[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

abielu|inimene
abielus olev inimene. Tütred ja pojad tal kõik juba abieluinimesed. Aastakümneid koos elanud abieluinimesed.

abielu|laps [-e]
jur laps, kelle vanemad on omavahel abielus

abielu|mees
abielus olev mees, naisemees. Noor, värske, õnnelik, korralik abielumees.

abielu|naine
abielus olev naine. Noor, õnnelik, korralik abielunaine. Tanu oli abielunaise peakate. Tal olevat suhted ühe abielunaisega.

abielu|sõrmus
abielus oleku märgina kantav sõrmus

armukest elama
van kellegi armukeseks olema; armukestena (ilma abielus olemata) kokku elama. *.. sõjaväljal viibivate meeste naised hakkasid soldatitega armukest elama .. R. Sirge. *„See pole ju tema mees,” vastas Lonni, „nad elavad armukest või muidu niisama.” A. H. Tammsaare.

emand ‹-a 2› ‹s›

1. perenaine, käskijanna. Emandale kuulekad ümmardajad. Toatüdruk oli oma emandat kümme aastat teeninud. Koerake istus oma emanda süles. *Talle andis poeg siinsed valdused lääniks ja Eestimaa emanda .. tiitli. R. Kenkmaa.
▷ Liitsõnad: lossi|emand, maja|emand, pereemand.
2. van (ütlejaga võrreldes) kõrgemasse ühiskonnakihti kuuluv (abielus) naisisik. Suurtsugu emand. Uhkes riides emandad. Peole tuli peeni emandaid ja isandaid. Peeti ühe isanda ja emanda pulmi. Ühel kaugel maal elas kuningas oma emandaga. *.. ei oleks Miilit võinud emandaks teha, vaid ainult taluperenaiseks. E. Vilde. || (eriti keskkihtidest) abielunaine; isikunime ees kõnetlussõnana. Laskis oma naist emandaks hüüda. Opmani noor emand. Meister võttis ta endale emandaks, tõstis ta emanda ausse. Kooliõpetaja istus laua taga, emand tema kõrval. Emand oli mehele prisked kaksikud sünnitanud. Emand Margareete laseb kohvile paluda. Auväärne emand Baumann ärgu mu peale pahandagu. *.. pead tema abikaasaks – vanema emandaks saama. A. Saal. | nlj (tänapäeva tarvituses). Kuidas su emand ja lapsed elavad?
▷ Liitsõnad: köstri|emand, meistri|emand, möldri|emand, pagari|emand, papiemand; kooli|emand, poe|emand, veskiemand; alevi|emand, linnaemand; ämmaemand.
3. hrl hlv (soliidsust taotlev) naisisik, naisterahvas. Sisenes tüse, priske, paks emand. Ülesmukitud, sõrmustatud, karusnahkades emandad. Keegi rinnakas emand trügis lähemale. Kes see emand peaks olema? Niisugust emandat näen esimest korda.
4. naisepildiga mängukaart (kuningast järgmine allapoole)
▷ Liitsõnad: pada|emand, poti|emand, risti|emand, ruutu|emand, ärtuemand.

leibu ühte kappi panema, leivad ühes kapis
abielluma; abielus. *Täna pidanuks Ao abielluma Virvega, panema leivad ühte kappi .. O. Remsu.

mehe|naine
kõnek abielus naine. Võrgutab tüdrukuid ja mehenaisi. Mis mehenaine sihukesest lipakast saab! *Peale selle tõotasid nad [= Robin Hoodi mehed] mitte iial teha liiga lastele ega häda naistele, olgu need siis neitsid, mehenaised või lesed .. J. Sang (tlk).

missis ‹-e 4› ‹s›
abielus naine inglise keelt kõnelevates maades, ka kõnetlussõna (tarvitatakse peam. koos järgneva nimega), proua. Saabus kiri mister ja missis Matthewsilt.

mitmenaise|pidaja
samaaegselt mitme naisega faktiliselt abielus olev mees

naiseline ‹-se 5› ‹adj›
hrv
1. (mehe kohta:) abielus, naisega. *Eestlane ei taha naisega sulast, veel vähem salliks ta naiselist rätsepat [talus õmblemas] .. A. Kitzberg.
2. naiselik

naise|mees
abielus olev, naise võtnud mees. Kavatseb naist võtta, naisemeheks hakata. Mu koolivendadest on suurem osa juba naisemehed. Ta on juba vana naisemees, üle kümne aasta abielus olnud. Ise naisemees, aga vahib noori tüdrukuid. Keeruline lugu, kui tütarlaps armub naisemehesse.

