki maast üles. Kust sa selle kivi said? – Maast leidsin. Vajugu ma maa alla, kui see tõsi ei ole! (ütlus mingi väite kinnituseks). Hääl kostab summutatult nagu maa alt. Leian su kas või maa alt 'ükskõik kust' üles. Poiss on nagu maa alla kadunud, vajunud 'jäljetult, teadmata kadunud'. Järsku oli ta meie ees, nagu maa alt kerkinud. Ta seisis nagu maa külge naelutatult paigal. || mõnedes ühendites märgib ka põrandat vm. aluseks olevat pinda. Ruum oli maast laeni paksu suitsu täis. Maani 'väga pikk, peaaegu aluseks oleva pinnani ulatuv' kleit, talaar. Seelik on liiga pikk, lohiseb mööda maad. Ta tegi maani 'väga sügava' kummarduse. Põrutas jalga vastu maad. *Pildid seintel, paksud vaibad maas, kardinad akende ees. E. Männik. || viljeldav pinnas. Liivane, kruusane, savine, paene maa. Hea, rammus, lahja, vilets, hästi väetatud maa. Viljakas, viljakandev maa. Põllumajanduslik maa 'põllumaa, heinamaa, karjamaa jm. kasutatav maa'. Maad kündma, väetama. Maad tuleb äestada, kultiveerida. Kaevab aias maad. Metsast, rabast tehti, hariti maad juurde. Kõrgematel maadel alustati kevadtöödega, madalamad maad on veel pehmed. See on meie maade kohta rekordiline viljasaak. Maa nõuab põllumehelt ränka tööd. Põldu hari korralikult, ära narri maad. || (kellegi omandina). Riigi metsafondi maa. Seal algasid juba naabertalu, Oru talu maad. Maade mõõtmine, krundistamine, piiristamine. Mõisnik kihutas talupojad nende maadelt minema. Suurtel taludel oli mitukümmend hektarit maad. Nad ostsid, müüsid, rentisid tüki maad. Maatarahvale anti, jagati maad. Suurtaludelt võõrandati osa maad. Nõukogude Liidus oli maa riigi omand. *Kas neil maad on, ja kui on, siis: kuipalju sellest maast on kapsaaia all? R. Janno. || kõnek (üldisemalt:) ruum, koht, paik, võimalus millekski. Buss on nii täis, et pole jalale maad. Tema hinges polnud halastusele, kaastundele maad. *Kahel jalal seistes jätkus meile maad ikka kõigile, aga pikali heitmiseks oli enam ruumi vaja. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: aia|maa, ale|maa, aru|maa, ava|maa, heina|maa, juurvilja|maa, jäät|maa, kapsa|maa, karja|maa, kartuli|maa, kruusa|maa, kultuur|maa, kõnnu|maa, kõrve|maa, künni|maa, kütise|maa, liiva|maa, lina|maa, lodu|maa, luha|maa, marja|maa, metsa|maa, mulla|maa, mustmulla|maa, peenra|maa, puustus|maa, põllu|maa, raat|maa, raba|maa, rohu|maa, rukki|maa, savi|maa, soo|maa, sõõru|maa, sööda|maa, turba|maa, uudis|maa, õue-aia|maa, ääremaa; era|maa, hinge|maa, kiriku|maa, kogukonna|maa, kroonu|maa, mõisa|maa, pärus|maa, rendi|maa, reserv|maa, riigi|maa, talu|maa, vaku|maa, ühismaa; jaos|maa, kooli|maa, kuhja|maa, lapimaa; kilt|maa, kuppel|maa, küngas|maa, lausk|maa, lava|maa, mägis|maa, ranniku|maa, vooremaa; hoonestus|maa, jahi|maa, pinu|maa, töömaa; songer|maa, tallermaa; adra|maa, taalri|maa, tündri|maa, vakamaa.
