[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aatomi|füüsika
aatomi, eriti aatomi elektronkatte ehitust uuriv füüsika haru

aatomi|mudel
füüs aatomi ehituse, struktuuri mudel. Bohri aatomimudel.

aatomi|sisene
aatomi sees olev v. toimuv

aatomi|tuum
füüs prootonitest ning neutronitest koosnev aatomi positiivselt laetud keskosa. Aatomituumade lõhustumine, liitumine.

aatom|mass
keem füüs (elemendi, isotoobi) aatomi mass avaldatuna aatommassiühikuis

aatommassi|ühik
keem füüs aatomite jt. mikroosakeste massi mõõtühik (1/12 süsiniku isotoobi 12C aatomi massist)

alfa|osake
füüs heeliumi aatomi tuum

asendus|reaktsioon
keem reaktsioon, kus ühendi molekulis asendub ühe elemendi aatom teise elemendi aatomi v. funktsionaalse rühmaga

derivaat ‹-vaadi 21› ‹s›

1. keel tuletis
2. keem teisest ühendist teoreetiliselt tuletatav v. otseselt saadav ühend (ühe aatomi v. aatomirühma asendamisel teise aatomi v. aatomirühmaga). Benseeni derivaadid.

deutron ‹-i, -it 2› ‹s›
keem füüs deuteeriumi aatomi tuum

keemiline ‹-se 5› ‹adj›
keemia valdkonda kuuluv, keemiaga seostuv, keemia-. Keemiline aine, element, reaktiiv, ühend. Keemilised (tõrje)vahendid, kiudained. Keemilised nähtused, protsessid, reaktsioonid. Aine keemiline koostis, ehitus, struktuur. Aine keemilised omadused. Keemiline muutumine. Keemiline analüüs, süntees. Keemiline sümbol, valem. Keemiline ekvivalent 'liht- v. liitaine mass, mis ühineb massiosa vesinikuga v. asendab seda ühendites'. Keemiline side 'kahe v. enama aatomi vastastikune mõju, mis põhjustab keemiliselt püsiva süsteemi tekke'. Keemiline pliiats 'tindipliiats'. || keemianähtustest tingitud, nende tagajärjel tekkinud. Keemiline energia. Keemiline soojusregulatsioon. Keemiline saastumine. Porsumine ehk keemiline murenemine. Keemilised lokid. || vastavalt mõjuvate ainetega toimuv. Ainete keemiline töötlemine. Riiete keemiline puhastus. Keemiline umbrohutõrje, kahjuritõrje. Keemiline veepuhastus. || (erialanimetustes:) keemiaga seostuv, keemia piirimail asuv. Keemiline füüsika.
▷ Liitsõnad: agro|keemiline, avio|keemiline, bio|keemiline, elektro|keemiline, foto|keemiline, geo|keemiline, hüdro|keemiline, kiirgus|keemiline, kohtu|keemiline, kristallo|keemiline, mikro|keemiline, mäe|keemiline, termokeemiline.

metastabiilne ‹-se 2› ‹adj›
ebapüsivas tasakaalus olev. Metastabiilne olek füüs aatomi, molekuli v. aatomituuma suhteliselt pikaajaline ergastatus.

nukleaarne ‹-se 2› ‹adj›
(aatomi-, raku)tuuma-. Nukleaarne energia.

nukleon ‹-i, -i 10› ‹s›
füüs hariliku aatomi tuuma osake. Nukleonid on prooton ja neutron.

orbiit ‹-biidi 21› ‹s›

1. astr taevakeha liikumistee maailmaruumis mingi teise taevakeha suhtes. Ringjooneline, elliptiline orbiit. Maa-, Kuu-keskene orbiit. Marsi orbiit on ellips. Maa tehiskaaslane lennutati, saadeti ettenähtud orbiidile. Kosmoselaev liigub orbiidil ümber Kuu.
▷ Liitsõnad: ringorbiit.
2. füüs elektronide tiirlemistee ümber aatomi tuuma
3. anat silmakoobas
4. piltl kellegi v. millegi mõjupiirkond, tegevusväli, huvialade ring. Sõda haaras, tõmbas oma orbiiti ka väikeriigid. Ta looming jäi avaliku tähelepanu orbiidist välja, kõrvale. Uued kuulsused kerkisid orbiidile. *Viktoria oli sattunud tiirlema Irinaga lähedastel orbiitidel. A. Beekman. *.. poiss kujutles kangekaelselt, et pikk lahusolek [tutvuse] nii rohelises alguses võib tüdruku mõnele teisele orbiidile eksitada. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: huvi|orbiit, mõju|orbiit, suhtlemisorbiit.