nais|pool [-e]
kõnek (abielus). Abielus on tihti just naispool see kangem pool. *Ja sellest said need sarnakad vanamehed ja nende eidemad või nooremad naispooled sedamaid aru .. J. Kross.

paaris ‹adv›

1. paari moodustavalt kahekaupa koos. Jalutati, uisutati paaris. Sattusime Tõnisega paaris kartuleid võtma. Ole minuga paaris! Käivad koos justkui paaris härjad. Saks sõitis linna, paaris hobused tõlla ees. Müügil olevad jalatsid peavad olema paaris. Õnn ja õnnetus käivad paaris. *.. tõmbas [ujuda] ka selili paaris kätega üle pea kahmates ühest kaldast teise. E. Rannet. *Paaris ja üksikult liuglesid uisutajad.. J. Lintrop.
2. abielus. Nad on juba kümme aastat paaris olnud. Kaua sa oled oma mehega paaris elanud? Isa- ja emalõvi elavad paaris. *Kaks aastat paaris, aga lapsest mitte märkigi. O. Tooming.

perekonna|inimene
perekonda omav, abielus olev inimene. Noored perekonnainimesed. Poeg on mul ka juba perekonnainimene, kahe lapse isa. Ta on teist aastat perekonnainimene.

perekonna|seis
isiku seisund vastavalt sellele, kas ta on vallaline, abielus, lesk v. lahutatud. Ankeeti tuli märkida vanus ja perekonnaseis.

sarvi (pähe) tegema ~ panema, sarvi (pähe) saama
abielumeest petma, talle truudust murdma; abielus petetud saama. Teeb oma mehele sarvi. Võid julge olla, sinu naine sulle küll sarvi panema ei hakka. Sarved saanud abielumees. *.. kui sul läheb korda talle sarved pähe panna, teed endale rõõmu ja mulle nalja. J. Kross (tlk).

sororaat ‹-raadi 21› ‹s›
mitmenaisepidamine, mille puhul mees võis abielus olla ühel ajal mitme õe v. nõoga

tanu|kandja ‹s›
abielus naine. Ei või tütarlast enne tunda, kui tanukandjaks saab.

tanu alla saama, tanu all olema
(naise kohta:) abielluma; abielus olema. Raske oli inetul piigal tanu alla saada. Kui sõda poleks olnud, oleks ehk Marigi nüüd tanu all.

vallaline ‹-se 5›

1. ‹adj› mitte abielus olev, abiellumata. Vallaline inimene, mees, naine. Vallaline naisõpetaja, sulane. Perekonnas on kaks täiskasvanud vallalist tütart. Poeg August on veel vallaline. Vallaliseks jäänud naine. Elab üksikuna ja vallalisena. Vallalises põlves 'vallalisena' tehtud tembud. || (lindude, loomade kohta:) paari heitmata, vaba. *Vallalisi laglesid oli saarel kümneid või isegi sadu kordi rohkem kui pesitsevaid .. V. Masing (tlk).
2. ‹s› vallaline (1. täh.) inimene. Abieluinimesed ja vallalised. Tööliste hulgas oli nii naisemehi kui vallalisi. Viimasel ajal on hakanud kasvama vallaliste arv. *Arvan aga, et perekonnaisa peab hoolsamini homse peale mõtlema kui mõni vallaline. M. Metsanurk.
3. ‹adj› vaba (näit. kasutusest). *Mõisnikud eelistasid soldatiks anda „vallalist rahvast”: vabadikke, orbe, ärakaranuid, jooksikuid, vastuhakkajaid. Ü. Tedre. *Nüüd peaks vallalist aegagi rohkem tulema: maja on katuse all .. O. Kruus.

vallas|ema
ema, kes ei ole lapse isaga abielus. Kasvatas vallasemana oma poega üksi.

vallas|isa
isa, kes ei ole lapse emaga abielus

vallas|naine
naine, kes ei ole abielus. Lapsega vallasnaine.

võõras|vanem
ka jur lapse vanemaga abielus olev isik, kes ei ole selle lapse vanem