4. ruumiline vahemaa. Sinna on meilt hulk, tükk, palju maad. Natuke, väheke, veidike maad eemal. Käisime ära hulga, hea tüki, jupi maad. Hakkame astuma, pikk maa on minna. Lähen selle lühikese maa jalgsi. Siit mereni on päratu maa. Linna oli maad oma paarkümmend versta. See viis kilomeetrit nüüd mõni maa! Pool maad on käidud, sõidetud. Meil on natuke, tükike maad ühist teed. Kauge maa tagant saabunud külalised. Selle maa pealt sa märki ei taba. Ta hääl kostab kauge maa taha, kostab kus maale, on kust maalt kuulda. Ta astus kärmesti, kuid maa ei edenenud. Ta on nimekirjas tükk maad minust eespool. *Eks sealt Õismäelt „Estonia” teatrisse ole ka pirakas maad .. O. Kruus. *Bret mõõtis sammudega ukse- ja aknavahelist maad: seitse sammu. E. Tegova. || kõnek (hrl. koos sõnaga tükk ka ajalise vahe, teat. määra vm. kohta). Kevadeni on veel tükk maad. Sa oled minust tükk maad noorem. Lund on tükk maad üle põlve. See ader, jalgratas on eelmisest tükk maad parem. Tema juuksed on tükk maad tumedamad kui minul. *Seda kõike võis hulk maad kergemini taluda kui endist läilat ükskõiksust. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: edu|maa, vahemaa; kesk|maa, võistlusmaa.
5. ant. linn. (1. täh.) Kas ta elab linnas või maal? Maalt linna, linnast maale elama asuma. Pühadeks, koolivaheajaks sõidame linnast maale. Käisin maal onu juures. Suve veedame maal. Osa noormehi oli maalt pärit. Linna ja maa erinevused.
6. (ka geograafilistes nimedes:) riik v. selle osa; teat. füüsilis-geograafiline piirkond. Maailma maad ja rahvad. Lääne-Euroopa, Kagu-Aasia, Vahemere-äärsed maad. Baffini maa 'teat. saar'. Arnhemi maa 'teat. poolsaar'. Koloniaalikkest vabanenud, kolmanda maailma, blokivälised maad. Demokraatlik, okupeeritud, ikestatud maa. Ihkab näha kaugeid, eksootilisi, troopilisi maid. Elab võõral maal võõra rahva hulgas. India on iidse kultuuriga maa. Norra on ta unelmate, unistuste maa. Ta saadeti ebasoovitava isikuna maalt välja. Rahutusi oli kõikjal üle terve maa. Võõraid maid vallutama, anastama. Iga rahvas armastab oma maad. Vaenlane tungis meie maale. Ta on tuntud üle kogu maa. Ükski prohvet pole kuulus omal maal. Tervitan sind siit maade ja merede tagant. Linnud lendavad sügisel soojale maale. Sünnimaa on igaühele kallim kõigist teistest maadest. Norra on fjordide maa. Tuhande järve maa (Soome kohta). Tõusva päikese maa (Jaapani kohta). Ameerikat on nimetatud piiramatute võimaluste maaks. Tsaarivõimud saatsid vange külmale, tühjale maale 'Siberisse jm. kaugetesse väheasustatud piirkondadesse'. Saarte elanikud käisid suurel maal 'mandril' tööd otsimas. Tal ei ole kindlat elupaika, vaid hulgub mööda maad ringi. Pariis oli kõigile kunstijüngritele omamoodi tõotatud maa 'unistuste, ihalduste paik'. *Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt / käib Läänemere rannale .. M. Veske.
▷ Liitsõnad: agraar|maa, arengu|maa, asu|maa, ema|maa, hommiku|maa, ida|maa, industriaal|maa, isa|maa, kapitali|maa, kapitalismi|maa, krooni|maa, kultuur|maa, liidu|maa, liikmes|maa, lõuna|maa, lääne|maa, mandaat|maa, naaber|maa, piiri|maa, polaar|maa, põhja|maa, põllumajandus|maa, päritolu|maa, sotsialismi|maa, sünni|maa, troopika|maa, tööstus|maa, vasall|maa, välis|maa, õhtumaa; sise|maa, süda|maa, taga|maa, ääremaa; jalgpalli|maa, jäähoki|maa, kergejõustiku|maa, male|maa, olümpia|maa, spordi|maa, suusa|maa, talispordi|maa, tennise|maa, turismimaa; kohvi|maa, kulla|maa, nafta|maa, veinimaa; muinas|maa, muinasjutu|maa, noorus|maa, une|maa, õnnemaa; eikellegimaa.