peen|struktuur
füüs aatomi, molekuli v. kristalli energianivoode lõhestatus lähedasteks alamastme nivoodeks; sellele vastav spektrijoonte lõhestatus lähedasteks komponentideks

triiton2 ‹-i, -it 2› ‹s›
keem triitiumi aatomi tuum

tuum ‹-a 22› ‹s›

1. pähkli ja mõne luuseemne söödav sisu. Pähklil on koor ja maitsev tuum. Väikese, suure tuumaga pähklid. Ostis Kreeka pähkli tuumi. Mandlid ja muud tuumad. Pistaatsiapähkli tuum 'pistaatsiamandel'. Luuviljaliste õlirikkad tuumad. | piltl. Umbusk on kõva koor inimese pehme tuuma ümber. || hrv iva, tera. *.. nii sügiseti küpset viljapõldu / päid kallutama sunnib tuuma raskus. V. Verev.
▷ Liitsõnad: pähklituum.
2. millegi (tihe) sise- v. keskosa; millegi südamik. a. füüs aatomi sisemine osa, aatomituum. Aatom koosneb tuumast ja elektronkattest. Kerged, rasked tuumad. Tuumade lõhustumine. Maagilised tuumad. b. biol kromosoome sisaldav raku osa (nucleus). Tuum juhib raku elutegevust. Mõnes rakus on mitu tuuma, palju tuumi. Bakterirakul puudub eristunud tuum. Tuumata rakk. Kerajas, neerjas tuum. c. anat suur- v. seljaajus leiduv närvirakkude kogumik. Seljaaju-, peaajunärvide tuumad. Vegetatiivsed tuumad. d. med vananemisel silmaläätse keskosas arenev tihend. Läätse tuum. e. (muid juhte). Maa siseosa jaguneb maakooreks, vahevööks ja tuumaks. Veenusel pole vedelat tuuma. Komeedi tuum, pea, saba. Galaktika tuum.
▷ Liitsõnad: aatomi|tuum, aju|tuum, kondensatsiooni|tuum, põhimiku|tuum, raku|tuum, sabatuum.
3. millegi põhi v. keskne, kõige tähtsam (ühtaegu ka aluseks olev) osa, tuumik. Turg ja selle ümbrus moodustasid kaubanduskeskuse tuuma. Ansambli tuumaks on neli pilli. Mart on meie sõpruskonna tuum. Kodulugu käsitati kui üldõpetuse tuuma.
▷ Liitsõnad: silbituum.
4. millegi peamine sisu, oluline mõte v. tähendus; põhiolemus. Romaani ideeline tuum. Kristuse õpetuse humanistlik tuum. Uurimuse, ettekande tuum. Kriitika on pinnapealne ja ei tungi tuumani. Sinu jutus on tuuma. Leidis nõuandes ratsionaalse tuuma. Kunstniku töödel ei olevat tuuma. Ega see kõne päris tuumata ka olnud. Ta ei salli mind ja see ongi asja tuum. Asja tuum peitub, seisab selles, et .. Räägi asja tuumast! Leidis, tabas asja tuuma. Viimaks jõuti küsimuse tuumani, tuuma juurde. Oleme üksteist tuumani tundma õppinud. Näitleja alles otsib Hamleti karakteri tuuma.
▷ Liitsõnad: põhituum.

valents ‹-i 21› ‹s›

1. keem elemendi aatomi võime siduda keemiliselt kindlat arvu teisi aatomeid (hrl. väljendatud ühendis sisalduvate vesinikuaatomite kaudu)
2. keel sõna v. sellega võrdse keeleelemendi võime seostuda lauses kindla arvu laienditega