7. ‹hrl. väliskohakäänetes pl.› teat. maakoht, kant, ümbrus. Sõitsime Palamuse, Vargamäe maile. Olime Mahtra, Pühajärve mail. Tulime just Rõuge, Emajõe mailt. Muusikarahvas käis Hüpassaares – Mart Saare mail. Kui palju looduskauneid maid ja paiku leidub meie väikesel Eestimaalgi! Kauaks sa meie maile jääd? Linda talitas lauda mail. *.. kes see ette teab, kuhu maile elu sind võib viia ... L. Kibuvits. || (üldisemalt hrl. ajaliselt). *Kell võis olla üheksa mail, kui Toomas kohale jõudis. H. Sergo.
8. hrv muld. *.. võttis vaolt peotäie värsket mulda. Maa oli külm ja elutu. M. Traat.
pea|töö1
peamine töö, põhitöö; olulisim, tähtsaim töö (teos vms.). Põlluharimine on ikka eestlase peatöö olnud. Tema peatööks on olnud raamatupidamine. Kreutzwaldi peatööks on „Kalevipoeg”.
purul ‹adv›
hrv katki. *Nii kaua peksnud [Kalevipoeg Vanapaganat], kuni kõik lauad purul, et enam midagi kätte pole võtta olnud. M. J. Eisen.
põrgu ‹illat põrgusse e. põrgu 1›
1. ‹s› surnute ja pahade vaimude asupaik, allmaailm; ristiusus ja judaismis patuste surmajärgne karistuspaik. Paradiis, põrgu ja puhastustuli. Põrgut valitseb kurat. Patused ja paganad heidetakse põrgusse. Head inimesed lähevad pärast surma taevasse, pahad põrgusse. Kurat viis mehikese otseteed põrgu. Põrgus ootavad hirmsad piinad. Küll sind põrgus praetakse! Kalevipoeg jäänud kättpidi põrgu väravasse kinni. Vajugu ma põrgu põhja, kui valetan! Siin on palav nagu põrgu eeskojas. *.. hädakisa ja karjumise peale tuli põrgust värava juurde igasuguseid pärgleid ja kuradeid nagu tolmu. J. Jaik. *Põrgu kõigile on valla, taevas ainult harvadele. F. Tuglas.
2. ‹s› piltl füüsilistelt tingimustelt raske v. õudne paik; olukord v. elamine sellises seisundis. Maapealne, kodune põrgu. Lahingute, raevuka heitluse põrgu. Siberi laagrite põrgust pääsesid vähesed. See mees käis sõjas mitmest, kõige hirmsamast põrgust läbi. Eesliinil keeb tõeline põrgu. Töö kaevanduses oli täielik, päris põrgu. Orjade elu oli pidev põrgu. Lapsed tegid vanemate(l) elu põrguks. Üks hammas suus teeb põrgut 'valutab metsikult'. Meie abielu on põrguks muutunud. Kui ma sellest põrgust veel pääseksin. *Mäletan .. kaptenit, katlaruumi kuuma põrgut ja higirättidega, tahmaseid kütjaid. J. Smuul. *Kui aga mured iga päev ja öö piinavad, siis on põrgu juba maa peal valmis. M. Metsanurk. || ränk hingeline kannatus, ahistavad mõtted ja tunded vms. Siseheitluste piinav põrgu. *Nüüd algas minu põrgu. Teadmatus, kahtlused, kaotusehirm, mahajäetu ahastus.. M. Seping.
▷ Liitsõnad: laagri|põrgu, lahingu|põrgu, sõja|põrgu, tulepõrgu; pärapõrgu.
3. ‹s› ‹interjektsioonilaadselt› keskmise kangusega vandumis- ja kirumissõna, kasut. negatiivse (mõnikord ka positiivse) emotsiooni väljendamiseks, ka vandumisvormelite osa. a. (üldiselt, mitte millelegi otseselt suunatuna:) pagan, kurat. See on põrgu teab mis! Põrgu päralt, kus sa oled olnud? Ära nüüd põrgu päralt enam iitsatagi! Põrgu pihta, no oli see alles kala! Põrgu seda teab, mis sellest kõigest saab! Kuhu ta jääb, põrgu teda võtku! Kurat ja põrgu, tuli ja põrgu, nüüd ma teile alles näitan! Oi sa põrgu, asi on ju päris hull! „Oi põrgute põrgut!” ahastas Ain. Nüüd on (päris) põrgu lahti 'asjad hullusti'. Nüüd läheb (lausa) põrguks, põrgu lahti 'asi hulluks'. | ‹illatiivis›. Keri põrgu, või ma kutsun politsei! Kerigu, käigu põrgusse, mis see minu asi on! Käigu see töö põrgusse! Mine selle jutuga kohe päris põrgu! Põrgusse sõida oma äride ja asjaajamistega! Sõitku põrgu, mina seda asja kaasa ei tee! Ah, põrgusse kõik ettevaatusabinõud! b. tunderõhuliselt, hrl. koos sõnadega kes, mis, kus, kuhu, kust. Kust põrgust sina nüüd lagedale ilmusid? Kust põrgu(st) ma selle raha võtan? Kuhu põrgu põhja sa mind vead? Kes põrgu(t) mul käskis seda teha! Kus põrgut ta võib täna ringi kooserdada? Mida, keda põrgut sul veel vaja on! Mis põrgut, mida põrgut siin nii vahtida on? Kuhu põrgut mind toodi? *Aga ütelge mulle ometi, mis põrgu pärast te sealt Venemaalt nii ruttu tagasi tulite? O. Luts.
4. ‹adj› kõnek pöörane, metsik, põrgulik. Teil peab küll põrgu 'kõva' kannatus olema! Jalg valutab põrgu moodi 'väga'. *Mõtlesime, et asi paraneb niigi. Aga järjest põrgumaks on läinud. M. Traat.
5. ‹s› (rahvapärane ütlus koobaste, koobastiku kohta). Tori, Helme põrgu.
6. ‹s› ‹liitsõna järelosana› mingi paheline koht v. asutus
▷ Liitsõnad: jooma|põrgu, kaardi|põrgu, mängupõrgu.
rahva|luuleline
rahvaluulesse kuuluv, sellega seotud, folkloorne. Rahvaluuleline aines. Kalevipoeg on populaarne rahvaluuleline kuju. Juttudes on säilinud rahvaluuleline põhi.
rahvus|eepos
kirj eepos, mille peategelane esindab teat. rahvast v. mille tegevus hõlmab olulist ajajärku rahva ajaloost. Eesti rahvuseepos „Kalevipoeg”.
rahvus|kirjandus
rahvuslik kirjandus. Rahvuskirjanduste ühis- ja erijooned. „Kalevipoeg” on eesti rahvuskirjanduse esikteoseid.
serbama ‹serbata 48›
murd (servast) rüüpama. *Küllap serban paja servast / kulbitagi kana võrra.. Kalevipoeg.
servi ‹adv›
serviti. Lõi mulle servi käega kuklasse. *Kalevipoeg hakanud laudadega Vanapaganale ja ta sulastele servi pihta andma. M. J. Eisen.
sile ‹-da 2› ‹adj›
1. (täiesti) tasane, ilma väljaulatuvate osade ja konarusteta; (puudutamisel:) mitte krobeline ega kare. Sile pind, sein, põrand. Lükkas höövliga, hööveldas laua siledaks. Vesi, lained on kivi siledaks lihvinud. Klaasi ääred lihviti siledamaks. Siledaks kulunud trepikäsipuu, vana münt. Liivapaberi sile pool. Labase sidusega riie on sile. Rullis taigna siledaks. Palme on nii sileda kui rõngalise tüvega. Sile asfalt. Läksime mööda siledat jääd. Kaldasein oli nii sile, et jalga polnudki kuskile toetada. Reejalasest jäi teele ilus sile jälg. Kunagisest kividega kaetud põllust on saanud ilus sile väli. Sõidame siledal, rööbasteta teel. Tee on sile nagu saelaud. *.. kus ta [= Kalevipoeg] aga kingule astus, sinna sigines sile maa asemele. J. Kunder. *Tapma ma teda ei hakka, aga sihverplaadi õiendan tal siledaks. K. Rumor. | piltl. Tema elutee on olnud üsna sile. Elu ei ole alati nii sile, kui tahaksime. *Ilm aga oli endiselt karvane ja ei mõelnudki siledamaks jääda. J. Tuulik. || (veepinna kohta:) lainetuseta, liikumatu. Järv on vaikne ja sile. Siledal veepinnal polnud vähimatki virvendust. Meri on sile kui peegel, klaas. || (tüve, varre kohta:) oksteta, ogadeta v. lehtedeta. Puud olid siledad kui tornid, sambad. Kõrvu kasvasid ogalise ja sileda tüvega puu. *Leeni.. korjab pärja tarvis lilli ja roobitseb nende varsi siledaks. M. Traat. || paljas, karvadeta; hästi raseeritud. Ajab lõua, näo, põsed siledaks. Kraapis peegli ees lõuga siledaks. Lükka oma lõug ka siledaks. Siledaks pöetud pea. Ühel olid karvased, teisel siledad jalad. Karvamüts on siledaks kulunud. | (taime- ja loomanimetustes). Sile tondipea, peperoomia. Sile keraskarp, valgetigu.
▷ Liitsõnad: klaas|sile, laud|sile, peegel|sile, siidsile.
2. kortsudeta; sirge. Lapse nahk on sile. Näos on kortsud ja laup pole enam sile. Viiekümneselt oli ta nägu veel päris sile. Tüdruku kumer kõht on sile kui marmor. Triigib pesu, riided siledaks. Siledad linad, kardinad. Silus ajalehe käega siledaks. Uhiuued, täiesti siledad rahad. *.. riputas sineli ja seljakoti eestoas varna, tõmbas pluusi siledaks ja astus edasi. A. Jakobson. || (juuste, karva kohta:) lokkideta, mitte krässus; (peadligi) liibuv v. selliseks kammitud. Tüdrukul on siledad ja siidised juuksed. Lapsena olid tal siledad juuksed, nüüd on krussis ja käharad. Harjab, kammib juuksed, pea hästi siledaks. Siledaks soetud lakkadega täkud. Terve looma karv on sile ja läikiv. *.. juuste sile soeng moondas ta näo nukker-leebeks.. A. Adson.
3. hästi toidetud, rammus, ümar. Ilusad siledad sead. Siin talus on põllud korras, kari sile ja kambrid puhtad. Rakendas vankri ette siledad traavlid. Söötis hobused siledaks. See lehm on teistest siledam. *Aga näe, kevad käes, loomad siledad ja udarad maani. V. Saar.
4. piltl kena, hoolitsetud, klanitud; viisakas, peen. Sinusugusel sileda näolapiga, silmnäoga tüdrukul ei tohiks kavaleridest puudu olla. Vaata, kui sileda väljanägemisega, välimusega noormees! Pealtnäha on poiss üsna sileda olemisega, moega, lips ees ja puha. Niipea kui tüdruk veidigi siledamat poissi näeb, kohe läheb põlema. Igas siledamas naises pesitseb konkurentsitunne. See sile ja lihvitud sell tiirleb sinu naise ümber. Tegi sileda kummarduse. Õhtuks peaks habeme ära ajama ja siledamad riided selga tõmbama. *.. ütles naeratades: „Lapsed, hoidke ennast siledad, kosilane kodus.” A. Kitzberg.
5. piltl ladus, kuid võlts, ilustatud, lakeeritud; pealispindne, sügavuseta. Siledad sõnad. Veeretas siledat juttu. Ära mitte püüagi juhtunut siledaks rääkida. Magusad ja siledad kunstiteosed. Näiliselt on selles romaanis kõik sile ja õnnestunud. Sile, väliselt hiilgav lavastus. Näidendis puudub dramatism, on ainult sile olustikumäng. *Lihtsustavalt ümber pannes saadakse pealtnäha sile sõnastus; nii ongi tõlgitud terveid raamatuid. U. Liivaku.
suur|teos
suure tähtsuse v. väärtusega kunstiteos; suurromaan, eepos v. epopöa. Muusikaline, kirjanduslik suurteos. Arhitektuuri, maalikunsti, dramaturgia suurteos. Maailmakirjanduse suurteosed. „Kalevipoeg” on eesti kirjanduse esimene suurteos. Kolme-, viieköiteline suurteos.
süntees ‹-i 21› ‹s›
1. (alg)osade ühendamine, nendest terviku koostamine. Sünteesi looma. Teatrikunst on olemuselt kunstide süntees. „Kalevipoeg” kujutab endast rahvaluule ja individuaalse loomingu sünteesi. *Nairobi näib Euroopa ja India sünteesina.. J. Piik (tlk). || loog eseme v. nähtuse tunnuste, omaduste, elementide mõtteline tervikuks ühendamine; ant. analüüs. Iga analüüs lõppegu sünteesiga. Ta on osav analüüsis, kuid sünteesis nõrgem.
▷ Liitsõnad: kõnesüntees.
2. keem keerukamate keemiliste ühendite saamine lihtsamatest ühenditest v. lihtaineist. Keemiline süntees. Orgaaniline, anorgaaniline, biokeemiline süntees. Uute elementide, mineraalide, tehisteemantide süntees. Valkude, süsivesikute süntees. Kudedes toimub pidevalt ensüümide süntees.
▷ Liitsõnad: bio|süntees, foto|süntees, kemosüntees.
taevaline ‹-se 5›
1. ‹adj› taevalaotusega v. taevariigi, jumalustega seotud, taevane. Koidutäht käib oma taevalisi teid. Siin on taevalised jõud asjasse sekkunud.
2. ‹s› taevaelanik. Surija on valmis teiste taevaliste hulka astuma. *Kui vägilane [= Kalevipoeg] pärast oma surma taevasse jõuab, satuvad taevalised suurde ärevusse ohtliku naabruse pärast. E. Nirk.
trükkima ‹trükin 42›
1. teksti, jooniseid, pilte jm. kujutisi trükivormilt paberile vm. materjalile paljundama, trükiseid valmistama. Raamatuid, ajalehti, ajakirju trükkima. Heale paberile trükitud pildialbum. Papile trükitud kaart. Suurte tähtedega trükitud raamat, aabits, tekst. Tihedalt täis trükitud leheküljed. Rahatähti trükiti juurde. Laskis trükkida visiit- ja kutsekaarte. Aabitsa kaanele oli trükitud kukk. Punase ja mustaga trükitud afišš. Teadaanne trükiti eesti ja vene keeles. Meie rahvuseepos „Kalevipoeg” trükiti Soomes. Trükkimata käsikiri. Tema luuletusi trükiti 'avaldati' ajakirja „Noorus” veergudel. Trükitud sõna 'trükisõna'. *Miks te jah kuulus ei ole, kui lehed aina trükivad teie jutte ja kõik inimesed loevad .. M. Raud. | piltl. *Ahaa, tema [= jänes] neid jälgi siin trükibki! A. Kaal.
2. tekst riiet, nahka vm. materjali mustriga katma (trükimasinaga v. käsitsi). Trükitud kangad, riie, šifoon. Riidele trükitud pildid, muster. Kangal esines vigadena trükkimata kohti. Muster trükiti riidele trükipaku abil.
3. kõnek kirjutusmasinal kirjutama. Sekretär trükib midagi masinal. Laualehte trükiti kirjutusmasinal viis-kuus eksemplari. *.. aga öösiti loeb raamatuid ja luuletusi, aina trükib midagi kirjutada .. L. Kerge.
ulatus ‹-e 5› ‹s›
ruumi, ala, keha vm. objekti laius, pikkus v. kõrgus; tegevus- v. mõjuväli, haare; maht v. määr. Maailmaruumi ulatus. Teleskoobis nähtava taevaala ulatus. Jääkatte ulatus lahes. Haava, vigastuse ulatus. Kümnete kilomeetrite ulatuses laiuvad laavaväljad. Kogu tee ulatuses oli näha põuakahjustusi. Puittara asendati täies ulatuses 'kogupikkuses, täielikult' kivimüüriga. Mäeaheliku kõrgus võib olla suurem õhumassi vertikaalsest ulatusest. Narkootikumide äri on võtnud hädaohtliku ulatuse. Ametiühinguliikumine omandab üha laiema ulatuse. Tahvel liiklusmärgi all näitab märgi mõju ulatust. Kuidas mõõta kliima muutumise ulatust? Suure, laia ulatusega epideemia. Globaalse, riikliku ulatusega protsessid. Kontakt eriteadlastega kogu Euroopa ulatuses. Maaparandustööde ulatus. Mälu, tähelepanu, fantaasia ulatus. Taipasin õnnetuse täit, tõelist, kogu ulatust 'suurust'. Valdab inglise keelt keskkooli programmi ulatuses. „Kalevipoeg” loeti ette kogu ulatuses 'algusest lõpuni'. Keelejuhti on lindistatud kuue tunni ulatuses. Täita keedunõu veega mitte rohkem kui kolmveerandi ulatuses. Preemiat saime ühe kuupalga ulatuses 'võrra'. Tohutu ulatusega plaanid. Järeltõuked olid ulatuselt eelmistest nõrgemad. Tragöödia ei tohi olla ulatuselt 'kestuselt' liiga pikk ega liiga lühike. *.. naisi nimetatakse seal ühes suguvõsas paari-kolme põlvkonna ulatuses ikka ühtemoodi .. A. Must. || kaugus, milleni miski ulatub; vahekaugus. Liivarand jäi käe-jala ulatusse 'väga lähedale', on käe-jala ulatuses 'väga lähedal'. Tõmbas käe poolelt ulatuselt tagasi. Lehm on keti ulatuselt rohu ära söönud. Koer peab jahilooma ajama küti odaheite, püssikuuli ulatusse. Kogu linn oli tema pilgu ulatuses. Liigutuse ulatus sport liigutuse äärmiste punktide vahemaa. Linnu, vesilennuki, nooda tiibade ulatus. Klaverimängijal olid suure ulatusega käed. *Ja hääle omanik astus nüüd küünisuust laternatule ulatusse, nii et naine teda näha võiks. R. Põder. || muus diapasoon. Laulja hääle ulatuseks peetakse kolme oktavit. Suure ulatusega lauluhääl. Väikese ulatusega roopillilugu.
▷ Liitsõnad: haarde|ulatus, heli|ulatus, hääle|ulatus, kuulde|ulatus, käe|ulatus, käigu|ulatus, laske|ulatus, levi|ulatus, löögi|ulatus, nägemis|ulatus, silma|ulatus, siruulatus.
vennas ‹vennakse e. vennase, vennast, vennaksesse e. vennasesse, vennaste, vennakseid e. vennaseid, vennastesse e. vennakseisse e. vennaseisse 4› ‹s›
1. vend (vere poolest). Vennaksed Pregelid. Mihkel ja Mart on vennaksed. Talu peavad vennaksed kahasse. Kuidas su noorem, vanem vennas elab? Aastad ei ole vennaksed.
2. (noor)mees, poiss; sõbramees, semu; sell. Ta on üks nutikas vennas. „Hei, vennas, tule korraks appi,” hõikas ta mööduvat noormeest. Pea püsti, vennas! *Tema [= Kalevipoeg] olnud just sihuke vennas, kes üksi läbi soode marsib, noor kuusk latvapidi kepiks käes. A. Kaal.
3. vennastekoguduse liige. *.. vennastekoguduses ei tehtud vahet hariduse ega seisuse põhjal, vaid anti igale vennaksele sõnaõigus .. R. Põldmäe.
vihik ‹-u 2› ‹s›
1. pehmete kaante vahele köidetud kimp kokkumurtud paberipoognaid (koolitarbena). Ruuduline, jooneline, valge vihik. Joonitud, joonimata vihik. Kontrolltööde vihik. Pani vihikule paberi ümber. Kirjutab vihikusse. Vihik sai täis. Õpetaja parandas õpilaste vihikuid.
▷ Liitsõnad: joonistus|vihik, kooli|vihik, noodi|vihik, töö|vihik, üldvihik.
2. väljaande osa, anne; kerges köites õhuke trükis. Tosinast vihikust koosnev sariväljaanne. Ilmus sõnaraamatu esimene vihik. Reisikirju anti tollal välja vihikutena, vihikute kaupa. „Kalevipoeg” ilmus seitsmes vihikus. Atlast avaldati viis vihikut. *Käesolev vihik on .. esimene eraldi raamatuna ilmuv Baudelaire'i luule väljaanne eesti keeles .. A. Sang.
▷ Liitsõnad: luulevihik.
vägilane ‹-se 5› ‹s›
1. folkl rahvaloomingus esinev üleloomulikult suure jõuga tegelane, vägimees. Tuntumad vägilased on Kalevipoeg ja Suur Tõll.
▷ Liitsõnad: hiidvägilane.
2. väga tugev mees, jõumees. Meie vägilane, tõstja Jaan Talts. Poiss kasvas päris vägilaseks. Vägilase kasvu noormees. Pärast treeningut magas ta vägilase 'väga sügavat' und.
äratama ‹37›
1. uneseisundist ärkvele ajama, virguma panema, üles ajama. Peab lapsed äratama. Isa käskis ennast äratada kell kuus. Ärata mind hommikul vara, aegsasti. Püüdis vaikselt liikuda, et magajaid mitte äratada. Pere äratas sünnipäevalapse lauluga. Magab nagu surnu, teda ei ärata isegi suurtükipauguga. Öösel äratas meid vali koputus uksele, kõuekärgatus, koerte haukumine. Tooli kägin äratas memme tukastusest. Talveunest äratatud karu.
2. (pool)teadvuseta olekust toibutama, teadvusele tooma; mõnest muust seisundist elustama, ärksaks, virgeks v. elavaks muutma; (ka sellise tähendusega väljendeis). Patsienti hakati minestusest äratama. Tants ja naer äratasid tüdruku letargiast. Kevadpäike äratas putukad talvetardumusest. Laste kisa äratas mehe mõtteist, mõtetest. Tark olevat haigeid ravinud ja mõne surnustki äratanud. Räägiti, et võõras oskavat surnuid ellu äratada. || rahvustunnet, oma usku vms. teadvustama panema; millekski vaimset tõuget ja virgutust andma. Jannsen äratas eestlaste rahvusteadvust. „Kalevipoeg” avaldas rahvale äratavat mõju. Usule, usuelule äratatud inimesed võeti koguduse liikmeks. Rahvamaja äratas küla uuele elule. || midagi unustatut v. kõrvalejäänut elustama; kelleski midagi varjul olevat toimima panema. Kohtumine äratas ellu aastatetaguse mälestuse. Mis sest minevikust enam ellu äratada. Uuesti ellu äratatud lootus. Armastus äratas noormehes romantiku. Hädaoht äratas mehes tundmatuid jõuvarusid. Alkohol äratas temas looma.
3. (mingit tunnet, suhtumist vms.) esile kutsuma, tekitama. Raamat äratas (üldist) tähelepanu. Ettekanne äratas kuulajais suurt huvi. Selline teguviis ei ärata usaldust. Asi äratas kahtlust. Kaunis naine äratas mehes iha. Ülekohus äratab viha. Uhke auto äratas teistes nii imetlust kui ka kadedust. Ei maksa asjata lootusi äratada. Püüdis teises enda vastu kaastunnet äratada. Võõras ei äratanud minus sümpaatiat, poolehoidu, armastust. Kirjutis äratas vastakaid mõtteid. Juhtum äratas elavat vastukaja. Aukartust, lugupidamist äratav vanus.
ühe|korraga ‹adv›
1. ühel ja samal ajal, ühteaegu, korraga. Tormijooks linnusele algas mitmest kohast ühekorraga. Külalised ei tulnud ühekorraga. Lasud kõmatasid peaaegu ühekorraga. Kõik rääkisid ühekorraga ja läbisegi. Võimatu oli ühekorraga täita mitut ülesannet. Ta ühekorraga kartis Ellenit kui ka igatses tema järele. Temas oli ühekorraga midagi omast kui ka võõrast. *Karl, ma olen sind väga armastanud. Sa oled mulle prints ja Kalevipoeg ühekorraga. V. Lattik. *Esimene tõeline puhkus, esimene reis, esimene lennukisõit – kõik ühekorraga. S. Truu.
2. äkki, järsku, korraga; korrapealt. Tegi ja töötas hoolega, siis ühekorraga jättis kõik pooleli. Kostis mingi mürts ja mehe unisus oli ühekorraga kadunud. *Aga siis, ühel selgel mihklikuu hommikul, ratsutas seesinane härra Bock ühekorraga Kannuka õue. J. Kross.
3. ühe hooga, ühtejärge, jutiga, korraga. Sõi kausitäie suppi ühekorraga ära. Luges raamatu ühekorraga läbi.
|
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
|